Argipäevas... muutusteta

...

Alati on võimalik, et läheb halvemaks. Mõnikord muidugi võib paremaks ka minna... aga argipäev muutusteta on sageli parem kui igasugused uued tuuled.
Hetkel siis muutusteta.

Lumega on nii nagu on.
Palju on.
Eile hommikul kaevasin väljapääsu laia maailma. Oleks võinud juba eelmisel päeval, aga siis a) hommikul polnud aega, b) õhtul polnud tahtmist.


Neli astet allakäigutrepist üles-alla. Alumine jäigi lumest leidmata. Aga teed sain lahti.
Need, mis traktorist ajamata.
Masina poolt lahti aetud teed näitasid, et üks öine jänes on oma sammud minu eelmise päeva omadesse sobitanud, samad jonksud sisse jonksutanud, korraks sammu sassi saanud... et siis õigel rajal ikka õiges suunas.


Õunapuudest mööda, õue peale välja.

Siin tal kõik tuttav. Kui Rambo veel selles ilmas valvekoera ametit pidas, siis seesama jänes käis tal ikka külas. Keti ulatusse ennast ei sättinud, ketikaart mööda kepsutas välisringil. Narritas koera, küllap oli mõlemale väike ajaviide pikkadel talveöödel.
Nüüd on kuut tühi, kuudisuu hange tuisanud ja jänes seltsiliseta.


Käis teine siin vanu häid aegu meenutamas...
...
Kõigil pole elu nii lõbus kui jänesel.
Kahtlustan, et keegi on oma hingekesest pidanud loobuma.


Suleke siin ja teine seal, suurem tuust kuuri ukse juures. Küllap mõni küla kass ootas, suu pärani, millal saak suhu kukub. Ime pole, kui sellise tuisuga tuul suutäie suu juurde tõi.
Kuuri tuulutas ta igatahes korralikud hanged.

Õnneks on riit veel piisavalt kõrge, hange ära ei kadunud.

Küll on hange varjunud mu vana"žigull", teda välja kaevata pole mõtet, nagunii ei sõida. Las tukub talveund valge vaiba all.



Naabrid on oma sirelihekile teki katteks peale pannud, aru ma ei saa, mis külmakartlik puu see sirel nüüd on.

...
Minu jugapuu, see on iseasi, see las olla peidus. Pakast ta ei armasta. Aga et mägimänd ka, oleks nüüd veidi vähem lund, siis männi läheks ja otsiks üles ja kaevaks välja küll. Kardan, et temast on alles vaid miski roomav vorm.
Selline ta siis on... argipäev... muutusteta...
...