neljapäev, 15. september 2016

Pensioniiga tasakaalu

...
Tasakaalukad inimesed mulle meeldivad... ehk just sellepärast, et mina ise pole just väga. 
Tasakaalukas.

Kusjuures, kaalukad inimesed meeldivad  mulle ka... ehk just seepärast, et ma ise ka. 
Olen. 
Kaalukas.

Tasakaal peab olema.

Kaalukas, aga tasakaalutu.
Tasakaalutu, see-eest kaalukas.

Pensioniiga ka.
Tuleb panna tasakaalu.

Mida viletsam on arstiabi kättesaadavus, seda kaugemale nihkugu pensioniiga.

Pensioniiga kui roosa unistus kõrgel ja kaugel...

See pole mingi üllatus, kui töötamist segava terviseprobleemiga pääsed eriala spetsialisti juurde alles kuu või kahe-kolme-nelja pärast.

Nõuka-ajal liikus rahvasuus selline lugu, et Rootsi arst küsis ühelt juhuslikult tema juurde sattunud nõukogudemaalaselt, kas teie seal plombeerite oma hambaid ise.

Ja miks ka mitte? Kui ma juuli alguses tekkinud hambaprobleemile ei ole tänaseseks lahendust leidnud. Algul pikk järjekord, ja siis uus pikk ootamine.
Mis kestab veel kümmekond päeva.
Ootamine, probleem ise tundub lausa lõputu olevat.

Peaks vist youtubest mõne hambaravi  tutvustava video otsima.

Alles see oli kui teler näitas mingit välismaist saadet haigele inimesele diagnoosi panemisest. Juhuslik seltskond internetti kasutades diagnoosis õigemini kui kui seltskond erialaspetsialiste.

Asi see mul siis oma põletikku ravida.

Ja lõppude lõpuks, ega selle tühja asja pärast tasu pensionile kippuda, isegi kui 70ndaks eluaastaks peaks kõik hambad suust kadunud olema.

Mäletan, kuidas ema ootas oma 55ndat sünnipäeva, ja jäi siis hoobilt pensi peale.

Aasta oli 1984.

Sotsiaalministeerium soovib aastaks 2040 tõsta pensioniea 70. eluaastani.
Tasakaalustamaks märkust, et inimesed on haigemad.
...

Kommentaare ei ole: