Mikita rääkis täna Vikerraadios muretsemisest. Ja maavanaemadest, kes muretsevad. Et see on omamoodi talupojatarkus ja tagab turvatunde.
No ma ei tea. Mu pere on mulle sadu kordi öelnud, et mis sa muudkui muretsed.
Mulle endale tundub küll, et asi on seda väärt.
Et see oleks nagu see, mis kaitseinglil silma peal hoiab ja talle märku annab tema kohaloleku vajalikkusest.
Minu vanaema muretses ka. Tema võttis kaitseinglitega otseselt kontakti, see tähendab, tema palvetas.
Kõigile oma lastele ja lastelastele mõeldes.
Mul on tunne, et tema ema, minu vanavanaema siis, tema ka. Palvetas kõigi oma lähedaste eest. Pilvi kunagi ütles, et see andis tõesti turvatunde.
Elada teadmisega, et tema vanaema palvetab tema eest.
Aga mul on tegelikult muretsemisega tõesti mure. Tundub, et ma ei suuda vahet teha, kas põhjus muretsemiseks on piisavalt suur.
No et muretseda.
Või siis et mõne muretsemiseks vajaliku hetke oma teadmatuses hoopis muretsemata jätan!
Oeh!
Oeh!
Vanaema kunagi ütles: "Oeh täna, oeh homme, millal see et küll otsa saab!"
Minu muretsemistel on pikk ajalugu. Mäletan, elasime veel Telliskivi tänava korteris. Ema ja isa tööpäev lõppes tihti päris hilja, ja mina muudkui muretsesin.
Et miks nad veel ei tule.
Muretsesin seni, kuni korteri välisuks paugatas.
Siis tuli kohe uni.
Eks mul seda muretsemist läbi aegade on ikka olnud, kui sellest isegi kunagi varem olen kirjutanud!
...
4 kommentaari:
Ette ma nagu muretseda ei oska, maailm on nii määramatu, et võid küll planeerimisega jamade hulka vähedada aga vältida ei saa. Kui planeerimine veits aitab siis muretsemine ei tee mingit vahet, ainult närve rikub. Vahel takkajärgi olen mõelnud, et see või teine asi oleks ikka õige hullult võinud minna, siis hoopis hea meel, et ei läinud.
Muretsemine - see on imelihtne! Võin koolitusi korraldama hakata! Vaatasin just riiulisse, mul isegi abimaterjal olemas, raamat "Kuidas tajuda ohtu". Seni kahjuks läbi lugemata. Äkki peaks lugema, saavutaks muretsemisel ehk uue tasandi ;)
Aga jah, kade olen, sest saan aru küll. Et ilma oleks hoopis lihtsam.
Kui õpitav mittemuretsemine on - raske öelda, küllap sõltub ka isiksuse tüübist. Mina personaalselt sunnin end loogiliseks kui peaks hakkama mingi mure tekkima. Eriti rahustav on teadmine, et minust ei sõltu suurt midagi (kui sõltub, siis tegutsen mitte ei muretse).
Samas olen näinud patoloogilisi muretsejaid. Käisin just puhkusereisul, töökaaslane mainis et loodetavasti ikka läheb kõik hästi. Et nagu mis mõttes, ega Siberisse saatmine ees oota :D Mul vastupidi mõnus ärevus kõhus kõige tundmatu ees, põnev ju uusi asju kogeda ja end katsumuste ette seada. Inimesed on erinevad, eks igaüks elab oma elu ja käitub nii kuis õigeks peab. Kõrvalt targutamisest tavaliselt kasu pole, ikka ise peab otsused tegema ja järeldustele jõudma.
Postita kommentaar