Juubelihõnguline

  ...

#tagantjärele

Tegelikult oli plaan tagantjärele hiljuti lahkunud suves nostalgitseda, aga nagu ikka, kisub metsa. 

Kui nüüd just metsast rääkida, siis ega ikka ei kisu küll. Hing ihkab, aga ihu annab märku: parem mitte! Isegi kodumetsaservas saavad nad mind kätte... ma ei tea küll kes, aga igatahes keegi*, kes hammustab. Mind hammustab nii, et pärast võimutsevad ihul aeglase paranemisega punnid. Just sügiseti. Eelmisel aastal neelasin lausa antibiootikume, ja see teeb ettevaatlikuks.

Aga paar päeva tagasi, kui ma siiski korraks metsas oma pohlakohta kontrollimas käisin, õnnestus mul puuk kaasa tuua. Mõnikord avastan puugi varakult (täitsa tunnen, kui ta mööda mu ihu jalutab), enamasti kipub aga olema, et ta juba end sisse puurinud on. 

Jõudnud tagasi koju, tundsin, et keegi hammustab. Ikka kohe valusasti. Õnneks päris nähtaval kohal, lihtne oli tuvastada. 

Puuk! Hammustab! 

Kerge vaevaga sain kätte ka, ju oli alles hambad sisse löönud. Kusjuures, vana teada tõde, et puugihammustust ei tunne. Ju mu puuk oli eriliste teravate hammastega ;) 

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida!

Kui juubeli(hõnguline)jutt, siis võiks numbreid nimetada. Siin pole midagi häbeneda, ütlen otse välja. 15 aastat tagasi käisin esimest** ja viimast korda Hiiumaal. See tuli mulle meelde, kui eelmisel nädalal Krõõdas (kohalikus raamatukogubussis siis) lugemiseks raamatuid valisin. Krõõta lähen alati teistmoodi kui kohaliku pealinna raamatukokku, Krõõta minnes pole mul mingit nimekirja kaasas. Võtan selle raamatu, mis kõnetab. Seekord vaatas vastu "Minu Hiiumaa" (Mae Lender). Siis mulle meenuski, et mingil määral ka minu, erinevalt paljudest teistest Minu-sarja raamatutest, sest Hiiumaal olen käinud ja sealt on pärit päris mitu suguvõsa liiget. 

Mõtlesin välja (ja kontrollisin üle), aasta siis oli 2009. Käisime kolmekesi, kaasa kippus minema ja võttis minu koos mu sõbrantsiga kaasa. 

Olen siin-seal blogi fotojahis oma Hiiumaa pilte välja pannud, aga küll küllale liiga ei tee. Ja lisaks ei kattu minu Hiiumaa sugugi raamatuga "Ähk läheb tarvis". Raamatus on tegelik elu, meil oli vaid 2päevane suveseiklus. 

Mälestusmärk Hüti klaasikoja (1628-1664) asukoha tähistamiseks. 

...

Tegelikult tahtsin veel paar sõna raamatu kiituseks öelda, aga sissejuhatus läks liiga pikaks, raamatust ehk mõnel järgmisel korral. Või huvitavam on muidugi hoopis ise raamatut lugeda ;) Mõnus lugemine!

...

*kahtlustan põdrakärbseid

**no see esimest on kaheldava väärtusega, sest kunagi lapsepõlves lennukiga Saaremaale sõites oli vahepeatus Hiiumaal. Ma küll ei mäleta, et me lennukist välja oleks tulnud.

...