...
"Loomingu Raamatukogu" raamat tuleb mulle postkastist, juba alates minu sünnipäevast. Kingitus lähedaselt. Neid on kokku kümmekond, ja viimane, mis tuli, oli Doris Lessingu "Suvi enne pimedust".
Ma mäletan, et kui laps olin, tulid ka LR-i raamatud tellimise peale koju. Kuskil peaks neid olema terve kohvritäis. Aga kui Paides raamatukogus käin, on seal ees fuajees riiul, kus tasuta raamatud kaasa võtmiseks. Viimati võtsin sealt Villy Sørenseni "Kummalised lood". Lihtsalt sellepärast võtsin, et märkasin ilmumise aega. 1976. No kes siis saaks sellise numbri riiulisse jätta! Raamat LR sarjast, hea pisike kotti pista ja kerge tassida.
Ükskord varem võtsin sealt Vladimir Levi "Vestlus kirjades", ka LR, aga 10 aastat noorem.
Kui juba vestlused kirjades, siis Muinastaide Kojas pakuti samuti tasuta raamatuid. Susanna Tamaro "Mine, kuhu süda sind kutsub" on vanaema kirjad lapselapsele. Aga raamatu võtsin ma hoopis sellepärast, et ta nägi nii hea välja!
Lugeda tundub kurb olema... Sa lahkusid kaks kuud tagasi ja selle kahe kuu jooksul ei ole ma saanud sinult mingeid sõnumeid peale postkaardi, milles teatasid, et oled elus. (lk 7)
Nojah. 5 euro eest ostsin sealtsamast ühe ilusa raamatu lisaks. Anu Raud "Hea karjane". 30 juttu loomadest ja lindudest, kirjutatud 2022 ja 2023. Ainult et nüüd polnud ilu esmatähtis, nüüd vaatasin autorit... ja teadsin kohe, et see raamat tahab mulle tulla. Ehk ma siis ükskord jõuan ise ka Heimtalisse, külla Anu Rauale.
Eelviimane raamat tuli kaasa Raamatukoi kauplusest Harju tänaval.
Kuna mul on liikmestaatus lausa kolmes raamatukogus, siis üldjuhul ma raamatuid ei osta. Või kui, siis kindlal põhjusel. "Raamatukoist" ostsin raamatu 1 euro eest. Sama hind, mis liitrisel veepudelil, aga sisu peab tunduvalt kauem vastu! Kui mitte rohkem, siis vähemasti otsast lõpuni lugemise aja. Parasjagu paks raamat. Ma eile veidi lugesin, aga kuigi kaugele ei jõudnud, ja igaks juhuks täna hakkasin otsast peale.
Kipub jälle sinna kategooriasse elulooraamatud. "Siberi põgenik. Poliitemigrandi märkmed". Andrei Kuzitškin.
Tagakaanel on märkus: elulooraamat, mida võib nimetada ka ellujäämise käsiraamatuks.
Tomskisse oli minu vanaema Sofja tulnud 1933. aastal paljajalu 4000 km tagant Kiievist, et pääseda golodomor'i, Ukrainat laastanud ja tuhandeid elusid nõudnud kohutava näljahäda* käest. (lk 15)
----
*Holodomor (ukraina keeles Голодомор väljendist морити голодом 'näljaga suretama') oli Ukraina NSV-s 1930. aastatel riiklikult korraldatud näljahäda, mis põhjustas vähemalt 3,9 miljoni inimese surma. (Vikipeedia)
----
Viimane raamat, mis koos minuga koju tuli, tuli raamatukogust. Elly Griffiths'i "Kaarnakuningas", viies raamat, kus ajaloolane Ruth Galloway on mõrva uurimisse kaasatud. Vahelduseks on krimkasid mõnus lugeda, seda enam, et läbi on loetud juba 4 osa ja peamised tegelased rohkem kui tuttavad.
Ma olen nüüd ära rääkinud, kust raamatud tulevad.
Aga ma pole otsustanud, millises järjekorras neid lugema hakkan. Kõigist neid olen kümmekond lehte üle vaadanud või läbi lugenud, aeg on otsus teha.
Otsus?
Nojah, kas hakkan raamatut lugema või lähen punase sõstra mahla tegema ;)
Või hoopis vaatan telekast "Verat".
...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar