Eilsest tänasesse

 ...

Mul on öökapil raamat, millesse viimastel voodis lugemise aegadel lehthaaval süvenen.

Ilmar Palli, Kodukohalood. Maalehe Raamat 2013

35 lugu Eesti inimeste lapsepõlvest. Eile alustasin 14. lugu. Matti Päts.

Mulle on sedalaadi lood huvitavaks muutunud suuresti pärast seda, kui paar aastat tagasi kohalike koolijuhtide ja õpetajate elulugusid uurisin. Käesolevas raamatus on õnneks inimesel endal olnud võimalus rääkida, erinevalt sellest, et minu lood said kirja puhtalt lähedaste meenutuste, fotode ja võimalike arhiivimaterjalide ning tolleaegse ajakirjanduse toel. Igatahes ajakirjaniku geeni minus pole, nii mõnigi häiriv fakt sai kõrvale pandud. 

Nii mõnigi lugemine oleks pakkunud rohkem pinget, kui kõik leitud materjali sisse oleks kirjutanud. Aga tundsin, et ei saa teha, sest pole minu õigus mõista kohut inimeste üle ajas, kus nemad elasid ja mida mina ei tunne.

Seda, et hetked, faktid, mõtted või sõnad kokku jooksevad, kuulub igapäevaellu. Vähemasti minul. Lõpetasin hommikul loo Matti Pätsi meenutustest, kus suur osa lapsepõlvemälestusi olid seotud just tema vanaisa, Konstantin Pätsiga. Ja siis kuulen uudistes, et täna toimub Pätsi monumendi avamine. 

Ka Vikerraadio päevaküsimus on seotud teemaga.

Kuidas suhtud uude monumenti. 

Ma olen kehv kriitik, seepärast jätaks pigem vastamata. Aga kui nüüd raadios arutelu kuulen, siis igatahes vastan. Ja nagu sageli, et toetada mõtet, mis kaotajaks kipub jääma. Seda enam, mind see kuju ei sega, isegi kui kunstiline lahendus tundub harjumatu, siis küll ma harjun. 

Ei tea, kas enne otsustamist lähedaste suhtumist konkreetsesse skulptuuri ka küsiti.

...