Punased... mitte ainult autod

...

Alati peab olema mingi lugu ka.

Punane lugu... päris keeruline.

Aga midagi siiski on.

Olin ehk kuuendas klassis, kui mulle toodi Rootsist punane mantel. Selline nunnu, suhteliselt lühike ja lihtsa lõikega, aga silmapaistvalt punane. Tol ajal oli elu pigem hallikarva, nii et ma äratasin tähelepanu.

Ehk nii nagu need mehed oma mundrites.

Kõik vahtisid!

Teised punased on siiski pigem sõiduriistad... kui mõni punane saabas välja arvata.

Kiivrist, sallist ja kintsust rääkimata.

Ikka veel piltidega Haapsalus.
...

Pühendusega postitus

...
Laupäev... nostalgiapäevade teine päev.

Paraad... peatänav - piiskopilinnus.

Enne oli meil hommikusöök, peekon ja praetud munad Vutipesas.

Praetud olid küll kanamunad.

Ootamise sisukamaks muutmiseks libistasime hiljem Hermanis õlut.

Nii vist öeldakse.

Ma tegelikult pole mingi õllesõber, aga ma olen kohanemisvõimeline.

Paraad oli päeva nael.

Nii umbes poolteist tundi vana tehnikat, mis läbi linna sõitis, lusti täis juhid ja veel lustakamad reisijad.

Kuna mul on päris palju pilte, pidin tegema mingi valiku.

Otsustasin, et pühendan postituse Osalisele, kes pühapäeval vahetult enne mu koju jõudmist jalgrattal meie bussile vastu sõitis ja lehvitas... mitte küll mulle.

Aga vahet pole.

Olgu see minu poolt talle väike kingitus Haapsalust.

Haapsalus... teise päeva esimene pool.
...

Nostalgialaks

...

Et mis toimus?

Aga palun!

Juba avamine andis märku, et äge värk. Oleks osanud ette arvata, oleks ehk endalegi midagi teemakohast selga leida. Nüüd polnud muud, kui imetlesime neid, kes täiega nautisid.

Imetlesime, ja meenutasime... no olid ajad!

Kus, kuidas, miks, millega.

Tuleb meelde, ajab naerma.
Või teeb niisama meele härdaks.

Linn oli ka teemakohane.

Kuna me autokasti ei mahtunud, siis öösõidust osa ei võtnud.
Ostsime poest ühe Valge kure ja nostalgitsesime oma hubases ööbimiskohas.

Katiga koos siis.

Esimene õhtu Haapsalus.

Söömas käisime Soffas ja kohvi-kook oli Müüriääre kohvikus.

Aga see oli juba enne avatseremooniat.

Beseerull vaarikatega.

...

Sada kilomeetrit

...
Mis on ühist kahel pildil?

Loomulikult raudteejaam!

Mis on peamine erinevus?
Et Ülemistel puudub jaamahoone?

Peamine on hoopis see, et Haapsalu  raudteejaama saab ainult bussiga, Ülemiste jaamast koju sõitsin rongiga.

Mis jääb nende kahe raudteejaama vahele?

Loomulikult 100 km.

Aga mitte ainult.

Sinna jääb ka kolm vahvat päeva Haapsalus.
15. korda peetavad nostalgiapäevad.

Aga mitte ainult.

Mõnus olemine mõnusas kohas mõnusas seltskonnas.

Reedel läksime ja täna tulime.
...

Sorbus aucuparia

...

Kummaline aasta, puud pihlamarju ikka veel täis..

Olen valmis selleks, et mingil hetkel tuleb kisendav kari lindusid, kes teevad puhta töö.

Arooniad ju ka alles alles.

Miks nad lihtsalt ühel päeval ootamatult lahkusid, need linnud? Isegi pooled punased sõstrad jätsid põõsasse. 

Meie vallavanem on pihlaka nimekaim. Loodan, et tal läheb hästi, kuigi aeg võib olla hetkel keeruline.

Ja Kata oli lapsepõlves kaudselt pihlakas.

Pihelgas, Pihl, Pihlak, Pihlapuu.

Sorbus aucuparia.

Harilik pihlakas.

Ladinakeelse nimetuse andis pihlakale Karl Linné, pihlakas on linnupüüdja... aucuparia.

Pihlakas on väega taim. Korrastab ainevahetust, alandab vererõhku, vähendab vere kolesteroolitaset.
Võimalust mööda kaitseb niisama ka.

Üks lihtne retsept.

2 supilusikatäit peenestatud pihlamarju.

1,5 klaasi keevat vett.

Lasta seista, jahtuda. 

Juua hommikul ja õhtul enne sööki pool klaasi korraga, soovitavalt paar nädalat järjest.

Võib teha ka teed. Siis tuleb keeta pihlamarju 5 minutit ja juua kuumalt.

Või hoopis nii, nagu soovitas ajakiri "Maret" 81 aastat tagasi artiklis "Pihlakamari - meie tervislikem ja vitamiinirikkaim puuvili".

oktoober 1938

Pihlakad muutuvad suupärasemaks peale esimesi öökülmasid. Ehk ootavad seda linnudki. 

Ma lähen küll kohe ja toon paar oksa tuppa.

Teen pilti ka.

Mõne marja pistan ehk suhu.

Kuni neid veel on.

Samas, kui marju süüa, tasub meeles pidada: liiga palju marju ei ole hea, võib põhjustada mürgistuse.

...

Pihlaka kohta lugesin Eesti Loodusest.

...

Tänavune seeneaasta

...

Mõni kiidab, mõni kurdab. 

Ma pigem kurdan, aga mitte niivõrd, et vähe seeni.

Ma kurdan, et seenemets on hõredaks tehtud.

Või hoopis lagedaks.

Ega ma pole tegelikult seeni otsimas käinud, olen korjanud või pildistanud neid, mis teel ette sattunud.

Aga süüa olen saanud.
Ükskord leidsin neli kukeseent, need praadisin mingi suvalise kastme sisse, kahtlustan, et kaasa ei saanud arugi, et seenetoit!

Teine kord tõin koju neli puravikku. Piisavalt suured ja ussivabad. Praadisin needki ära, seekord kastme sisse ei pannud, kallasin otse kartulitele. Et ikka märgata oleks!

Viimane kord sain juba seenekastet teha, kuigi jah, näpuotsatäis praetud singikuubikuid oli soustis sees.
Et toit veidi tihedam oleks.
Kümnest seenest üksi jäi veidi napiks.

Metsas oli neid muidugi rohkem, aga mõned jätsin korjamata.

Kärbseseen pidi märk olema, et seenesügis on kätte jõudnud.

Millele vihjab aga, et pohlad õitsevad?

Kõlab kuidagi kevadiselt...

...

FB, blogi või SB

...

Mõnikord ma kohe oskan õigel ajal õiges kohas olla. Seekord Tallinnas selline vahva ettevõtmine*, kus igaüks saab paberile panna, mis pähe tuleb.

Ainuke tingimus, et plokk peab olema.

Visandiplokk... Visandiraamat... Sketchbook... SB... misiganes.

Nojah, pliiatsid muidugi ka.

Paberit, mida lõikuda.

Ja käärid.

Edasi läks juba keeruliseks.

Oleks öeldud, et joonista kala... või lill või loom.

Aga ei, igaüks lähenes loovalt ja kujundas lehekülje vastavalt oma äranägemisele.

Kõigepealt tegime visandiraamatuga tutvust.
Kuulasime lugusid.
Vaatasime tehtud töid ja trükitud raamatuid.

Ja siis proovisime ise ka.

Minu loovus oli küll täitsa uinuvas olekus.

Alles hiljem loksus paika, et tegelikult sobib kõik.
Võid tõesti paberile panna, mis pähe tuleb.
Anna vaid oma fantaasiale ja kätele vaba voli.

Visanda oma ideed.
Jäta märk maha sündmustest.
Lõika, kleebi, mängi värvidega.
Filmid ja raamatud.
Reisiplaanid.
Käsitöö ja kavandid.
Tänased ettevõtmised ja homsed tegemised.

Ja ikka samas vaimus edasi...

Tegelikult ju kõik nii lihtne, aga aitäh võimalusele ja juhendajale, mõnikord on hea argielust välja tulla ja natukene teistmoodi mõelda.

Kui nüüd ajas tagasi vaadata...
2005. aasta mais alustasin oma Toidutare-blogiga. Tänaseks haihtunud.
2008 juunis tegin esimese postituse sellesse blogisse. Olen jätkanud üsna järjekindlalt.
2012. mais avastasin sõbrantsi toel  FB. Kasutan senini, aga ise olin algul aktiivsem.

2019. augustis siis SB. Päris huvitav väljakutse. Ja nagu hoopis teistmoodi. Muidugi võiks selle asemel õmmelda või heegeldada... no et kui on vajadus anda kätele tööd. Aga käsitöö nõuab pühendumist ja järjekindlust. Visandiraamat on hea, pole hullu, kui tänane teema poolikuks jääb, alati saab edasi minna.
Või poolikuks jättagi.

Ma ei taha rääkida oma poolikutest õmblustöödest...

Parem räägin veel oma SB-st.

Läbi piltide.

Vanast Burdast lõikusin valmisriiete mustreid.

Järgmisel päeval tegin oma mustri.

Kolmandal hakkasin otsima ploomimoosi retsepti, aga leidsin mitu peotäit muid õpetusi.
Valisin välja need, mida kohe teeks.
Kaks uut ja kaks vana õpetust. Vanadel vanust aastakümneid.
Rita kook ja sakuska on korduvalt tehtud ja söödud.

Täna lappasin vanu ajakirju, ja see leitud pilt Taluperenaisest mõjus inspireerivalt.

Järgmisena viin  oma ladinakeele uued sõnad ka SB-sse.

Aga blogi?
Ei ma suuda jätta, ikka kirjutan, kui mõni mõte tuleb, mis niikaua meeles on, kuni arvuti taha potsatan. Tahvliga on jumalast paha kirjutada!
...
8.oktoober
Nüüd siis juba kuu aega möödas, lisan mõned pildid, mis vahepeal visandanud olen.
Tõesti hea tegevus, teraapiline.
Mõnikord on seda väga vaja!

* Juhendaja Eve Mahhov 
...