Kui Helgi eile helistas, kas saan ehk tulla ja tema õmblusmasinat vaadata, olin kohe nõus.
Et paari tunni pärast.
Aga siis tuli muu sõit ette, helistasin tagasi ja lubasin, et homme.
Endal süda täiega valutas.
Mitte õmblusmasina pärast, tühja tal sellega kiiret.
Aga mulle meenus aeg nii umbes 40 aastat tagasi. Mina olin noor ema ja Helgi juba kogemustega kohalik velsker. Käisin tal ühel varahommikul, nii kella 5 paiku, koduvisiiti tellimas. Poja ärkas kole-kohutava kõhuvaluga. Telefoni meil tol ajal polnud, aga asi see siis rattaga need paar kilomeetrit ära sõita.
No ja Helgi tuli kohe, ka rattaga, mis sest, et päev veel nagu alanudki polnud.
Ja nüüd mina, selle asemel, et kohale kimada ja õmblusmasin üle vaadata, lükkan terve päeva edasi!
Et küll jõuab.
Täna käisin ära, veidikene sättimist ja kruttimist ning Veritas õmbleb kui kulda! Mitmekümne aastane väärt masin, pärit Saksa DV-st, mõned süsteemid lihtsalt paigast ära.
Tänusõnadele vastu ütlesin, et need ju vanad võlad. Kui Helgile loo ära rääkisin, siis tema ei mäletanud.
Küll mäletas üht ajas veelgi varasemat erakorralist visiiti naaberkülla. Hobusega. Öösel kell 2 läks ja hommikul kell 6 oli tagasi.
Vanad võlad küll, aga tagasi tulin koti õunte ja teise täiega viirpuu marju.
Nüüd on mul uus võlgu olemise tunne.
Kuna parasjagu polnud pilti ei pojast, Helgist ega tema õuntest, siis teemaga haakuv foto seegi.
Pojatütar õunaga!
7.okt 2018
...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar