Või tegelikult... pajatusi palavatest päevadest.
Kui harva kirjutad, siis nagu ei oskagi millestki kirjutada.
Palju lihtsam on tihti ja natukene.
Aga vana tõde: kui millestki pole rääkida, siis räägime ilmast.
Siit see pealkiri.
Ilmajutt on aga see, et täna öösel oli öökülm. Meil mitte, aga siin ja seal, isegi kolleegil paarkümmend km kaugemal käis külm külas näpistamas.
Meil on nii nagu on. Palavaid päevi jagus ikka pikalt, aga äkki sai otsa.
Suvesoojus.
Seda ma ju ennustasin, et kui lapsed koolivaheajale jäävad, siis on suvi läbi.
Ega ma ei tahtnud ära sõnada, mul pole sooja vastu ka midagi.
Ometigi just nii läks. Peaaegu päevapealt.
Palav sai otsa.
Aga mulle paluks vihma.
Kohe korralikult.
Palavus ei pea tagasi tulema.
Võib ka nii nagu on.
Üks palava päeva pajatus ikka tuleb ka.
Lugu sellest, kuidas makaronisalat pidi tunde värske püsima.
Külm ilma külmkapita.
Algul töö juures, pärast soojas autos.
Polnudki muud vaja, kui üks korralikult suur kohvikannusoojendaja ja 2 pakki külmutatud köögivilju.
Ja siis muidugi purgitäis salatit.
Täiendamiseks olid kast, ajalehed ja istumisalused kohapeal olemas.
Ja salat püsis külm, nii see, mis tööle kaasa sai võetud ja tunde hiljem söömisele läks, kui ka see, mis pärastlõunase mitmetunnise autotuuri kaasa tegi ja õhtuks pigem külmemaks oli muutunud.
Nii et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.
...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar