...
Pühapäeva õhtupoolik ei kuulu mu lemmikute hulka.
See on aeg, mis kannab endas algava nädala pitserit.
Kõikidel nädalatel ühtviisi ühenäoline.
Aga nädalavahetus ise oli oma näoga.
Kevadiselt päikeseline ja vesistavate purikatega.
Eesti oma lauludega.
Lastega.
Eesti laulu vaatamine on väljakujunenud traditsioon. Kuna mul pole musikaalsuse raasugi, siis on üsna ükskõik, mida nad laulavad. Peaaegu ükskõik, sest mingi oma arvamus ju ikka on. Ja mõni lugu lihtsalt ei meeldi.
Aga ma vaatan.
Kuulan.
Hääletan.
Ja kui valida saab, siis teadlikult ikka nende poolt, kellel suurt võidulootust ei ole. Tenfold Rabbitil läks kokkuvõttes isegi hästi.
Teisel ringil hääletasin ma Lenna poolt, juba sellepärast, et võitluses naine/mees kipuvad naised need kaotajad olema.
Vaheklippe vaatasin ka.
Pisike piiga tahtis teada, mis see kusemine on. Oleksin pidanud talle rääkima oma hoidjatädist, kes ei kandnud aluspükse ja kes lapsi kusele saatis. Aga mina rääkisin meditsiinist ja ajalugu puudutasin vaid põgusalt.
Õnneks need teised sõnad libisesid tal kõrvust mööda, kardan, et oleksin lapse silmaringi avardamisel hätta jäänud.
Aga muidu, need klipid mulle meeldisid. Küllap olen Kivirähu piiripealse iroonia ja huumoriga juba harjunud.
Saare naine kannab mu lapse- ja noorpõlve sõbranna kaunist nime, aga abielus oleks nagu mu praeguse naabrimehega.
Palgatööline Pontu sobiks agitaatoriks järgmise nädala streigiprogrammi elluviimisel.
Kuldsete kätega Matit oleks majapidamisse hädasti vaja, aga tema tuleb vist varsti looduskaitse alla võtta, kiiresti vähenev liik kohalikus kogukonnas.
Robertitest netikommentaatorid pritsisid sappi juba eile õhtul, kui Internetis rahva arvamusega tutvumas käisin. Pool nägu mädapaiseid täis, teine pool esinduslik... kas piltlik näkku kirjutatud kahepalgelisus?
Aga miks see Puntra vallavanem nii pisike oli, ideed olid ju väga head ja ettevõtmised vallavanemlikult suurejoonelised, ega tema süüdi pole, et kohalik kogukond kohal ei ole.
Evelin, Marilin, Valdek ja Riks, nemad olid sellised ropu suuga kodanikud, leidub neidki igapäevaelus.
Nii et lood elust enesest, kes seda teab, kes see kõige õigem eestlane on. Milvi mees Sulev ju võiks olla, nii tore kuulata, kuidas üks mees oma naist kiidab ja igasuguste lillekestega võrdleb, aga Sulev ei kuulu kahjuks 10 kandidaadi hulka. Küllap pole tüüpiline. See mu naabrimeeski, ta ka rohkem siis, kui naabrinaised käeulatuses.
Tuleb vist eestlaste töökusele panustada, et ikka positiivsus kõlama jääks.
...
Pühapäeva õhtupoolik ei kuulu mu lemmikute hulka.
See on aeg, mis kannab endas algava nädala pitserit.
Kõikidel nädalatel ühtviisi ühenäoline.
Aga nädalavahetus ise oli oma näoga.
Kevadiselt päikeseline ja vesistavate purikatega.
Eesti oma lauludega.
Lastega.
Eesti laulu vaatamine on väljakujunenud traditsioon. Kuna mul pole musikaalsuse raasugi, siis on üsna ükskõik, mida nad laulavad. Peaaegu ükskõik, sest mingi oma arvamus ju ikka on. Ja mõni lugu lihtsalt ei meeldi.
Aga ma vaatan.
Kuulan.
Hääletan.
Ja kui valida saab, siis teadlikult ikka nende poolt, kellel suurt võidulootust ei ole. Tenfold Rabbitil läks kokkuvõttes isegi hästi.
Teisel ringil hääletasin ma Lenna poolt, juba sellepärast, et võitluses naine/mees kipuvad naised need kaotajad olema.
Vaheklippe vaatasin ka.
Pisike piiga tahtis teada, mis see kusemine on. Oleksin pidanud talle rääkima oma hoidjatädist, kes ei kandnud aluspükse ja kes lapsi kusele saatis. Aga mina rääkisin meditsiinist ja ajalugu puudutasin vaid põgusalt.
Õnneks need teised sõnad libisesid tal kõrvust mööda, kardan, et oleksin lapse silmaringi avardamisel hätta jäänud.
Aga muidu, need klipid mulle meeldisid. Küllap olen Kivirähu piiripealse iroonia ja huumoriga juba harjunud.
Saare naine kannab mu lapse- ja noorpõlve sõbranna kaunist nime, aga abielus oleks nagu mu praeguse naabrimehega.
Palgatööline Pontu sobiks agitaatoriks järgmise nädala streigiprogrammi elluviimisel.
Kuldsete kätega Matit oleks majapidamisse hädasti vaja, aga tema tuleb vist varsti looduskaitse alla võtta, kiiresti vähenev liik kohalikus kogukonnas.
Robertitest netikommentaatorid pritsisid sappi juba eile õhtul, kui Internetis rahva arvamusega tutvumas käisin. Pool nägu mädapaiseid täis, teine pool esinduslik... kas piltlik näkku kirjutatud kahepalgelisus?
Aga miks see Puntra vallavanem nii pisike oli, ideed olid ju väga head ja ettevõtmised vallavanemlikult suurejoonelised, ega tema süüdi pole, et kohalik kogukond kohal ei ole.
Evelin, Marilin, Valdek ja Riks, nemad olid sellised ropu suuga kodanikud, leidub neidki igapäevaelus.
Nii et lood elust enesest, kes seda teab, kes see kõige õigem eestlane on. Milvi mees Sulev ju võiks olla, nii tore kuulata, kuidas üks mees oma naist kiidab ja igasuguste lillekestega võrdleb, aga Sulev ei kuulu kahjuks 10 kandidaadi hulka. Küllap pole tüüpiline. See mu naabrimeeski, ta ka rohkem siis, kui naabrinaised käeulatuses.
Tuleb vist eestlaste töökusele panustada, et ikka positiivsus kõlama jääks.
...
2 kommentaari:
Olen Sinuga kõiges ühte meelt.
Ropendamine on kõrvale valus ja mõistusele piinlik kuulata, aga epideemiana levinud pahe on see tõesti.
Ehk taandub seegi kunagi. Mul on tunne, et sülitamine hakkab juba kaduma ;)
Postita kommentaar