neljapäev, 25. juuli 2024

Täna räägin ma meestest

 ...

Igasugustest meestest räägin, noortest ja vanadest. Süüdi selles on kaks kogukondlikku üritust, teineteise järel eelmisel nädalavahetusel.

Naaberküla külaplatsil oli endiste ja praeguste külaelanike koosolemise päev. Külalisi käis teisigi ja kokku tuldi kaugemaltki.  Tehti teatrit, tõmmati lõõtsa, söödi suppi, ja kes jutusoonele sattus, see jutustas.

Mulle juhtus lähedusse sümpaatne härrasmees, aga võõravõitu. Ses mõttes, et teda nagu ei mäleta, kuigi tunnen seda küla rohkem kui 50 aastat ja ligi 20 sellest elasin kohapeal.

Mul isegi pilt sellest majast kus elasin... pilt ligi 50 aastase vahega.

Täpsemalt: pilt katusest. #refotograafia


Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. 

Ikka meestest ju.

Kuna üksi läksin, ja kaua sa ikka omaette konutad, nii siis küsisingi kõige käepärasemalt mehelt, kuidas tema külaga seotud on. Nime sain hiljem teada, aga kuna vestlusring oli vahepeal laienenud, siis härra vanuse ütles üks kaaslane kohe ära. 

85. 

Ise ta ütles, et käib veel poole kohaga tööl, niisama kodus istumine muutub tüütuks. Aga seotus külaga - oli käinud kohalikus koolis ja elanud mingid aastad Tagatõnul. See tekitas kohe huvi, Tagatõnu oli mu lapsepõlve muinasmaa läheduses olnud talukoht. Tõsi, minu mäletamise ajast seal enam hooneid ei olnud, olid mõned müürid, õunapuuaed ja üks vägev puu, kus olid jäljed lastele (või laste) ehitatud lavatsist.  

Mitte küll enam siis, kui oma rattaretkel aastal 2008 koha üles otsisin ja pildi tegin. 



Aga kodukoha ajalukku on minu teadmistes nüüd üks päris uus fakt ja mitu vahvat lugu juurde kirjutatud.

Härra mäletas hästi minu vanavanemate kodutalu ja järve seal põllu servas. Isegi vanas majas elanud peret mäletas, olid temaealised poisid, kellega läbi käis.

Võimalik, et nende poistega ta läbi käiski.




Ma ei märganud küsida, kui palju ta uue maja elanikke teadis või tundis. Enn, mu onu (pildil vasakult teine), on ka sündinud 1939. aastal. Kusjuures, tolle võõra härra (sünd 1939) nimi oli ka Enn. Seda sain hiljem teada... osalejate nimed olid raamatusse kirja pandud. 

Kui raamatutest rääkida... see tuletab mulle meelde seda teist üritust - toimus vaid päev hiljem -  ja üht noort meest, kes seal esines. Kuna teema oli üleval - fotoalbumid - siis tema kinnitas tõemeeli, et polegi ammu ühtegi lehitsenud. Täpsemalt ütles ta: polegi ühtki pildiraamatut ammu lehitsenud. See kõlas väga nunnult. Noored vist ei teagi, et sellised asjad nagu fotoalbumid olemas on. Või et neid fotoalbumiteks kutsutakse... vähemasti kunagi kutsuti. Nüüd on tõesti pigem pildiraamatud, see on ahvatlev, aga ma pole sellega tegelenud. Kardan, et ma ei saa selle kokku panemise ja tellimisega hakkamagi.


Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Lähen tagasi oma onu Ennu juurde. Tal oli täna juubel, 85. Mõtlesin täna tema peale, kohe mitu korda mõtlesin. Kaardi saatsin nädal tagasi Järve Selverist, see on küll teine lugu ja teinekord ehk räägin ka. Praegu niipalju, et postkasti otsimine/leidmine oli paras väljakutse. Varsti ei tea noored inimesed ka seda, mis asi see postkast on. Ja ka seda ei saa neile pahaks panna!


Kui nüüd veel meestest rääkida, siis vahelduseks räägiks noortest mehehakatistest. 

Internetist laenatud lause: "Lõõtsanoobid on järjekordne kvaliteettoode Karksi-Nuia Muusikakooli nimelisest pärimusmuusikaansamblite vabrikust."

Ega ma paremini ei oska öelda. Igatahes vägeva kontserdi andsid. See siis see teine üritus mõned päevad tagasi. Käisin ühes kaugemas külas võõra kogukonna korraldatud kokkutulekul.

Seal ma neist lõõtsanoobikutest kuulsin, neist kuulsin ja neid kuulsin.




Ostsin poiste plaadi, sain 5 autogrammi... ja ei saanud jätta kasutamata võimalust esitada küsimus. Et kes teist kohaliku ansamblimehe lapselaps on. Nimelt anti lavalt selline vihje, aga too kohalik on ka omamoodi tuttav, ja jälle aeg aastakümneid tagasi. Kaasa ea- ja kursusekaaslane, pillimees juba pool sajandit. Nende ansambel esines ka, selline läbi päeva üritus oli, sõnas ja muusikas. 

Isegi üks riigikogu liige oli külalisena kohal, aga sõnavõtjaid mehi oli teisigi. 

Neid ma vaatasin kaugemalt, ligi neile ei tikkunud ja kõnelema ei kippunud ;)

---

2 kommentaari:

konn, lendav konn ütles ...

Nii mehine postitus! Pealkiri muidugi lõi rivist välja, et kas tõesti...? Sestap lugesin algul poole silmaga, siis ühe silmaga ja lõpuread juba stereotüüpselt (kahe silmaga) :)

tegelinski ütles ...

Ma suhtun oma hobidesse täie lugupidamisega ;)