oh, lapsepõlv tuli meelde. lõhkusin ema kella ära. tahtsin seiereid. klaas tuli nii lihtsalt minu arust pealt ära...ja klaas iseenesest oli ka huvitav.
huvitav jah, et vanasti olid kellasepad, kes klaase vahetasid, sest klaasid läksid katki, Toompealae tegi! ;D, aga peale parandust käisid edasi. tänapäeval on telefonides kellad ja enamus käekelladest ühekordse kasutamisega. mul pole enam ammu käekella, telefoni nurgake ütleb aja :)
Olen minagi seieri suppi teinud, meie äratuskellal polevat klaasi olnud ja mina olles kolmene, tegin seieritest suppi, segades neid kausis kulbiga ringi ;) See esimene kell meenutab väga minu elu esimest käekella , mis üsna ruttu peale sünnipäeva kingiks saamist jõe äärest võõra poisi tasku rändas, järgmise kella sõi ära lammas mu käe pealt, isa leidis hiljem soolikatest hammasrattaid ja kruvisid Sellise uuri kinkis isa mulle mu 20ndaks sünnipäevaks, et saaksin haiglas haigete pulsi mõõta Sellegi kella elu oli lühike Kuna tal ei olnud keti küljes tugevat aasa, mis oleks riiete külge tugevalt haakunud, siis kukkus ta kitli rinnataskust kord kuse siibrisse, kord hooga maarjamõisa kivi põrandale. Ja viimase lopsuga sai surmava hoobi Rohkem mulle vanemad kelli ei ostnud, sest nõuka ajal polnud kellad nii odavaid, et nendega lambaid toita ja võõraid poisse premeerida ja kuse sisse uputada Uuesti sain kella omanikuks siis, kui tutvusin oma praeguse mehega, kes on kellassepp Siis olid juba elektroonikad, mis alguses hirmus kallid olid Minu käe peal nad muidugi ei käinud, öösel ärkasin üles ja kell näitas 38.83 Proovisime igat varianti, aga ükski kell ei armastanud mind, või mina teda ;( Nii ma va patukott, kes olen linna ainsa kellasepa proua, ei kannaks ka kella, kui mu viimatine telefon nii pimeda pildiga poleks, et lihtsalt ei näe kella, kui ümberringi on liialt valge Kuna mu kaunis võrukell, mis kaasa mulle me 10ndaks kooselu aastapäevaks kinkis, ei taha mu käe peal käia, ei taha ka ma suvalist kella käe peale panna Käkin siis selle ajutise elektroonika monstrumi käiste alla, sest peeneid kelli mu kallima väikses kellapoes ei leidu, kuna maapiirkonnas ja väikeses linnas ei vajata kenasid naiselike kelli nii tihti Seega abikaasa pole ka neid endale kokku ostnud Kui aga mul on vaja minna suurde linna, arsti juurde ja trenni, vajan ma ajanäitajat Nii ma siis urgitsen oma käiste alla teda piiluma, aga kui ma koju saan, riputan ma ta konksu otsa, et mu ajanäitaja eluiga pikem oleks, sest öösel ärgates ja kella vaadates võin jälle avastada, et sellist kellaaega pole olemas , mis minu käe peal vastu vaatab
Tundub, et kellad hakkavad oma olulist otstarvet kaotama :) Aga vähemasti on mälestused... ja lõbusad, sain üksjagu itsitada, kui kommentaarid läbi lugesin :) ... Mul kahjuks tuttavat kellaseppa ei ole, ehk need kaks ajanäitajat näitaks veel aega. Nüüd on niisama, mõlemal oma põneva ajalugu. Peaks nende tagumised pooled ka juurde panema. Esimene näitaks, et on puhtast kullast, proov peal ja puha - vanaema pärandus. (nii et ka vanaema oma!) Aga teisel on tänusõnad... от обкома KПCC ... jne vene keeles, et tubli viljavõtja uudismaal või mis iganes, selle sai kaasa autasuks sõjaväes olles. Mina lõhkusin ära :( ... ja lõpuks, endal mul on kell käe peal nii päeval kui öösel, selline suure sihverplaadiga, numbreid näeb isegi läbi une :P
от обкома КПСС
11 kommentaari:
Seierid...
oh, lapsepõlv tuli meelde.
lõhkusin ema kella ära. tahtsin seiereid. klaas tuli nii lihtsalt minu arust pealt ära...ja klaas iseenesest oli ka huvitav.
Ssee ülemine kell tõi ka lapsepõlve meelde. Mina olin hea laps. Mina ei lõhkund midagi. Toompeale tegi.
huvitav jah, et vanasti olid kellasepad, kes klaase vahetasid, sest klaasid läksid katki, Toompealae tegi! ;D, aga peale parandust käisid edasi. tänapäeval on telefonides kellad ja enamus käekelladest ühekordse kasutamisega.
mul pole enam ammu käekella, telefoni nurgake ütleb aja :)
nostalgiline leid. mitte nostalgiline ajastu.
oi-oi, te marakratid!, ikka kõige väiksema kaela ajama!
tegelikult kiisu tegi!
Olen minagi seieri suppi teinud, meie äratuskellal polevat klaasi olnud ja mina olles kolmene, tegin seieritest suppi, segades neid kausis kulbiga ringi ;)
See esimene kell meenutab väga minu elu esimest käekella , mis üsna ruttu peale sünnipäeva kingiks saamist jõe äärest võõra poisi tasku rändas, järgmise kella sõi ära lammas mu käe pealt, isa leidis hiljem soolikatest hammasrattaid ja kruvisid
Sellise uuri kinkis isa mulle mu 20ndaks sünnipäevaks, et saaksin haiglas haigete pulsi mõõta
Sellegi kella elu oli lühike
Kuna tal ei olnud keti küljes tugevat aasa, mis oleks riiete külge tugevalt haakunud, siis kukkus ta kitli rinnataskust kord kuse siibrisse, kord hooga maarjamõisa kivi põrandale.
Ja viimase lopsuga sai surmava hoobi
Rohkem mulle vanemad kelli ei ostnud, sest nõuka ajal polnud kellad nii odavaid, et nendega lambaid toita ja võõraid poisse premeerida ja kuse sisse uputada
Uuesti sain kella omanikuks siis, kui tutvusin oma praeguse mehega, kes on kellassepp
Siis olid juba elektroonikad, mis alguses hirmus kallid olid
Minu käe peal nad muidugi ei käinud, öösel ärkasin üles ja kell näitas 38.83
Proovisime igat varianti, aga ükski kell ei armastanud mind, või mina teda ;(
Nii ma va patukott, kes olen linna ainsa kellasepa proua, ei kannaks ka kella, kui mu viimatine telefon nii pimeda pildiga poleks, et lihtsalt ei näe kella, kui ümberringi on liialt valge
Kuna mu kaunis võrukell, mis kaasa mulle me 10ndaks kooselu aastapäevaks kinkis, ei taha mu käe peal käia, ei taha ka ma suvalist kella käe peale panna
Käkin siis selle ajutise elektroonika monstrumi käiste alla, sest peeneid kelli mu kallima väikses kellapoes ei leidu, kuna maapiirkonnas ja väikeses linnas ei vajata kenasid naiselike kelli nii tihti
Seega abikaasa pole ka neid endale kokku ostnud
Kui aga mul on vaja minna suurde linna, arsti juurde ja trenni, vajan ma ajanäitajat
Nii ma siis urgitsen oma käiste alla teda piiluma, aga kui ma koju saan, riputan ma ta konksu otsa, et mu ajanäitaja eluiga pikem oleks, sest öösel ärgates ja kella vaadates võin jälle avastada, et sellist kellaaega pole olemas , mis minu käe peal vastu vaatab
Heh, hoopiski põnev mõte! Aga käekellad on jah esmatarbekaubast läinud tagasi luksuskaubaks, nagu kunagi tasku-uurid olid :)
Milline tore lahendus!
oi, minu vanaemal oli ka selline (ülemine) kell! nuuks
Tundub, et kellad hakkavad oma olulist otstarvet kaotama :) Aga vähemasti on mälestused... ja lõbusad, sain üksjagu itsitada, kui kommentaarid läbi lugesin :)
...
Mul kahjuks tuttavat kellaseppa ei ole, ehk need kaks ajanäitajat näitaks veel aega. Nüüd on niisama, mõlemal oma põneva ajalugu. Peaks nende tagumised pooled ka juurde panema. Esimene näitaks, et on puhtast kullast, proov peal ja puha - vanaema pärandus. (nii et ka vanaema oma!)
Aga teisel on tänusõnad... от обкома KПCC ... jne vene keeles, et tubli viljavõtja uudismaal või mis iganes, selle sai kaasa autasuks sõjaväes olles.
Mina lõhkusin ära :(
...
ja lõpuks, endal mul on kell käe peal nii päeval kui öösel, selline suure sihverplaadiga, numbreid näeb isegi läbi une :P
Mu esinene kell oli just tolle ülemisel fotol olevaga sama nägu :D
Postita kommentaar