Nüüd, kui rongid ja raudtee on rahva meeled pingesse kruvinud, on paras aeg meenutada rongide ja raudtee rolli omaenda igapäevaelus.
Pigem minevikus... aga mitte ainult.
Nüüdki hilistel vaiksetel suveõhtutel on olnud aimatavalt kuulda, et kusagil kaugel ta liigub.
Rong.
Polegi teab mis palju kilomeetreid.
Aga lapsepõlves andis see hääl mulle turvatunde: vanaema kodu oli vaid sadakond meetrit raudteest kaugemal.
Tallinnas.
Pargi tänaval.
Mäletan öid, kui uneots käest libisenud... ja siis need ühtlases rütmis hääled.
Hilised kaubarongid.
See hääl on kuskil minu mälusopis kokku pakitud.
Kõrvuti seinakella pimm-pomm löökidega iga pooltunni takka.
Hoian neid seal kui suurt väärtust.
Neid hääli.
Usun, et ka minu teismelise-ea kodusse kostusid hääled raudteelt, on ju Telliskivi tänav sellele päris lähedal, eriti meie hoovipealne maja, vaid puukuur ja kastitööstus, seal taga ta oligi.
Raudruunade rööbasrada.
Ainult et selle aja hääled on haihtunud.
Ma ei tea ka, kui häälekad on tänapäevarongid.
Pole märganud kuulata ega osanud võrrelda.
Aga neid, kelle jaoks need hääled kunagi olulised olnud on, neid on teisigi.
Osaline ütles, et kummaline küll, aga hästi rahustav oli.
Ja Jan Kaus on kirjutanud lausa loo.
Vaikuse maja.
Kaubarongivedurite hääl mõjus märkamatult nagu hällilaul... on tema mäletamine.
...
Rongi rattad ragisevad...
Saaremaa vanaema oli 79 aastat vana, kui Rootsis oma vanemat poega vaatamas käis. Viimasest kohtumisest oli möödas ligi 30 aastat.
Käisid koos Ilsega.
Rongiga.
70ndate algusaastatel.
Oslo - Göteborg - Malmö - Berlin - Frankfurt - Warszawa - Brest - Minsk - Moskva.
See oli tagasisõit, ja kõiki kohanimesid ma fotode abil tuvastada ei suutnud.
Aga reis ise... kuidas nad ikka üle said, mismoodi Põhjamaadest Euroopasse tee üle vee kulges... enam pole kelleltki küsida.
Pilt ütleb, et selline liin oli, aga kas ja kus oli ümberistumist, palju passi- ja viisakontrollimist, kui mitu ööd rongis.
Võiks ju teada.
...
Kui nad ütlesid, et uus raudtee Euroopasse valmib miski 10 aasta pärast, pidin tunnistama tõde: minul jääb Berliini minemata.
Mina kahjuks pole see kange mutt, kes vanuses 70+x uusi maid avastama läheb.
Kohe praegu läheks rongireisile küll.
...
3 kommentaari:
Ilus postitus. Jõudsin ise ka ringiga tagasi oma lapsepõlvekodusse (Wismari tänav, endine Mitshurini, mis kulgeb Tehnika tänavast alates üles, Toompea suunas) - vaiksetel õhtutel võib vahel rongi kuulda, muidu mattub see tuttavlik heli tänapäevase liiklusmüra alla. Mattub nii hästi, et ongi vahepeal täiesti ära ununenud, et rongide mõnus logistamine kuulus ka minu lapsepõlvehäälte hulka.
Need vist paralleeltänavad, Pargi (hilisema nimega Adamsoni) ja Mitšurini. Vanaema oli seal raudteepoolses otsas.
Siin see tänav on ;)
http://kummut-tegelinski.blogspot.com.ee/2009/10/mooda-tuttavat-tanavat.html
Oh, ma just mõtlesin, et nii piinlik, et mul lähedusest Pargi tänavat kuidagi ei meenu... Selgub siis, et tõesti kõrvaltänav Adamsoni, mida mööda sai ikka hommikuti kooli mindud :)
Aitäh ka teise toreda postituse eest - vanaema maja oli tõesti üsna raudtee lähedal. Minul elas sealsamas kõrval Loode tänavas kaks klassikaaslast. Üks neist oli minu pinginaaber, kellega koos sai sageli koju jalutatud - tegin temaga minnes väikese ringi, et ei peaks üksi koju minema. Minu kooliajal oli sealsamas Loode ja Adamsoni ristumiskohas üks läbikäidav kiikedega hoov, mille kaudu minnes saingi kodutänavale tagasi.
Olengi suurema osa oma elust selles kandis elanud - päris vanasti J. Laari (praegune Villardi) ning siis Wismari tänaval. Muidugi on kõik ka selles ümbruses muutumises, ent minu jaoks on ka piisavalt vana ja tuttavat alles jäänud õnneks.
Postita kommentaar