Silmad märjad

 ...

Hermaküla ja Muttika tutvustasid miskis telesaates miskit ajaviitemängu, kus lugesid teineteisele ette Norrise-anekdoote. Päris hea absurdihuumor. Tundub, et nad on seda enne ka teinud. Kuulasin, natuke itsitasin, aga mõtlesin, et lõbus küll, kuid pisarateni naerma ei aja. 

Millal ma üldse naersin nii, et silmad märjad? Tõenäoliselt ikka väga ammu. 

Nii ma mõtlesin.

No mõtle... ja sulle antakse.

Eile õhtul, kui sõbrantsile helistasin, ei saanud rääkima hakata, sest tuli meelde meie eelmise päeva kõne. Olin mingil ajahetkel telefoni korraks käest pannud, ja kui uuesti kätte võtsin, oli täielik leviauk. Kuskilt kaugelt midagi ähmaselt kuulsin. Kehv levi on meil aeg-ajalt probleemiks olnud, siis lähen telefoniga lõpuks õue. Aga kes sellise sandi ilmaga välja minna tahab! Ikka üritasin rääkida, tema mind  kuulis, ma siis püüdsin pingutada ja ka kuulda.

Lõpuks mõtlesin, et katkestan kõne ja valin numbri uuesti, mõnikord on sellest abi.

Aga ma ei saanud kõnet katkestada. Et miks? No lihtsalt, nupud polnud õiges kohas, olin telefoni alumise ja ülemise poole suunad vahetusse pannud. 

Juba siis oli natuke naljakas, aga eile, kui helistasin, tuli äkitselt meelde, ja hoolimata igasugustest katsetest naermine lõpetada, see ei õnnestunud. Rääkimine siis ka loomulikult mitte, nii et sain kätte oma pisarad ja tunde, et kui ikka on naljakas, siis on naljakas, ja eelkõige tuleb see just su enda seest, täiesti ootamatult ja pidurdamatult.

Kuidas asi lõppes? 

No läbi naeru ja pisarate püüdsin selgitada, et ma pole lolliks läinud, lihtsalt tuli just meelde, et olen väheke imelik :P

Nojah, mis siin tegelikult naljakat on!

...

Netist leitud absurdihuumor.

Mees, konn peas, tuleb arsti juurde. "Mis mureks?" küsib arst. "Härra doktor, ma astusin endale midagi jalga," vastab konn.

...