Vähesed võimed

 ...

See on leebelt öeldud.  Kui aus olla, siis tuleks öelda, et võimed puuduvad. Ja kui täpsemalt öelda, siis selgeltnägemises võimetu.

Asi sai alguse juba hommikul. Õieti on asjal eellugu ka. Mul on kaks korda ebaõnnestunud laenutatud raamatu tagastamine kohalikku raamatukokku. Kohalikku selles mõttes,  et mitte Krõõt ratastel, vaid kümmekonna kilomeetri kaugusel pikema ajalooga laenutuskoht. 

Aga hommikul tuli mul mõte. Kuna Kaja raamatukogust sõidab koduteel meie teeotsast mööda, lähen postkastide juurde valvesse. Helistan ette, et kui olen tee ääres ja lehvitan,  siis tehku peatus ja võtku mult vastu raamat koos vabandustega.

Päris pikalt mõtlesin, aga ilm tundub jõhker olema,  küllap teeolud samasugused. Pole ehk hea mõte roolis olijat segada. 

No ja siis oli kell juba liiga palju, et helistada.

Mobiililt aega vaadates nägin, et vastamata kõne. Kõne Kajalt!

Me oleme aastakümned tuttavad. Ja isegi natuke rohkem kui ainult tuttavad. Kuigi läbikäimine hõredaks jäänud, on suhted endiselt soojad. Paar-kolm korda aastas helistame ka,  ja ikka asja pärast. Nüüd olin kindel, et Kaja helistas, et öelda mulle: võta raamat, tule tee äärde, saad mure murtud!

Proovisin kohe tagasi helistada, aga kell oli juba nii kaugel, ilmselgelt liikus inimene juba kodu poole, telefonile ma teda ei saanud. Aga ta helistas ise paarikümne minuti pärast uuesti. 

Ma ei lasknud tal midagi öelda. Ütlesin ise, et tean küll, miks ta helistas, et tulgu ma koos raamatuga teeäärde, kaua ma ikka väärt kirjandust oma käes hoian!

Aga looda sa! Järjekordselt kukkus mu usk, et mul on mõttejõud ja selgeltnägemine!

Kaja naeris ja ütles hoopis, et neljapäeval on raamatukogus üritus, A.P. tutvustab oma uut raamatut. Kui äkki tahan tulla. 

Ikka tahan, Järva-Madise kiriku lugu huvitab mind. 

Aga muidu olen täiega pettunud. Selgitasin Kajale ka, kuidas mu usk enda võimetesse kolinal kokku kukkus.

Järjekordselt ;)

...