...
Ilmselgelt jääb selle kuu projekt #blogimiskuu täitmata, ehk kunagi edaspidi. Mõtlesin küll, et kui luban, on kergem teha, aga ei polnud kasu midagi, tiksun ikka vanaviisi tasapisi.
Nägin täna öösel unes, et jäin ilma nii rahakotist kui mobiilist.
See oli nagu järjejutt, algul oli käekotist varastatud rahakott koos pangakaartide ja sularahaga.
Vahepeal käisin vetsus, siis vaatasin edasi.
Sõitsin rongiga, keegi tuttav oli kõrvalvagunis. Kes? ei mäleta, aga tema leidis üles, ainult et mitte rahakoti, hoopis mu kaduma läinud telefoni. See oli tühjaks varastatud. Selles mõttes, et kõnekaart oli seest välja võetud. Nii et kokkuvõttes suur kaartide kaotus.
Kusjuures, minu päris-telefoni ilmselgelt keegi varastama ei hakka, mul on 11 aastat vana Nokia, millega ainult helistada ja sõnumeid saada ja saata saab. Aga unenäos ei varastatud isegi mitte seda, unenäos varastati mu elu esimene mobiil. Selline suur ja kobakas, mul on blogis lugu ja pilt sellest, kus mu vana telefon on koos uue telefoniga*, kenasti kõrvuti.
Kunagi on mu mobiil päriselt varastatud, Tallinnas trollis, kott üle õla, ju oli lihtne sealt välja õngitseda. See oli ammu-ammu, rohkem kui 17 aastat tagasi. Ka selline väike ja armas telefon.
Aga unenägu oli nii selge, et hommikul esimese asjana mõtlesin, kas peaks panka helistama ja kaardid sulgema.
Ma isegi ei kujuta ette, kui suure kaotuse tegelikus elus varas mulle korraldada saaks. Hetkel on olukord kontrolli all... selles mõttes, et rahakott oli alles. Ja pangakaardid.
Mobiil ka.
...
* 11 aastaga on telefon nii omaseks saanud, et mitte ei raatsi loobuda. Mis sest, et uuest on saanud vana telefon.
...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar