Kassi-hiirt mängimas

 ...

Kui mu lähedal elavad lähedased mõneks päevaks kodunt ära on läinud, võtab nende kass ette poolekilomeetrise rännaku ja tuleb meile seltsi otsima. Samas, ega ta eriti seltskondlik ei ole, aknast näen, et toimetab kuuri ees, ja ühel õhtupimedal pidime lausa kokku põrkama. Mis on iseenesest imelik, sest kass peaks ometi ka pimedas nägema, erinevalt minust, kes ma täis kanapime olen. Igatahes ehmatasime mõlemad ja tuiskasime teine teises suunas. 

See oli nüüd sissejuhatus. 

Paar päeva tagasi oli Käbi jälle meie mail tegutsemas. Hommikuks oli hiire välistrepile jätnud, märk maas, et käidud-nähtud-tehtud. Mul oli kiire minemisega, pidulik matmistseremoonia jäi ära, kiitsin kassi ja viskasin hiire trepilt lillepeenra serva. Et kui tulen, siis... aga sinna see jäi.

Järgmisel päeval olid lähedased tagasi, kass meilt läinud... ja hiir ka. Nagu ma aru saan, võttis Käbi hiire koju kaasa. 

Igavesti tore ju ühe hiire eest kaks korda kiita saada ;)

Pilt on tehtud paar suve tagasi.

...