...
10.10.10
Nii ilusast kuupäevast lihtsalt ei saa mööda minna.
Ja kui juba kuupäevaga alustan, siis kuupäevajuttu edasi ka. Olen nimelt nõutu, et kas kuupäev leivapaki kinnitusklambril on "Parem enne..." või "Söödav kuni..."
Leiva puhul, kujutan ette, et ikka parem enne. Eluohtlikuks ta kindlasti ei muutu. Järgmiseks päevaks vähemasti mitte, ülejärgmiseks kindlasti ka. Aga kui nädal aega hiljem süüa? Või kuu-kahe pärast?
Loogiline, ega ükski leib 2 kuud vastu ei pea, enne saab lihtsalt otsa, ole sa siis nii närb leivasööja kui oled.
Aga mõnikord juhtub.
Isa võtab leivad linnast kaasa ja on siis mõned nädalad suvilas paigal.
Minul endal juhtus ka. Olin leiva mitte-traditsioonilisse kohta pannud ja siis kuu aega hiljem avastasin. Kausside pealt kausside taha vajunud.
10.10.10
Nii ilusast kuupäevast lihtsalt ei saa mööda minna.
Ja kui juba kuupäevaga alustan, siis kuupäevajuttu edasi ka. Olen nimelt nõutu, et kas kuupäev leivapaki kinnitusklambril on "Parem enne..." või "Söödav kuni..."
Leiva puhul, kujutan ette, et ikka parem enne. Eluohtlikuks ta kindlasti ei muutu. Järgmiseks päevaks vähemasti mitte, ülejärgmiseks kindlasti ka. Aga kui nädal aega hiljem süüa? Või kuu-kahe pärast?
Loogiline, ega ükski leib 2 kuud vastu ei pea, enne saab lihtsalt otsa, ole sa siis nii närb leivasööja kui oled.
Aga mõnikord juhtub.
Isa võtab leivad linnast kaasa ja on siis mõned nädalad suvilas paigal.
Minul endal juhtus ka. Olin leiva mitte-traditsioonilisse kohta pannud ja siis kuu aega hiljem avastasin. Kausside pealt kausside taha vajunud.
28.09.2010Üle kuu aegumisest, sööma ei kutsunud.
Ära visata ei kõlba.
Tuttav kuts läks ka Looja karja.
Nii ta siis sinna kappi jäi. Ahvatlev kui eile ahjust tulnud.
Kotisuu päästsin valla, et äkki tahab hingata.
Või hallitama hakata.
Kuivikuks muutuda.
Kes seda leiva hingeelu teab.
...
10.10.10Aga temake on kangekaelne.
Sama ahvatlev kui ahjust tulnud.
Mõnus pehme.
Soe ja lõhnav enam küll mitte, aga ega ma teda tema esimeses nooruses pole ka kohanud, nii et pole, mida mäletada.
Mis siis nüüd edasi teha?
Toitu ära visata ei kõlba. Süüa nüüd, 2 kuud ostupäevast hiljem, vist ka mitte. Isegi kui ainult parem enne, siis millal see söödav kuni kätte tuleb?
Ja mis on selle saladus, et keegi ka oma kõrges eas nii hea välja näeb? Milline kosmeetika aitab kaasa leiva igavesele noorusele?
Tegelikult ma muidugi tean, mida ma temaga teen. Mul kompostihunnikus käivad kostilised. Sõbrantsi kass (kes ei ela enam kodus) ja üks rebane.
Usun, et nad jäävad elama.
Tundes ennast... ma ikka enne natuke maitsen ise ka.
Neid kahtlaseid valgeid seeni sõin ka peale praadimist kõigepealt ise, et kas on söödavad või mürgised.
Õnneks olid söödavad...
...
5 kommentaari:
Ma arvan, et mõne asja puhul need kuupäevad ei tähenda midagi. Loeb see, kas asi on visuaalsel vaatlemisel normaalne(meenutab asja, mis ta tegelikult on), näiteks antud juhul leiba, ja kas ta maitseomadused on säilinud( aitab maitsemine).
Kõige rohkem paneb mind hämmastama see, et realiseerimistähtaja nädala võrra ületanud piim näeb ikka välja nagu piim ja maitse on ka nagu piimal.
Mis sellest järeldub?
see kraam on lihtsalt silmini säilitusaineid täis.
räägitakse, et post mortem -inimesed ka enam ära kõduneda ei taha.
a mina teeks küüslauguleibu sestsinasest.
Ma pole veel valmis selle leivaga midagi ettevõtmast... ei vii veel rebastele. Ja küüslauguleiva järgi ka nagu isu ei ole... veel mitte...
Prygikasti soovitan visata. See pole toitaine, vaid säilitusaine.
Viskasin ise ära suure paki suhkruasendajat.
Oli juhtum (tuli STV-s) kus leiti sahvrist aastaid (vist yle 10 aasta vöi rohkem) tordipöhi. Sama seis. Ei idane ega mädane. Kui veel hoiad, vöid uudistesse sattuda :)
Väike vahe-vaatlus... ikka täitsa söögikõlbulise olemisega. Uudistesse ei kipu, aga ära ka veel ei viska :P Tõstan kapis veidi kõrgemale, et keegi kodakondsetest kogemata ära ei sööks. Mitte et mul kahju oleks...
Postita kommentaar