...
...
...
...
...
Kolm päevapilti.
Täna veel viimane võimalus head uut aastat soovida.
Ilma pudelit välja otsimata.
...
...
...
Aitäh, DV, tegid mul lugemise tunduvalt lihtsamaks! Mul on komme võõraid nimesid, võõraid sõnu või võõraid numbreid guugeldada, tänu selle raamatu ülesehitusele läks lugemine tunduvalt lihtsamalt. Vähemasti 90% minu tööst oli ära tehtud, selgitavad nimed, elulood ja fotod on raamatusse sisse kirjutatud. Mõnus lugemine!
Ega ma päriselt oma harjumusest loobuda ka ei suutnud. Kasvõi too Yevno Azef, pidin ikka üle kontrollima. Korsett korsetiks, aga ehk jäi midagi siiski kahe silma vahele. No ja mis ma näen! Vikipeedia info põhjal oli Yevno Azef spioon, sündinud Valgevenes, surnud Berliinis. Raamatus on lõik tema asutatud vabrikust, millel küll, kui tõde tunnistada, eriti hästi ei läinud. Ajad muutusid ja naised enam korsette ei kandnud.
Ja siis need väljalõiked ajalehest (räägin jätkuvalt D.V. raamatust "Elulugu") meenutavad, et mul on kuskil terve kaust ajakirjandusest lõigutud huvitavast materjalist. Aegu tagasi, aga mõned ka hilisemad elutõed. Mõnikord võtan kausta kätte, et kas jätta või minema visata, aga näe, ei raatsi. Mitte et ma seda vajaduspõhiselt lugemas käiks, aga kui juba ette satub, leian ikka midagi huvitavat.
Raamat andis võimaluse lugeda, milliseid artikleid 1949. aastal lehest välja lõigati ja siis kallile kaasale sünnitusmajja meelelahutuseks saadeti ;)
Tegelikult oli ajakirjandusel raamatus päris kandev jõud. Kasvõi see pere, kus läbi artiklite lugemise eesti keelt õpiti. Peaaegu nagu Türgi mees, kes keeleõppeks "Õnne 13" vaatamist kasutas.
Raamatus lugesid Vassili ja Maria teineteisele õhtuti ajalehte ette. Vassili võttis kätte "Sovetskaja Estonia", mida ta siis luges ja tõlkis, Maria jälgis "Rahva Hääles", kas kaasa tõlge on tõepärane.
Artiklid teatavasti peegeldavad olukorda. Müürsepp M.Makartsevi väljapaistev edusamm, kes koos kahe abilistega ladus vahetuses 4400 tellist. Traktorist, kes rikkus kolhoosi põllu ja vallandati töölt.
Veidi luulet ka. Seda ühte pidin ikka guugeldama, raamatus oli vaid meenutus trammisõidust ja Juhan Viidingu foto.
Aga 1949. kevadel olid sünnitusmaja palatis noored naised, kes peast, kes ajakirjast üksteisele luulet ette lugesid.
"Kuis küll tervitan sind!
Sind, kes karastus nii nagu teras,
kellele mõeldes Kortšagin vaid elas."
Ma siin täna ka, mõtlesin, et loen abikaasale uudiseid ette. Kahjuks oli ajaleht alles tulemata, võtsin siis Delfi ette.
8 aastat vangistust Peruus.
Järvamaalt tabati roolijoodikud.
Ettenägematu keskkonnareostus.
Õlitehases hukkus kaks töötajat.
Kaasa ei olnud nõus rohkem kuulama.
David leidis oma vanemate raamatu vahelt kaks väljalõiget, mis juhtisid tähelepanu Lenini-Stalini partei ajaloole, juures kellegi A soovitus vastavat dokumentaalfilmi vaadata. Kes too tundmatu A oli, jäigi tuvastamata. DV kahtlustab, et vanematel film ka vaatamata.
Ja nii ongi raamatus tihedasti kokku seotud kaks liini, väikese Davidi kaks esimest elunädalat ja ajalehed, mis poiss hilisemas titepõlves tükeldada armastas. Sekka pisut kummalisi inimesi ja veelgi kummalisemat aega. Aasta 1949, lisaks sissepõikeid siia-sinna hilisemasse ja varasemasse.
Mina sain täna raamatu läbi.
Lugesin ja lustisin.
...
Lõpetaks väljalõikega Digarist, ajaleht 90 aastat tagasi.
Polegi tingimata paberit vaja... et välja lõigata ja pahna korjata.
...
...
Uus projekt jaanuari... üks pilt päevas, kokku 31 päevapilti. Teatavasti mul seebikarp pildistamiseks ja nuputelefon helistamiseks. Ja harjumus käia, fotokas taskus.
...
...
...
Tegelikult kaks hetke kahes päevas.
Karu kuuse all ;)
Kuusk...
Fotojaht lõppenud.
Sedapuhku.
...
...
Hommikul, enne tegusa päeva alustamist astusin sisse oma meili-postkasti. Mõned tervitused mõnele olulisele inimesele veel saatmata. Panin saajaks A... ja kohe pakuti mitu a-tähega adressaati. Lihtne vajalikud välja noppida ja pilt teele saata. Sealt edasi, kuni K, ja siis L. Esimene nimi oli kohe sõbranna lapsepõlvest, peaaegu et esimene.
Peaaegu et päris esimene sõbranna, olime siis 8-9 aastased.
Mõtlesin, et talle ei saada, panin ju kaardi enne pühi posti.
Päris kaart ja päris postkast.
Kui hästi läks, on juba kohale jõudnud.
Nii ma mõtlesin.
Edasi mõelda ei jõudnud, telefon helises. Võtan ja vaatan... ekraanil seesama nimi, mida just tahvli ekraanil olin lugenud.
No ei ole võimalik!
Nojah, talle oli äsja postkastist mu kaart kätte toodud.
Edasi? Edasi saatsin neile ikka tervituse meili peale ka. Kui juba, siis juba!
...
Tahvlit näppides läks sõrm juhuslikult ühele Sjgelle vanemale postitusele. Esimesel hetkel oli mul tunne, ehk ta ise on selle vana postituse minevikust olevikku tõstnud, aga ei, see olin mina, kes kogemata loo lahti tegi. 28. detsember 2010... Selle aasta viimane meem.
Jälle see 11 aasta tagune aeg, kuidagi nagu kummituslik juba, aga igatahes sobib meem hästi ka aasta 2021 lõpetamiseks.
See oli sissejuhatus.
Mina siin mõtlen ka... 9 + 1 küsimust blogimisest.
1. Külastan oma blogi sagedusega...
No ikka tihti külastan. Kindlasti iga päev.
Kui bloginud olen, käin päeva jooksul lausa mitu korda, vigu parandamas.
Sama tihti külastan ka Kaamose ja Sjgelle blogi. Nad on küll viimasel ajal napivõitu blogijad, aga vähemasti on nad hoolikalt korras hoidnud oma blogirulli, mida ma ikka korra või paar päevas kontrollimas käin.
2. Poliitikute blogisid loen... Äää... kas nad enam üldse blogivad? Tänapäeval viskavad nad oma killud FB-sse üles. Aeg-ajalt mõni jääb silma, siis heidan pilgu peale. Pärast seda, kui kõva poliitik Kalle Paide muusika- ja teatrimajas nõmetses ja ma YouTubes tema tehtud sellekohast videot vaatasin (lõpuni ei suutnud, lihtsalt hakkas kahju lihtsatest inimestest), hakkas teine tuntud (?) poliitik A.B. mulle järjest ja järjest EKRE tegemisi kajastavaid videosid soovitama. Õnneks olen ma videode vaatajana suht vilets objekt, nii et poliitikud pole suutnud mu maailmavaadet arendada ega kujunenud vaadet muuta ei nii ega naa.
3. Blogid, mida loen, köidavad mind, kuna...
Kuna ma olen liiga laisk, et uusi blogisid avastada. Mõni siiski on juurde tekkinud, mõni juhuslikult ette sattunud, aga muidu ikka vanad sõbrad ;)
4. Blogisid eelistan/ei eelista muudele kanalitele...
Muud kanalid? Raadio mängib ööpäev läbi, telekat vaatan vähe, ajaleht tuleb kuuel päeval nädalas, seda loen (reklaamipaus... lugege teie ka Õhtulehe!). Aga blogisid loen hea meelega, mu meelest mõjuvad nad... arendavalt? Päris tihti imetlen, kui targad, vaimukad ja sõnaosavad kõik kirjutajad on, mul oleks palju õppida.
5. Millal (ja kas üldse) sina netisuhtluses solvusid?
Küllap olen, ikka 16 aastat blogimist. Samas, kui ma üldse midagi häirivat märkan, siis olen sunnitud endale tunnistama: tegelikult on see tema probleem, mitte minu.
6. Millest sa praegu blogimaailmas kõige rohkem puudust tunned?
Kuna ma blogin eeskätt oma meeleheaks, siis nagu polegi millestki puudust, juttu mul jagub, aega ka. Pigem ütleks, mis rõõmu valmistab. Tore on leida kommentaarides, kui mõni hea inimene on jätnud märgi maha, et on mul siin külas käinud. Ise olen vilets kommenteerija, aga tänulik, kui blogisõbrad käivad ja tere ütlevad. Ma jõudumööda ka, astun uksele koputamata sisse teie blogidesse, aga mõnikord ikka köhatan veidi, et märku anda: siin ma tasahilju jälle hiilin ;)
7. Miks sa üldse blogid?
Aja täitmine 8... blogimine! Kuidas ma küll nüüd selle teema unarusse olen jätnud!
Eks mulle siis vist meeldib kirjutada... ja endast rääkida ka!
Ja tegelikult on elu täis veidraid pisiasju, tahaks kuhugi kuidagi talletada. Miks siis mitte blogisse.
8. Kas oled kunagi postitanud midagi sellist, mida oled hiljem kahetsenud?
Loodan, et ma oma blogiga kellelegi haiget pole teinud, seega ei näe põhjust kahetseda. Enda üle iriseda, see pole probleem.
9. Blogides populaarsus on langenud. Milles näed sina põhjust?
Hapukapsasupi populaarsus on ka langenud, ometi on see endiselt mu lemmiksupp.
Minu jaoks on blogijaid ja blogisid, mida loen, piisavalt. Jääb ruumi ka muudeks tegevusteks.
10. Minu küsimus.
Mis tunne mul oleks, kui ühel päeval, kui oma blogisse proovin pääseda, on see jälgegi jätmata netiavarustesse kadunud.
Üks suur tühi koht oleks.
Kusjuures, mu Toidutare blogi nii kunagi kaduski. Blogisin seal kolm aastat, alates aastast 2005. Eks ma natuke tunnen puudust küll, kuigi tol ajal oli mul komme word'is mustand teha, nii et üht koma teist on sellest ajast alles.
Õnneks on Ireen mu praeguse blogi postitusi ka wordi korjanud. Mõned jutud suguvõsast võiks ühel hetkel välja printida ja kausta panna.
...
Alustasin juhuslikust näpukast, meem Sjgellelt, ja lõpetan ka.
Kätt südamele pannes: mina seda lehte lahti ei teinud. Aga ühel hetkel oli ta mul ekraanil: Sulekese kaitseingel.
See ei saa olla juhuslik, on ju inglite aeg...
...