Graafik loksub paika

 ...

Loodetavasti ei jää ma enam miinustesse.  Selles mõttes, et 20 postitust aasta lõpuni ja siis on miinimum-programm täidetud. 

Kõige viletsamad aastad on olnud 2010 ja 2022 (121 blogilugu), kõige viljakamad aastad on 2023 (168) ja 2021 (166). 

Rekordit püüdma ei lähe, aga aastaga 2025 viimasele kohale jääda ka ei taha. Mingis mõttes on see mul juubeliaasta, 2005. aasta mais alustasin blogimist Toidutares. Blogi enam alles pole, aga postitused ehk isegi on. Ma kirjutasin need algselt mustandina Word'i. 

Kõige lihtsam numbritega reele saada on #ajastagasi, #päevapilt, #lühijutud, sobivad igapäevaseks postitamiseks. Ja varsti võib juba ülepäeva. 

Päevapilt mul täna täitsa on.

13.11.2025

Kõks, mu lill! Järgmine hullumeelne... olen talle juba kaitsemüüri ümber ehitanud. Lillepoti ostsin, mulla ostsin, aga ümber istutada ei oska. Tal on laiusesse hulk tütartaimi tekkinud, või mis iganes nad on. Pean vist nõustaja koju kutsuma. 

...

Ja lugu lähiminevikust.

Kuidas ma oma haistmismeelt testisin. Täitsa juhuslikult.

Ükspäev panin kauplusest ostetud grill-liha tükid sooja... võileiva grilli. Kenasti küpsetuspaberi vahele keeratud. Ütleks, et päris hästi õnnestus. 

Päev hiljem, tegelesin jälle toitlustamisega. Panin masinasse paar viilu sepikut... ja tulin korraks köögist ära. Rõhk sõnal korraks. 

Järgmine hetk, mida mäletan, oli, et tundsin lõhna. Kõrbenud sepiku lõhna? Seda mitte. Tundsin mõnusat grill-liha lõhna. Kui vaatama läksin, leidsin kaks viilu kõrbenud sepikut. 

Jälle olin ma unustanud reegli, et köögist ei tohi korraks ära minna! Rõhk sõnal reegel.

Haistmisega, tundub, on kõik korras?

Aga et ei jääks mulje, et ainult minul juhtub, panen pildi ristsõnast, mille lahendamine erilist loomingulisust nõudis.

Ilmselgelt sõna Tatarstan pole see, millele küsimus vihjab.

...

Päevakillud

 ...

Eile näiteks, jutustasime kunagise pinginaabriga. Harva räägime, aga siis ikka pikalt. Pärast vaatasin telefonist... oleks paar sekundit kauem rääkinud, oleks 1.11.11 olnud. Ei saa jätta märkimata eilset kuupäeva. 11.11. Peaaegu täis komplekt!

No ja täna hommikul, nosin oma juustuleiba, kõrval suur toop kohvi piima, mee ja kardemoniga.  Mingi ajalehe sõnamäng ka. Paigutus, 21 sõna, üks peaks üle jääma. Mõtlesin, et võtan seda siis kui ennustust,  tänase päeva tähenduslikku sõna, mis sest, et leht eelmisest nädalast.

Tehtud see sai ja üks sõna jäigi üle. 

Õgardlus. 

Päris karm. Oli see nüüd hoiatus, soovitus või lihtsalt mõnitamisena mõeldud?

...

Veel võimalusi

 ...

Kui ikka läheks Tallinna? Jalgrattast ja jalgsi jaama minekust loobusin.

Järgmine võimalus... buss + rong. 

Bussiga Aegviitu ja edasi rongiga linna.

09.05.2025

Buss läheb meie lähedalt  kella 6 paiku hommikul. Siis Aegviidus 26 minutit ootamist, ja kui hästi on korraldatud, ehk on rong ka ootel, siis saab sees istuda. Aga ei pruugi. Õnneks veel väga külm väljas ei ole.

Tallinna jõuab rong kell 7.44

Ajakulu kokku 1 tund 42 minutit. Või siis 2 tundi, kui hommikul toast kell  kolmveerand 6 välja minna. Rõhk sõnal hommikul 😉

...

Järgmine buss Aegviidu poole väljub meilt 14.46. Aegviidus ootamise aeg 1 tund 20 minutit. Tallinna jõuab rong 17.53. Ajakulu kokku 3 tundi 7 minutit.  Kell 17.00 algavale üritusele ei jõua, viimane kord jätsin minemata Eve Mahhovi raamatu* esitlusele.

Rohkem tööpäevadel buss + rong võimalusi pole, ainult reede õhtu on veel, buss väljub 17.25, 30 minutit rongi ootamist, kell 19.00 Tallinnas. 

Reede õhtune buss vist sobib linnast maale tulekuks. Vähemasti kunagi sobis, praegu natuke kahtlen.

Laupäeval bussiliiklust pole ja pühapäeva õhtul pääseb reedega sarnaselt Tallinna. 1 h  35 min ajakulu. Mingi päris kiire rong.

Hetkeseis selline, ehk saavad ükskord raudteed remonditud ja graafikud paika.

Enam-vähem loogiline võimalus on ka buss + buss. Hommikune buss tuleb Aegviidust tagasi ja liigub Paidesse. Seal tuleb pool tundi oodata, ja siis bussiga Tallinna. 

Kell 7.30 bussi peale, 8.17 Paides. 33 minutit ootamist. 8.50 bussi peale, 10.00 Tallinnas. 

No nüüd võiks veel tagasi saamise võimalused üle vaadata ja siis plaanid paika panna.

...

Seoses rongidega on mul paar lugu ka tagataskus.  

Kasvõi see, kui ükskord Rootsi-laevale pidin jõudma.  Bussiga Aegviidus, istun juba rongis, kui avastan info, et sõiduplaanis muudatus. Rong väljub... millalgi, ilmselgelt liiga hilja. Eriti valikuvõimalusi polnud, läksin tee äärde hääletama. Kohe esimene auto võttis peale, sõitis küll teises suunas. Selles mõttes, et mitte Tallinna, vaid Kuusalu poole. Vahet pole, vähemasti saan liikuma! Kuskil Narva maanteel Kuusalu kandis suvalises bussipeatuses pani ta mind maha. 10 minuti pärast tuli buss, linnas sain takso ja laevale jõudsin, isegi mitte päris viimasel minutil. 

Et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab... 

* Eve Mahhov, "Loovkampsik"

...

Tahad minna Tallinna?

 ...

Kui lihtne see on... minna ühistranspordiga Tallinna.

Või siis mitte.

I osa

Ütleme et kolmapäevaks on plaani võetud. Või neljapäeval lausa vajadus.

Vanast harjumusest esimene mõte, et rongiga Aegviidust. 

Kohe vaatame võimalused üle. 

Pakkumine on, et jalgrattaga Aegviitu. Vähem kui 15 km ja ajakulu 40 minutit, vihma lubab ka; samas vaba valik, mis kell ja millise rongiga edasi  lähed. Ma olen korra isegi sõitnud, nii umbes 11 aastat tagasi. Siis kui jalgratastega edasi Ahvenamaale liikusime.  Kui nüüd täpsemalt meenutada... kaasa siiski viis mind tookord koos rattaga sadamasse, ma pärast hoopis koju tagasi tulin, rong + jalgratas. Aga naabrite poiss (60+) Tallinnast kasutab seda võimalust mitu korda kuus. 

No ja oma laps tuli paar suve tagasi rattaga linnast maale. Asi see sõita, kilomeetreid ehk 60 ringis 😉 Tagasi läks ringiga:  jalgratas + rong. 

Rong + jalgratas oli võimalus juba minu lapsepõlves maale vanaema juurde tulla, aga siis oli veidi lihtsam. Tallinn - Tapa rongiga sai Jänedale, 7 km on täiesti kõnnitav, eriti kui keegi rattaga rongi vastu tuleb ja pakke käeotsas vedama ei pea. Nii et ratas oli sel juhul pigem vajalik kohvri transportimiseks. 

Ratas Tallinnas ei käinud, pigem saatis või oli rongi vastas.

Kuskil 1950ndate lõpus, vanaisa oma kahe pojaga. Ei tea, kas kolmas tegi pilti.

Muidugi tuleb mulle meelde 90ndate lõpp, kui poja tuli rongiga Tallinnast ja lootis hääletamisega kodule lähemale saada. Aga aeg oli hiline ja üksik noor kutt ehk ka mitte autojuhtide esimene valik. Mobiili tal ei olnud, nii ta astus, selle talve vist kõige külmemal hilisõhtul. Mul on veel praegu valus sellele mõelda. 

Ise olen neid kilomeetreid kunagi ka jala astunud, juhtus isegi, et paljajalu.  Kingad äkki pigistasid? Osa maast oli kruusatee, ju avaldas muljet, et seni mäletan. Aga valus mõelda ei ole ;) 

Selle pika heietamise tulemuseks on asi selge: jalgrattaga ma seiklema ei lähe! Ja jalgsi ka mitte.

Aga Tallinna võiks küll minna.

Homme vaatan võimalust buss + rong. Selles mõttes, et ma ei tea sõiduplaanide hetkeseisu.

...

* Hommikul lugesin noore Terrase juttu ühistranspordist. 

* jalgratasetaga Ahvenamaal.

...

Minu tänane lemmik

 ... 

Su nägu kõlab tuttavalt... selline armas pühapäevane ajaviide. Kuulan neid kohtunikke, ma küll ei saa aru, mille järgi nad oma lemmiku välja valivad, kerge töö see ei ole. Ja siis veel hinnangute andmine. Tundub, et vähemalt Inga oli kodutöö ära teinud - mitte kasutada sõnu mega, super, absoluutselt. Et siis lõpuks anda hinnang absoluutselt super mega :)

See oli nüüd sissejuhatus. Ma vaatasin saadet, kuulasin tuttavaid ja vähem tuttavaid laule ning seejärel kohtunike hinnanguid: sürreaalne, uskumatu, täiuslik, sensatsiooniline, täpne, väga naljakas, valus jne Küllap see nii oligi. Ainult et kui ma nüüd takkajärgi vaatan esinejaid diivanil, ega mul küll kohe kõik näod tuttavad ei tundu ja isegi kui nimed ette antud, pole ma sugugi kindel, et oskan nägudega kokku viia. 

Mis ei kahanda saate vaadatavust. Aga-aga, minu lemmikut seal diivanil saate lõpus ei istunud.

Maksimumpunktid lähevad täna hoopis saatevälisele esinejale.

Mega-super-täpne ja täiuslik!

Hea ümberkehastuja suvises rollis ;)

17.08.2025

...

Oh mis mõnus!

 ...

Ajast, kui ma veel tööl käisin, on meeles igaõhtune magama minek. Voodisse teki alla ja siis selline mõnus sirutus, millega kaasneb ohe: "Oh kui mõnus!". No ja kui ma töölt koju jäin, nihkus protseduur hommikusse. Ärkad üles, kuhugi pole kiiret, sirutad ja ohkad: "Oh kui mõnus!".

Kuidas praegu? No praegu on nii, et Oh kui mõnus! hommikul ja Oh kui mõnus! õhtul 😀 Ööd kipuvad küll sellised kehvapoolsed olema. Vähemasti mu peen käekell arvab nii. Kord vingub, et lähen hilja magama, siis jälle, et 3 korda olen ärganud. See viimane ongi natuke häiriv. Käid vetsus ära, ja hakkad und ootama. Mõnikord tuleb kähku, teinekord kulub rohkem aega.

Aga nüüd ma katsetan seda uut, tõhusat ja looduslikku unehäkki... misiganes see peaks tähendama. Õpetuse järgi väga lihtne: aseta taldrikule paar sidruniviilu, raputa soola peale ja aseta taldrik ööseks kuskile ligilähedale. Sidrunil on eriline rahustav toime, samas mõjub ta ka hingamisteedele turgutavalt. Tugevdab immunsüsteemi ja toetab vaimset tervist.

Igatahes, kui mitte muud, siis mõnus lõhn peaks küll kaasnema

Soolast pole vaja rääkidagi, kes siis soola kasulikkust ei tea... kui sa just teda liiga palju sisse ei söö. Soolasaunad ja jalavannid.

Kell ütleb, et aeg on hiline. Ega pole nüüd muud kui sool ja sidrun voodi kõrvale ja magama.

Ma veel teki all pole, aga juba igatsen! 

No Oh mis mõnus!, kui lõpuks sinna jõuad ;) 

...

Roosiline elu

 ... 

#lilleilu

Täna siis rooside eri. Alustaks meie maja kõige olulisemast Roosist. Tuttavatele ammu tuttav, näidatud ja nähtud.

18.04.2025

...

Aga kui lilledest rääkida, siis järgmine tubane lill aknalaual laiutamas on kevadine potiroos, mis oma õitsemist kuni tänaseni on suutnud venitada. Ma isegi ei suuda meenutada, oli ta vahepeal pausil või mitte, igatahes oli selline pisike nunnu, kui 21. märtsil meile tuli... kuni ühel hetkel hakkas pikemaks venima ja järjest uusi pungi kasvatama. Õitses terve suve ja saavutas märkamisvääriva kõrguse.

29.10.2025

Hetkel on tunne, et nüüd on viimased õied, pildil veel viimane pung peidus ka. Ehk läheb nüüd puhkusele.

...

Augusti lõpp oli ka roosiline.

30.08.2025

...

Ühest roosist tahan veel rääkida. See see kõige vanem, aastast 1974. Kaart tuli Rootsist, vanaisa 70ndaks sünnipäevaks. Leidsin sahtlit koristades, ja kuidagi puudutas. 

Nii et võtsin ja panin raami sisse.

Vahemaa 51 aastat peaaegu olematu.

...

Lõppu sobitaks ka ühe luuletuse.

Lähen katki üle silla

katki katki.

Vesiroosid suus

roosid suus.

(Vahur Laiapea) 

22.08.2025

...

* Roosi 14 aastat tagasi

** kaart Liidi-tädilt

...