Draakoni karje

......

See karje oli tõesti draakoni vääriline. Kuulda kui just mitte üle terve linna, siis üle lossipargi kindlasti.

Pole ka ime, kostus see ju kolmest treenitud kõrist korraga. Vaevalt need kolm just draakoniks koolitatud, aga korralikult kisendasid nad küll.

Viljandi Kultuuriakadeemia tudengite osalusel Jevgeni Švartsi “Draakon” Kuressaare lossihoovis, 8. juulil siis.

Nii lahe etendus oli. Mõte ridade vahel, pilge tõsistes ütlemistes, juurde noorte näitlejate nauditav mäng.

Omamoodi lavaline lahendus: tellingud lossimüüri taustal.

Kahju, et vaatajaid nappis, väärt kultuurielamus oli.

Enne minekut

...
Pakin asjad.
Panen kella helisema.
Äratus kell 5.20
Homme (täna juba) Saaremaale.
3 tundi saab magada ka vahepeal.
...

Suletud koolid

......

Koole pole vaja, sest lapsi on vähe.

Ja koolid pannakse kinni, sest valdadel pole jaksu.

Ja riik ei toeta.

Vastupidi, poliitikud lausa annavad nõu, et tulge ära Tallinna. Mis teil seal maal teha on.

See on kaval mõte… panna koolid kinni.

Las need noored pered kolivad linna, seal lihtsam elu. Las need vallad kiratsevad ja külad kaovad.

Ääremaad võiks ära anda.

Pakkuda piirinaabritele.

Või hoopis Euroopa Liidule.

Et nemad elu edendaks.

Ja et noored tahaksid tulla. Ja olla.

Praegu ainult nukker tõdemus. Ma ei tea, kui mitu kooli selleks sügiseks oma uksed kinni paneb. Ainuüksi Võrumaal lõpetab tegevuse 4 kooli.

Tegelikult oli kursuse kokkutulek Setumaal. Meid oli kohal 13. Ja neist kolmeteistkümnest erinevast kodukohast kahes pannakse kool kinni.

Sest kooli ülalpidamine on kallis.

Ja vallal on teine kool ka. Kui on.

Ja vahet ju pole - bussid käivad. Kui käivad.

Käisin eile vaatamas ühte kooli, mis enam ei ole kool.

Aga kui ühel hetkel leitakse, et väikesed koolid on ikka olulised... kas pole kallim kõike jälle nullist peale hakata.

Omal ajal pandi lasteaedu kinni... lapsi oli vähe. Nüüd on kohati nii palju lapsi, et kui beebi sünnib, tuleb ta kohe lasteaiajärjekorda panna. Muidu läheb enne kooli, kui koha kätte saab.

Huvitav, mitu lasteaeda üle Eesti on praegu ehitamisjärgus.

Ja millal saadakse aru, et kool Eesti külas on oluline, et seda hoida.

...

(foto)

Öösel teatris

......

Karin ja Indrek ööseks Tallinnast Vargamäe-maile toodud. Hilisel suveõhtul, veel valgevarus etendus algas ja varasel suvehommikul varavalges linnulaulu saatel lõppes. Pimedasse aega mahtus üks ajajärk meie ajaloost, ühe perekonna traagika, möödarääkimised ja mittemõistmised, kolm… ei, viis surma ja ühed matused. Suitsu ja tuld, välku ja pauku. Midagi loodusest, midagi kunstist, midagi tehnikast... kõik kokku pakitud ja kätte antud ja ette kantud.

Kirjaniku poolt hämmastav oskus kirjeldada ajastut ajatuna ja perekonnaprobleeme nii, et need mõjuvad tänapäevastena.

Publik, mähituna jopedesse, tekkidesse, pleedidesse ja magamiskottidesse, mütsid peas ja labakud käes, saapad jalas ja sallid ümber, kuum kohv termostes ja soojarohi põuetaskus … publik oli tänulik.

Nüüd siis kolm osa Tõde ja õigust ära nähtud.

(foto)

Üksinda kodus

ehk Koerad ja kassid
......

Koerte hingeelu on mulle täiesti võõras. Ma isegi ei ürita sellesse tungida, vahet ju pole, mida nad mõtlevad.

Aga täna ma vaatasin, et nad on ikka tõesti targad. Need koerad.

Käin üht üksi jäetud kutsi korra päevas oma juuresolekuga rõõmustamas ja süüa ette panemas. Ta võtab mind suht ükskõikselt vastu, venitab ennast kuudist pikkamööda välja, liputab viisakuse pärast veidi saba ja ongi kõik.

Eks see on vastureaktsioon minu viisakale ükskõiksusele.

Aga täna… istusin koerast kaugel, trepi peal, ja mõtlesin, et helistaks õige perenaisele, kannaks ette, et olukord on kontrolli all. Koer ja kassid kõik alles.

Nii kui mobiilis numbri valisin, toimus apaatse peniga täielik metamorfoos. Koer kukkus oma neljalt jalalt õhku kargama, ja kordi nii.

Hoota kõrgushüpe võiks ehk selle spordiala nimi olla.

Looma rõõm oli kirjeldamatu.

Aga eks ta ikka arukas koer on ka. Nooremas eas käis aeg-ajalt öösiti kratiks. Teab mis varandust koju ei vedanud, aga kausside tagavara suurenes peres märgatavalt.

Ma ei tea, kas nad reetsid saladuse, kui naabertalu peremees rääkis, kuidas ta oma kassi söögikausi naelaga trepi külge oli löönud… kaovad, kurat, tont teab kuhu…

...

(foto autor Kõrreke)

Kummalised magamised

...

 Enn, Maire, ema, Anneli

Lapsena suvitasime perega mere ääres. Ja mitte et ainult mere ääres, lausa piiritsoonis.

Okastraat rannariba kaitsmas ja liivane rannariba rehaga(?) triibuliseks tõmmatud, et öised diversandid hommikul üle saaks loetud.

Magasime õega ühes telgis, lapsevanemad kõrval teises. 

Ühel ööl ärkasime üles kummaliste helide peale… telgi “ukse” taga klõbistas keegi püssilukku, saateks venekeelsed sõnad.

Olime hiirvaiksed.

Ja siis hakkas keegi telginööre lahti harutama. 

See oli kaunikesti õõvastav.

Tuge polnud ka kuskilt loota, ju oli lapsevanemate uni paksem kui meie oma. Egas midagi, võtsime rünnaku vastu.

Et Kto tam? jne.

Noored piirivalvepoisid olid, nemad tahtsid meie dokumente näha. Kell 1 öösel.

Laskmiseks ei läinud, piiritsooni luba oli meil olemas ja meil lubati edasi magada.

Seda ma ei mäleta, kas uni pärast enam tuli.

Aga hirmutunnet mäletan tänaseni.

…

Ja veel üks kummaline magamine... kui ärgates märkasin, et magan kirikuõpetaja kõrval.

Sellest olen kunagi juba varem kirjutanud.

...

Kummalised harjumused

...

Käia murakal suve kõige palavamal päeval. Ja päeva kõige palavamas osas.

Et mis selles imelikku on?

Imelikku pole midagi, tappev on.

Seni olen ellu jäänud.

Aga sel suvel pole veel rabasse saanud, ootan soojad ajad ära.

...

(foto autor Ireen)