Pühadevahe

 ... 

Loen siin Heljo Männi mälestusteraamatut "Surnute mäss", ja sealt need tema vanaema sõnad*, mida enam ei kasutata, tuletasid mulle meelde minu vanaema. 

"Vanaema oli nagu põhjatu postipaun, kust ei võinud iial teada, mis sealt välja võetakse."

Küllap see on üks omadusi, mis vanaemasid liidab.

Lugesin, ja tuli meelde.

Mõnikord võis  minu  vanaema ootamatult öelda: "Oh sa pühadevahe!" 

Ja päris kindlasti ei mõelnud ta vahemikku vastlapäevast naistepäevani. Näiteks. Või jõuludest uue aastani.

Mina olin vanaemaga palju aega koos, lapsepõlves ja hiljem pikki aastaid, mis talle antud oli, enne kui väsis.. 

Minu vanaema oli ka rannaküla laps, aga mina mäletan väga üksikuid lugusid tema lapsepsepõlvest. Üks väheseid oli nimega Mitte üks piuks. Võib-olla ma ükskord kirjutan. 

Heljo Mänd mäletas, et vanaema ütles: "Kui see vene nüüd vajub", et kas ta ikka teadis, kui hädaohtlik lause see on.

Vanaema ja vanaisa suur kell minu toa seinal jäi seisma. Ma pingutan küll, nihutan vasakule ja paremale, keeran kruvist ette ja taha, ikka selleks, et õige asend kätte saada, aga see on peen kunst ja vajab aega. Ma pole veel lootust kaotanud.

Täna on vanaema 29. surma-aastapäev. Kui numbritest rääkida.

Aga 1929. aastal nad vanaisaga abiellusid. 

Enne seda oli kihlus. 

Onu ütles, et see seinakell osteti siis, kui mu ema sündis. Pilt kellaga on tehtud mõni aasta hiljem, pakun et 1931/1932.

Ja veel on täna naistepäev. Kui juba naistest või naitumisest rääkida. 

 ...

* Tee on tuhmer. Katkinane.

Kõrrutama, kiitama.

...