Mina poisslaste emana ei oska neiukeste pikkade juustega midagi ette võtta.
Ega mul sasipeade vastu midagi pole, ise ka unustan mõnel hommikul juuksed kammimata. Mitte nagu mu ema, kes igapäevaselt juukseid lokitas.
Rullitas.
Sellised 3-kopikalised (?) kummist ja kahe kummiga pulgad.
Mõnikord harva tegi ta keemilisi lokke. Tookord, kui me 1989. aastal koos ja mõlemad esimest korda Stockholmi läksime.
Küllap mina ka... aga seda ma nii hästi ei mäleta.
Tahtsime ju ilusad olla.
Aga juuksuril ei õnnestunud, ta nüsis ema juuksed armetult lühikeseks ja keeras krussi, mäletan, et alles tagasisõidu ajaks (olime kohapeal 2 nädalat) hakkas emal enam-vähem normaalne soeng kujunema.
Aga soeng soenguks, jutt on ju krunnidest. Mõnikord keeras ema hoopis krunnid pähe. Need olid sellised riidest rebitud ribad, mille ümber ema siis juuksed keeras ja lõpuks sõlme peale tõmbas.
Midagi sellist.
Kõige peale rätik, sõlm otsaees.
Kui valmis sai, oli väga ilus. See tähendab: kui krunnid olid ära korjatud, juuksed lahti kammitud ning soengusse seatud.
Plikside juurde tagasi tulles... oli ju vaja ikka mingi kord kehtestada.
Soengus.
Leidsin sahtlist ilusa pika värvilise kummi, pidi olema kummikeksu mängimiseks.
Teadsid tüdrukud.
Ei mina mäleta, et sellega kunagi keksu oleks mänginud. Lõin käärid sisse ja jupitasin ära.
Ja siis andsin endast parima.
Tuli mis tuli, vähemasti juuksed seisid koos.
Aga mulle tuli millegipärast ema meelde, ja see, kuidas tal papiljotid peas olid.
...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar