...
30. august
...
...
Minu esimene kool* oli August Jakobsoni nimeline Pärnu 1. Keskkool.
Neli aastat algharidust sain just selles majas. See oli 1960ndatel.
Hiljuti oli pärnakatega jutuks: hoone tegutseb endiselt koolimajana, kuid nüüd pakub juba kümmekond aastat ainult keskharidust ja kannab nime Pärnu Ühisgümnaasium. Tore on see, et maja alles, eks nende nimedega on nii ja naa.
Mis eriti oluline, kõikide eelduste kohaselt võib kolme aasta pärast sealsete lõpetajate nimekirjas tuttava lapsukese leida 😀
Edasi läksin õppima Lydia Koidula nimelisse Pärnu 2. Keskkooli. Põhjus kooli vahetada oli seotud elukoha muutusega + väike õde läks 1. klassi. Mina ise olin juba harjunud pikemat kooliteed käima.
Ja nüüd siis jõuangi #ajas tagasi, 31. augustisse 2025.
Just õige päev oma esimesi kooliaastaid meenutada.
Skännisin vanu fotosid, aastast 2006. Käisime siis õega Pärnus ja jalutasime ka meie tuttavat koolimaja** vaatama.
Võidu tänav oli oma nime muutnud, nii et kool asub nüüd Nikolai tänaval. Aga see pole enam see kool, nüüd asub ajaloolises hoones Pärnu Vanalinna Põhikool.
1970ndatel lõpetas sõbrants 2. keskkooli, aga Koidula-kooli vilistlaste kokkutulekuid, kahtlustan, vaevalt selles majas korraldatakse.
Pärnu Koidula Gümnaasium eksisteerib täna hoopis teises kohas ja teises hoones, kuskil Metsa tänaval.
Kusjuures, ka seal on tõenäoliselt mõne aasta pärast üks tuttav lõpetaja.
...
Minu järgmine kool asub Pelgulinnas. Tol ajal kandis ta nime Tallinna 46. Keskkool, nüüd Pelgulinna Gümnaasium. Lõpetasin seal põhikooli.
Maja on täitsa alles, kunagine piginaaber käis seal hiljuti lapselapse keskkooli lõpuaktusel.
Vilistlaste kokkutulekule koos lapselapsega ta tõenäoliselt ei lähe, sest edasi õppisime ja lõpetasime koos hoopis 45. Keskkooli.
Vikipeedia ütleb, et praegu asub seal vene õppekeelega Tallinna Mustjõe Gümnaasium.
Tol kaugel ajal, 1970ndatel, oli kool kakskeelne, seal olid ka eestikeelsed klassid, aga vist mitte väga pikki aastaid. Avati uus kool, Tallinna 3. Keskkool, ja see oli juba ainult eestikeelne õppeasutus, klassid kolisid uude kooli üle... küll juba peale meie ajaarvamist, aga õeraas lõpetas selle kooli.
Tundub, et erinevalt Pärnust, polnud nõuka-aja Tallinna koolidel ajaloolisi kirjanduslikke nimesid. Või ma vähemalt ei tea.
No lõpuks jõuan viimase lähedase koolini.. need mõned kutset andnud haridusasutused jätan vahele.
Lähedane ja kodulähedane.
Selles majas on haridust antud juba üle 100 aasta. Mõisakool kõlab eriti uhkelt, ja kool on tõesti väärt seda tiitlit kandma. Aegu on olnud igasuguseid, kool on olnud nii kolme-, nelja-, kuue-, seitsme-, kaheksa- kui ka üheksaklassiline ja kandnud nime kas Albu kool või Albu Põhikool.
Aga mitte enam.
Põhja-Järva kool Albu õppekoht... selline ametlik nimi.
Eks lapsukesed harjuvad, vanal inimesel on seda raske omaks võtta. Õnneks kool on täies elujõus, esimeses klassis on 13 last... maakooli kohta päris hea näitaja.
No ja kool ise on ikka väärt oma nimetust - mõisakool.
...
* Foto siit laenatud...
Selline sai kunagi luuletus pähe õpitud.
Tegelikult ka. Suvi on läbi, ja kirjutamisega raskused. Kui roostes sulgedest rääkida.
Prooviks meenutada, ajas tagasi. Selles mõttes, et eile, üleeile ja üleüleeile, sekka natuke tänast päeva. Mõned jäljed suvest võiks ju talletada.
Eile oli Kõva Paugu päev.
Olime Anneliga kõndimas, kui kõmakas käis. Seostasin seda õppustega polügoonil, samas pauk oli tavapäratult kõva. Hiljem meedias lugesin, et kuskil klirisesid aknad, kuskil paiskusid lahti uksed ja toas värises mööbel. Tegelikku põhjust ma artiklist välja lugeda ei osanudki, pigem oletuste tasandil. Et kärgatus võis olla tingitud helibarjääri ületamisest treeninglende tegevatel lennukitel F-35. Ju ta siis nii oli.
Aga muidu oli eile hoopis Tarkusepäev. Lähedasi lapsukesi tervelt 6 alustasid uue õppeaastaga.
Üritasin panustada heade soovidega. Mul endal on tegelikult kõvasti üle poole elust seotud 1. septembri ja algava õppeaastaga.
Nüüd hoian teistele pöialt ja pilku peal!
No ja kõige lõpuks kõige olulisem (kes kõige lõppu kirjutab, see kõige rohkem armastab :)... eile oli Pilvi sünnipäev. Eilses Ringvaates oli vahva video, kus inimesed ütlesid selge häälega, naeratus näol, oma vanuse. 100 inimest kõik eri vanuses, eestlased nullist sajani.
Kui Pilvi oleks projekti kaasatud, tema oleks saanud öelda 97.
Eile, kui talle üle lahe tervitused teele saatsin, sõitis ta parajasti oma lähedastega pidulikule lõunale.
...
...
Konn siin kergitas teemat.
No mul tervest pakist tõusis 5 taime tilli ja teisest pakist 7 taime hernest. Aga ma olin neid hoiatanud: ise peate hakkama saama! Näiteks moonid, mitte ühtegi seemet ei külvanud, aga mõned nädalad laiutas aiamaal kaunis moonipõld. Enne seda olid karikakrad. Tuttav aednik soovitas mul järgmine aasta aiamaad teistmoodi kasutada ja tervele pinnale suvelillede seemet panna. Või niidulillede oma. Kumbki ei nõua rammusat mulda, rohimist ega kastmist ja sobivad moonidega paremini kokku kui redis, till või hernes.
Moonidega, võib öelda, et on aeg edasi läinud. Sõbrants aastaid tagasi rääkis, kuidas üks sümpaatne noormees tuli aeda ja küsis, kas ta võib veidi aega tema moonipeenraga tutvust teha. Minul läks kogu kallis kraam aiataha... samas sõbrants moone enam ei kasvata. Võta sa nüüd kinni, mis on hea ja mis on halb. Mis ühele ilus vaadata, see teisel kutsub tegutsemishimu esile.
Aga kui tilli juurde tagasi tulla... eile tegin purgi sisse kiir-hapukurke. Ma olen kilekotikurke ka teinud, aga kuna nad nii head välja ei tulnud kui Rital, siis seekord tuli kurgipurk koti asemel.
Üks tillivars (mis teeb 20% kogu saagist) jäi kasutamata.
Täna vaatasin aknast õue... ilm sama kurb kui tillivars köögilaual.
Proovisin mõlemad pildile saada.
Et oleks ikka piisavalt nukker.
Mingi vanarahva tarkus haakub nagu teemaga...
Till tuleb pika ilu peale... või kuidas see nüüd täpselt oli 😉
...
...
#ilusadsõnad
Iga päev avastan midagi, kui mitte muud, siis uue sõna.
Kuuillusioon iseenesest väga võõrana ei tundu, aga kui eile õues kuud käisin pildistamas, siis tekkis küll tunne, et selle omapära jaoks peab mingi kindel sõna olema :) Siis ma seda sõna veel ei teadnud.
Kõik räägivad miskist Jutupaunikust, kellelt võid iga asja kohta küsida, aga kui tõtt tunnistada: ma lihtsalt ei viitsi!
Eile näiteks, selle asemel, et õppida, kuidas tehisaruga suhelda, õppisin pähe oma päevases postituses kirja pandud luuletuse. Ainult 8 rida, aga väga lihtne see ei olnud. Pidin täna üle kordama!
Või siis iseteeninduskassa. Kui õppimisest rääkida. Ma pole kunagi unistanud kassapidaja ametist, aga nüüd tundub, et selle õppimine on lausa kohustuslik. Ok, kui ma saaks tänu sellele lõppsummast paar protsenti allahindlust, siis miks ka mitte. Asi see ära õppida... loodetavasti ;)
Eilne artikkel* ütleb, et Soomes neist kassadest tasapisi loobutakse, kuna kauplused kannavad selle iseteenindusega seoses suurt kahjumit.
Mina olen see, kes hea meelega naudib meeldivat teenindust tavakassas.
See oli nüüd sissejuhatus 😉
Tegelikult tahtsin rääkida hoopis Kuust. Ja ilusast sõnast.
Kuuillusioon.
Kuu erilisuse avastasin juhuslikult, kui õhtul köögi aknast välja vaatasin ja nägin, et puude latvade ja okste vahel midagi punast kumab. Minut hiljem olin juba fotokaga õues...
9 minutit... ja seda kuud enam ei olnud. Selle ajaga jõudis ta jupike maad kõrgemale tõusta ja mina temast kümmekond klõpsu teha, viimane foto kell 22.26.
Ja järgmine pilt oli must taevas. Kuu oli pilve embusesse peitu pugenud.
Tund aega hiljem, päris kõrgel taevas oli juba tavaline täiskuu. Aknast vaatasin.
Kuuillusioon** oli hajunud.
* majandus.postimees.ee.
** optiline illusioon, mille tõttu näib Kuu horisondi lähedal suuremana kui kõrgemal taevas. Kuu pealt kukkunud illusioon.
Aga vähe sellest, et suurem... esimesel pildil (mis kahjuks kehva kvaliteediga) oli Kuu ikka täitsa punane. See küll mingi illusioon ei olnud!
...
...
Elu on ilusaim hetk
pärast algust ja enne lõppu,
üürike väsitav retk
ajamäe kõrgesse tippu;
otsides väärtusi teel
või leides neid iseendas,
tunned, kuis kõrval ja eel
hingelinde ja liblikaid lendab.
...