Vabadust ei ole olemas...

......

Kevad käes, kevad käes.
Istub konn mätta otsas ja mõtleb, et oh kui hea on olla vaba. Hüppan vasakule... kui tahan. Või hoopis paremale. Vaba loom vabas maailmas.
Aga siis tuleb kurg, ja hüppa kuhu sa hüppad, ikka oled omadega sees.
Nokas.
Kõhus.
Kus iganes.

Ise ka. Hüppaks siia, kargaks sinna, aga ei saa. Kurge ei karda, keda kuraditki ei karda. Aga kohustused hoiavad kinni.
Või kui ainult hoiaks, poleks ka hullu. Aga sikutavad, ühed kisuvad vasakule, teised katkuvad paremale. Igasugused tegemised. Et võta mind, võta mind!
Teha ei taha, tegemata jätta ka nagu ei sobi. Nii ma siis kükitan oma kohustuste kõrval. Lükkan teisi edasi ja tõmban tagasi.

Võib-olla parem ka, et kohustustele vastu ei hakka ja kodus konutad. Vaba inimene laias maailmas, hakkad kellelegi silma, kes sinu vabadusest kasu loodab saada.
Ja siis... vangistatud vabadus.
Teadmatus. Mure.
Hirm.
Paanika.

Sõnavabadus on ka hea asi. Ainult miks see vabadus siis ikka vabadust ei anna? Iga sõna kontrolli, kontrollimata välja libisenuid katsu tagasi toppida või siledaks lihvida. Või eemale puhuda... näe, tuulde lennanud, pole minu omad.
Aga kui ütlemata jätad, anna jälle aru. Et ise tead, aga mulle ei räägi.

Ime siis, et need, kes sõnavabadust ihkavad, oma sõnad aeg-ajalt kuhugi anonüümselt maha poetavad.
Mis teha, kui sõnad on koledad.
Parem siis niimoodi salaja, justkui prügi metsa alla, keegi ei saa teada, kes ütles, miks ütles, kust kuulis ja kellele edastas.

Isegi vaba mees vürst Gabriel tunnistas, et ta ei olegi vaba mees...
...