...
Kui raamatust rääkida, siis "Äratõugatud surnud".
Autor Elly Griffiths.
See oli nüüd vist kuues raamat arheoloog Ruth Galloway ja peainspektor Harry Nelsoni lugude sarjast. Eile viisin loetud raamatu kohaliku pealinna raamatukokku ning võtsin järjekorras järgmise.
Mul ei olnud sellest plaanis avalikult kirjutada, teada ju nagunii, et kriminullilikult põnev ja keeleliselt kergelt loetav. Aga nüüd, kui juba teema üleval, mõned laused ütlen.
Jutuks hoole alla võetud lapsed. Mõni laps on hoidjatädi hoole all, mõni lähedase hoida, mõned halastusest hoolt ja armastust saanud. Aga kas ainult? Millal tuleb mängu keegi, kellel on kurjad mõtted, kas sõbralikkus on alati siiras või kas metallist konkskäsi tingimata mõrvarile kuulub?
Maetud ja leitud või kadunud ja leitud... mõnikord maetult, mõnikord õnneks hoitud ja terve. See pole ainult selles viimases raamatus. Arheoloog on läbiva teemana eelmisteski raamatutes leidnud luid, mis tagantjärgi väikeste laste surma tunnistavad.
Loed ja mõtled: ainult filmides sellised müstilised olukorrad. Või siis raamatutes.
Igapäevaelu on tavapärasem.
Aga siis loed ajalehte ja mõtled: kuidas on see võimalik! Ei ole ei film ega raamat, on ajaleht värskete uudistega või tagasivaatega varasemasse aega.
Töömehed sattusid saja-aastasele kalmistule, millest keegi ei tea midagi.
Sadakond maetud last, mõnedkümned sentimeetrid mullakihti katmas kuusepuust kirste.
Ei ole kuskil tundmatul ääremaal ja x ajahetkel, väljakaevamised toimuvad praegu ja ligilähedal Viljandi linnapiirile.
Kui pikk on ajalooline mälu? Kui mitte keegi ei mäleta, et vaid sajand tagasi seal surnuaed asus.
Sada aastat muidugi on pikk aeg, ja lehest nopin välja mõned oletused selle kohta, kes need lapsed olid, miks nad surid ja miks ehk neid ei mäletata. Loodan, et lõpuks kas väljakaevamisel või arhiividest mingid kindlamad vastused selguvad.
Aga kui juba ajaloolisele mälule jutt läks... mina olin küll juba unustanud, kes too pr Aino Järvesoo oli. Tean, et olen teadnud, aga ei mäleta.
Aga mitte ainult mina. Haud annab märku, et unustatud, kuigi tema surmast on möödas vaid paarkümmend aastat.
Wikipedia mäletab.
Eluaastad 1910 - 2003.
Eesti etnograaf, maalikunstnik ja kunstipedagoog. Eesti suurim eraannetaja.
Sõjapõgenik, kes elas koos abikaasaga algul Saksamaal, hiljem Ameerika Ühendriikides. 1996. aastal asus elama Tartusse. Toetas kolme miljoni krooniga kunstviljastamise projekti ja tema annetuste koguväärtus võib ulatuda paarikümne miljoni kroonini.
Nii lihtsalt on. Et ei mäletata.
Vaatasin filmi "Tõeline armastus" (Suurbritannia 2023) kaht esimest osa. Juba teise sõbra matused. Tuhk puistatakse lainetesse. Mul on veel 4 osa vaatamata, ja ma ei tea, kas ma vaatangi.
Mul on omad kiiksud. Ja oma arvamus eutanaasiast.
Ja ma ei tea, kuidas film lõpeb.
Lõpetuseks... jutt läks metsa, aga vahet pole.
12.09.2009
Iga lugu tegelikult annab omamoodi märku, et tegelikkus pole alati võrdväärne sellega, mis silmaga näha või käega katsuda on.
...
