Päev, mis läheb ajalukku

...

Selline kena kevadine päev, las ta siis läheb ajalukku. Seda enam, et midagi erilist ei juhtunud. Hoiatan ette ära, jutt tuleb pikk ja igav. Võib vabalt lugemata jätta.

...

Kell helises tavapäraselt pool kuus. No ei suutnud end püsti ajada. Tuba oli külm, kuigi eile sai korraks isegi ahju all tuld tehtud. Mängisin moblaga ühe ussimängu – minu kõige ajuvabam harrastus – ja loomulikult jäin uuesti magama. Ma arvan, et mäng mängis end sujuvalt edasi.

Kella kuuesed uudised kuulasin ka teki all ära.

Ja siis poole seitsmesed.

Ja siis selle jutu, mis kirikuõpetaja rääkis.

Siis polnud enam pääsu, oli viimane vint, et kõik hädapärane tehtud saaks. Kuna üritan juba 3 päeva kaalu jälgida, siis sammuke kaalu peale. See elukas näitas kilo rohkem kui viimane kord, eks kere saab aru, et midagi on korrast ära ja on sättinud ennast säästurežiimile. Aga üldjuhul ma ei lase end sellest häirida, elus on paratamatusi, millega olen leppinud.

Igatahes 10 minutit enne kaheksat olin ma omadega sealmaal, et võisin startida. Vanasti (st 2 nädalat tagasi) oli veel 10 minutit lisa-aega, sest buss võttis teeotsast peale. Aga need julmad bussiomanikud on nüüd meie “punasesse” kaamera sisse pannud ja kõigi memmede-taatide pealevõtmine vales kohas on karmilt keelatud. Üks bussijuht olevat isegi trahvi saanud, et kompsudega tädi pool kilomeetrit kaugemale viis.

Aga mul pole jalutamise vastu midagi. Fotoka pistsin ka taskusse, et kui juba ajalukku, siis olgu illustratsioonidega.

Kena hommik oli ka, kuigi jah, jahedavõitu. Maa oli puhta valge, aga pisut näitas juba päikest ning päevapeale tõusis temperatuur isegi veidi 10 kraadist kõrgemale. Kured on oma eelmise aasta pesa taasavastanud, eile kükitasid kahekesi, hommikul oli üksi pesavalves. Loomulikult, mine tea, kellele nende “korter” meeldima võib hakata, eile lendas neid karjade kaupa üle.

Ega mul ju teab mis kaugele minna pole, 10-15 minutit asjalikku astumist, lorutades saab natuke rohkem.

Peatuses olin peaaegu et esimene, üks kutt toodi autoga, tal muidu kilomeeter maanteed mööda tagasi astuda, enne sai oma teeotsast nagu minagi.

Meie punane buss jäi millegipärast hiljaks, nii korjas Kaja möödaminnes mu auto peale, 12 krooni jäi alles, ja teine 12 pärast ka, sest samamoodi sain koju küüti.

...

Teisipäev on mu lemmik tööpäevadest. Vahepeal sai koos Anneliga "sutsti" raamatukogusse põigata, et sünnipäevalapsele (küll hilinemisega) õnne soovida.

Sutsuke muidugi venis tubliks pooltunniks, aga see sobis. Sefiiritort tuletas meelde 70ndaid, kui sõbrants Tartust rongiga külla tuli, tort näpus. Igatahes maitses endiselt hästi.

Teised majalised käisid kohalikus söömamajas lõunatamas.

Või nosisid kaasa võetud võileiba.

Meil siis makaronisalat, heeringas, vorst, juust. Ja kohv ja tort muidugi.

Alkoholi loomulikult mitte, ega meil mõni lasteaed pole.

...

Kuna koju sain veidike varem, tundus, et peaks midagi kasulikku ära tegema. Mutimullahunnikud on meie krundi omapära. Sel aastal kuidagi eriti rikkalikult, aga see on ka loomulik, “lapsi” tuleb neil kindlasti aastas juurde rohkem kui üks pesakond.

Järgmine aasta on kindlasti veel rohkem… ja lõpuks teevad mul aiamaal sügis- ja kevadkünni ise ära.

Nii ma siis laiutasin neid hunnikuid oma tunnikese, pärast tegin tiiru läbi kohaliku põlismetsa teeserva, et üleeile nähtud sinililli ka ajalukku jäädvustada.

...

Objektiivi ette jäi muudki huvitavat. Kõigepealt muidugi sinililled...

Paiseleht...

Seened...

...

Toas sai toit valmis tehtud ja kodakondne toidetud. Niitnuudlid lihaga, seitset erinevat moodi maitsestatud. Retsepti võiks ka ajalukku kirjutada, aga mida pole, seda pole. Isegi pilt jäi tegemata.

...

Nüüd siis mõtlen. Et kas teha üks tavapärane täiskõhu-uinak. Või lugeda Päevaleht läbi. Või sättida end teleka ette. Või ununeda arvutisse. Kõik on ühtemoodi minu moodi.

Lõpuks ma hakkan muidugi tööd ka tegema. Aga see jääb ikka kõige lõpuks. Kui ma olen tubli, siis teen enne seda lõppu veel ühe õhtuse jalutuskäigu. Ma ei tea, kas ma olen.

...