Üks... üks... üks...

 ...

Kõigepealt üks kiri.

Saatsin selle küll hilinemisega, planeeritud oli postkasti panna 9. oktoobril, et tähistada rahvusvahelist postitöötajate päeva. Ostsin margid ja ümbrikud, lasin ateljees mõned fotod paberile teha... aga siis läks nii, et fotodele ei saanud õigel päeval järgi minna ja kui lõpuks kiri ka kirjutatud sai, oli postipäev juba ajalukku läinud. Kõigest sellest pole hullu, täna sain teate, et kiri käes ja saaja õnnelik, et talle tuli päris kiri. Kusjuures, mul paar marki ja ümbrikku veel, luban et need ka ei jää saatmata. 

...

Üks kontsert.

Ikka jälle hilinemisega.

Kuidagi juhtus nii, et just täna vaatasin ära kaks viimast "Klassikatähtede" saadet. Kohe tuli tunne, et see on midagi, mida tahaks otse näha. Aga nautisin, nii kuulamist kui vaatamist. 

Kusjuures, lugesin, et Klassikatähed 2025 finaalkontsert* on 06. novembril Tartus, Vanemuise Kontserdimajas... ja ma olen just ise ka 6.11 Tartus. Selles, et kontserdile jõuan, ma siiski kahtlen... 

...

Üks film. 

"Täiuslikud päevad". Jaapan/Saksamaa 2023

Cannes`i filmifestivalil auhinna saanud film. 

Link Messingeri tuli koos soovitusega... ise pole jõudnud veel vaadata, aga hea film. 

Ma hoidsin ka nädal aega soojas, aga täna vaatasin.

Nii täpselt oligi, oligi hea film. Mõtisklus elust ja inimestest.

...

Üks võileib päeva lõpus.

Ma nüüd jutuga alguses tagasi. Täna oli ka oluline tähtpäev: rahvusvaheline võileivapäev.

See tuli mulle meelde*, kui hilisõhtul endale võileiva tegin ja tema, see võileib siis, mulle vastu naeratas. Ma tellisin talle küll kerge meigi, enne kui pildile jäädvustasin ;)

...

* Kontsert on ka Tallinnas, 7. novembril "Estonia" kontserdisaalis.

* Ma ikka mõnikord hommikuti vaatan, mida täna tähtsustada.

...

Hiirejaht

 ...

Kõik sai alguse sellest, et ühel öösel köögis kuulen: keegi krabistab. Olin küll kõikvõimalikud sissepääsud sulgenud, aga kuskil kraanikausialuses sügavikus on torustik, mille juurde sukelduma ma hästi ei mahu. 

Otsustasin, et see aasta ma mürki* ei pane. Kassi nagunii ei võta... järelikult tuleb ise hakkama saada. Pealegi on mul seinas ultraheliga töötav hiirepeletaja.

Aga kodus on ka 4 hiirelõksu ja võin kinnitada: 2 varem ostetut tõõtavad laitmatult, 2 hilisemat polnud seni suutnud ühtegi hiirt kätte saada. Silmaga nähtav vahe on selles, et esimesel paaril on juba tootmise käigus sisse pandud söödalaadne materjal, uuematele olen ise samasse kohta toitu pannud. Samas olen kindel, et erinevusi on veel, ühed on lihtsalt tundlikumad kui teised. Kusjuures, kui ma ise neid näpin, on kõik 4 varmad mind ründama, õnneks ma veel lõksu pole jäänud.

See oli nüüd sissejuhatus.

Panin lõksu üles ja varsti oligi hiir sees. Selline väiksemamõõduline, igatahes oli mul tast kahju.  Lootsin, et juhuslik seikleja, ja et mure murtud. Aga... läks jälle mõned päevad, ja keegi krabistab. Kuna paar lõksu olid igaks juhuks ootele jäänud, õnnestus mul veel üks hiir kätte saada. 

Edasi oli tükk aega vaikus majas.

Nüüd paar nädalat hiljem tekkis ootamatu olukord. Saan aru, et keegi toimetab, aga lõksu jäänud ei ole. Vinnastasin siis kõik neli, kahes uuemas Merevaik söödaks sees. Hommikul vaatan: keegi on käinud, juust on läinud, aga väga peen töö, ükski lõks kinni pole. 

Järgmisena mudisin tavalisest juustust kuulikese ja toppisin selle suht kättesaamatusse kohta lõksu südamikus. Kõik neli lõksu said täidetud. 

Kui esimesed paar hiirt olid pigem lapsukesed, kes lõksus oma elu kaotasid,  siis nüüd on mul väikeste vahedega õnnestunud juba mitu täiskasvanud isendit kätte saada. Ja funktsioneerivad ka need lõksud, mis algul mõttetutena tundusid. 

No ja kui tõde tunnistada, siis mõni loom on lõksus veel üsna elujõuline. Lahti ta sealt muidugi ei pääse. 

Kui mul algul olid süümekad looma uputada, siis pärast seda, kui üks isend sai endale nime**, mind enam südametunnistus ei piina. 

Kõige rohkem kardan, et ühel hetkel saab siiber ja siis lähen poest mürki varuma.

...

* Kuigi tänapäeval mürgitatud hiir ei pidavat lehkama, on minul teistsugused kogemused.

** Nimesid nimetamata, aga on juba I ja II ja III... 

...

Päev novembris

 ...

See kõige esimene. 

01.11.2025... Kui numbritest rääkida. 

Aga muidu... 

Hall ja vesine. See ei ole vihm, mis räästast tilgub, see on katusele kogunenud niiskus.  Kontidesse poeb ka... no ja kontidele niiskus ei meeldi, liigestele ka  mitte.  Nurisema kipuvad. 

Ma ei teinud välja, 40 minutit kõndimist ja paarkümmend minutit õuetöid. Ühed taimed said valesti ostetud, mõtlesin, et annan neile siiski võimaluse. Istutasin pujengipeenrasse, loodan et lumi veel niipea ei tule. Eks aeg näitab, mis neist saab.

...

Pärast üritasin mutimullahunnikuid tasandada. Vähemasti need trepiesised, et õue minnes ei koperdaks. Kahju, et enam mutinahksed kasukad ega muhvid moes ei ole, 100 aastat tagasi ilmus ajalehes Kaja* kuulutus... "Kallis mutinahkne kasukas". 

Läks isegi kaubaks, aga ostja polnud lõpuks rahul, liiga kallis ja liiga kulunud. 

500 kuni 1000 mutinahka... siin vast loomakaitsjad suhtuvad ka teemasse leplikult. 

...

Mutimullahunnikutest pilti ei teinud, aga et fotokas taskus oli, tegin lihtsalt ühe, #päevapilt.

Habras ilu.

01.11.2025

...

No ja siis mõtlesin inimestele. Vanaema Tiiu, kellel täna nimepäev. Ja isa, kellel 95. sünniaastapäev.

Igavikuteelised.

Aga küünal laual seekord Sulle, Liina.

* Kaja, nr. 173, 16 juuli 1925 tr. 1

...

Tuttavad tuulikud

 ...

Esimene tuttav tuulik. Selles mõttes, et oleme kohtunud.

Mäletan veel aega, kui ta olemas oli... ja siis mäletan, et ühel hetkel enam mitte. Millal ja miks, kes seda enam täpselt teab. 
Veski asus künkal, ja olles lapsepõlves mõned korrad seenemetsa ära eksinud ning siis metsaserva välja jõudnud, aitas veski mul asukohta tuvastada ja õige suund võtta: kodutee viis veskist kaugemale. 

Hilisemas elus elasin mitmed aastad korteris, kust köögiaknast seesama veski isegi paistis. Pean siin küll targemaid uskuma... endal mul mälupilti sellest pole. Puud vist olid ees.

...

Mõtted tuulikutele viis Rasmus*. Saime tuttavaks Hooandjas, ja paar päeva tagasi jõudis minuni väga kaunis ja põhjalik kogumik, fotode ja kirjeldustega kakskeelne raamat. 300 lehekülge tuulikuid, 

Rasmus on öelnud, et tunneb neid kõik nägupidi ja on nende kõigiga kohtumas käinud.

Ja siis ma kohe ei saanud teisiti kui tõin raamatu kõrvale pildile mulle olulise tuuliku. 

29.10.2025

Seinapilt on ostetud aastakümned tagasi, kui värske abikaasaga Saaremaal pulmareisil olime. 

Ma seekord numbritest ei räägi ;)

Tädi tookord imestas, miks ma sellise katkise veskiga pildi valisin.

...

No ja edasi ma juba mõtlesin, et sellesse sügisesse sobib suurepäraselt fotojaht "Tuttavad tuulikud".

#fotojaht 2025

Juhuslikult nagu kõik siin elus, just sel nädalal oli mul ka ühe tuulikuga kohtumine. 

28.10.2025

Nätsi pukktuulik, praegune asukoht Eesti Vabaõhumuuseumis. 

...

Ja kui juba fotojaht, siis mul veel mõned olulised pildid tagataskus. 

Käidud, nähtud...

Kivestu tuulik Saaremaal ka vana tuttav.

Isegi ühel üritusel käisime.

Saaremaal on muidugi üldse palju tuulikuid.

Mõned pildid Angla tuulikumäelt.

19.07.2009

31.07.2015

Kuressaare veskis käime tavaliselt söömas. 

Kui Saaremaale satume.

30.08.2015

No ja lõpuks kõige kodulähedasem tuulik. Isegi täna sõitsime mööda, aga jah, sees on saanud ka käia. See siis Seidla tuuleveski.

05.09.2010

Millist konkreetset tuulikut pisike kunstnik joonistas... ei ole vist raske tuvastada. Kunstniku tuvastamisega hetkel tegelen 😉

Pilt aastast 2013.

Mina leidsin kõik oma veskid raamatust ka üles.

Need, mis tänaseks olemas on.

...

* Kuidas kujunes raamat?

Mõned eellood.

Aastal 2021.

2024.

2025.

...

Lühikesed külaskäigud

 ...

Tegelikult sel päeval veebruaris ootas koridori nurgas peale alpikannide veel nii mõnigi üllatus. Asjadel* on selles osas lihtsam, neil enamjaolt on aega. Lilledel ka. Neil on aega, et oma aega oodata.

Üllatuskülalised ise, tulid, hindasid olukorda (veranda on külm, tõstame koridori), andsid infot ja läksid oma teed. Kes lähemale, kes kaugemale.

20.02.2025

Selle potilille nime ma tuvastada ei suutnud... ja siin on kaks võimalust. Kas liiga keeruline või liiga lihtne. 

Ma siis tuvastasin vähemalt värvi: nagu oleks minu karbi värvipliiatsitega värvitud!

Lill ise, kuigi jättis lepliku mulje, tema oli varane lahkuja. Oli just nii kaua mul külas, kui õite ilu jagus, siis läks parematele jahimaadele. Või pigem parematele lilleväljadele.

* Kuna jätkuvalt lille teema, siis küünlast, koogist ja kinnastest ma täna ei räägi.

...

Kõks, mu lill!

 ...

Kontrollisin üle: ei ole ebatsensuurne värsirida,  ju on salmikesest pool aegade hämarusse hajunud. Loodetavasti keegi ei mäleta 😉 

Mina mäletan küll, aga minu suu vaikib. Muidu ma pean veel oma pealkirja muutma hakkama 😉 

Tegelikult ongi ju olulised ainult need kolm sõna ja otsene pöördumine lillede poole!

See oli nüüd sissejuhatus.

Lugu ise on selles, et mu tubased lilled on lihtsalt aru kaotanud. 

Ma ei tea, kui levinud on potilillede kinkimine.  Ma ise seda eriti ei praktiseeri, aga kingitud lillede eest püüan hoolt kanda. Rõhk sõnal püüan, sest tegelikult olen ma suht hooletu: ainult nii kaua, kui õieilu kestab, on mul kastmine meeles.

Alustaks algusest. Mina vana kala, sündinud veebruaris, nii et sellest on 8 kuud juba möödas, sain sünnipäevaks alpikannipoti*. See oli selline ootamatu kohtumine lillega (kõks, mu lill!). Lihtsalt tulin sel õigel päeval koju ja lill ootas mind koridoris. Väike märge oli küll juures, kes lille mulle valinud oli.

Pildil on ta tagaplaanil, aga tagasihoidlik ilu siiski märgatav.

Veebruar 2025

Alpikann teeb südame soojaks, samas ei suuda ma meenutada, kas ennevanasti ainult potililli kingiti või olid alpikannid ka lõikelilledena. 

Igatahes sain ma lille ja poti, ja olin tänulik üllatuskülalisele. Kastmisega tegelesin just nii kaua, kui õisi jagus, edasi läks, kuidas kunagi. Vähemasti siis, kui lehed longu hakkasid vajuma, tuli mulle vesi meelde. Kestis see umbes kolm kuud.

Kuni juulis millalgi märkasin, et alpikannile hakkab lehtede vahele tasapisi uusi õisi ja pungasid tekkima. Oli nagu märk: tegele minuga!

 

17.07.2025

Kuidas lugu lõppes? 

Nüüd see lill on järjest mitu kuud õitsenud, mingi aeg tagasi lugesin üle, lillel oli üle 40 õie ja õiepunga.

25.10.2025

Mis mul muud öelda on, kui et "Kõks, mu lill!"

...

* Lisan tervitused Killukesele, kes ka alpikanne armastab 😉 

** Järgneb
...

Kuidas keerata kella

 ...

Mobiil on mul selline valiv ja pirtsakas: kui väljamaale lähen, keerab ta end kenasti kohalikku aega, aga kui aeg talveaega minna, siis ootab, et mina asjaga tegeleksin.

Köögikellaga on jälle selline lugu, et see on nii kõrgel ja ma-ei-tea-mis-nipiga kinnitatud, seda ma ei puutu. Tellin kellakeeraja kohale!

Pliidikell õnnestus seekord minuti või paariga õigeks saada. Meil oli siin eelmine nädal vist elektrikatkestus, nii et tema vilkus kui kutsuv majakas juba mitu päeva. Ju tänu pikale ooteajale andus kohe.

No ja siis kaasa mobla... tellimust pole veel esitatud, nii et peremees on jonnakalt vanas ajas. Eks tal muidugi oli veidi keeruline oma hommikust tõusmisaega tuvastada, iga kell oli omas mullis. 

Kõige lihtsam oli seinakellaga. Kirjutasin § seadusest välja, fikseerisin olukorra ja lisasin ka põhjuse.

Et kõik ikka punktipealt selge oleks või siis ära ei ununeks.

Magama ei läinud enne kui õige aeg kukkust.

Oleks mul käokell, see oleks teinud kuku-kuku-kuku-kuku.

Aga tegelikult olin peaaegu hommikuni unetu, või vähemalt seni kuni kell neli kolmeks sai ja ma magama jäin. 

...