Eks teie tea

 ... 

Mõnikord on päris hea, et teed küll plaane, aga elu sekkub ja plaanimajandus kukub kokku. Tookord, kaks-kolm nädalat tagasi, mõtlesin, et lähen laupäeval Tallinna, astun sisse kirikusse, kuulan kontserti. 

Läks kuidas läks, igatahes linna ma ei läinud. Mis oli lõpuks kõigist võimalikest variantidest parim... see teadmine jõudis minuni, kui kuulsin, et kirik oli täis ja enne kontserti ootajaid ukse taga pikas reas. Piletit mul nagunii ju polnud.

Igatahes linna ma ei läinud, aga kontsert kuulamata ka ei jäänud, sest Klassikaraadio tegi Jaani kirikust otseülekande.

Tänaseks olen seda kontserti... ma arvan, et oma kümme korda kuulanud. 

Ain Anger, VHK-i keelpilliorkester ja Eesti muusika. Kõik see kokku. Ja kirik.

Kuulan kindlasti veel. 

Anneli juhtis tähelepanu mõttele viimne, mis kontserdil kõlama jäi. 

Viimne võimalus.

Viimne laev.

Suvepäeva viimne vine.

Ja siis Tõnu Kõrvitsa "Aeg"  ja "Mina läen". 

Ja Tobiase "Eks teie tea".

25.11.2013

Aeg vaikida, aeg rääkida...

Aeg kuulata tuleb endal võtta.

...

Raamatu ja roosi päev

 ...

Homme on rahvusvaheline raamatupäev. 

Just õige aeg oma raamaturiiulitelt tolmu võtta!

Aga muidu... sellel päeval pidi olema traditsioon, et mees kingib naisele roosi ja naine mehele raamatu. No nii traditsiooniline pere meil küll ei ole, aga pole hullu, päeva saab muudmoodigi tähistada.

Eriti kui huvitav (inventuur raamaturiiulis) ühendada kasulikuga (tolmulapp). 

Aga raamatuid ma armastan. Isegi kui ma parasjagu midagi ei loe, peavad nad mul silma- ja käeulatuses olema. Ja nii juba lapsepõlvest saati.

Minu vanaema ja vanaisa kodus oli vana raamatukapp ja päris palju raamatuid.

1982

Nii mõnigi neist on täna minu raamatute hulgas. Küllap just sealt on pärit kõige vanem raamat minu riiulis. Kõige rohkem lehekülgi on siin ka... 754.

1837

Kui juba kõige-kõige... siis kõige suurem raamat, mis mul on, on mõõtmetega 32 x 27 cm. Lisaks päris kaalukas teine, sain raamatu kingiks kolleegidelt ja see juba iseenesest lisab kaalu!

Kõrval on üks minu väiksemaid raamatuid, mis näppu sattus. 

Mõlemad minu jaoks olulised!

Esimene sellepärast, et annab võimaluse reisida ja maailma näha, olles ise kodus nelja seina vahel! Tulgu keegi ütlema, et ta on Euroopas rohkem losse ja linnuseid näinud kui mina :P

Ja Juhan Liivi tasub lähiajal kindlasti meeles pidada. Vaid mõned päevad veel... 30.04.2024 on Liivi 160. sünniaastapäev. Läheks kohale, aga see pole nii lihtne. Nii et lugupidamise märgiks ja sünnipäeva tähistamiseks õpin hoopis pähe ühe Juhan Liivi luuletuse. Terve nädal aega... saan hakkama!

Aeg
Olgu see armas või olgu see kole,
ükski mees enesest pikem ei ole.
Aega nad mõõdavad, enne ja praegu,
usun, see kõik on ilmaaegu.
Õhk on kord soojem, teinekord karem:
millal me teame, mil aeg ajast parem?
Istu sa kaalul, kas vannu või palu:
raskus on üks, olgu kui suur su talu.
Sina ju aegasid mõõta ei saa,
osa sa oled ju temasta - 
aeg aga on sinu kaaluja!

Lõpuks raamat, mis mind viimastel aastatel kõige rohkem toetanud ja motiveerinud on. 

"Üks zentangle päevas"

Tõsi, zentanglede joonistamist ma selgeks ei saanud, tegelikult ühel hetkel kadus hoopis huvi. See oli siis, kui pliiats hakkas hoopis minu moodi pisipilte joonistama. Mõõdud, mis zentanglele antud (8,9 x 8,9) nihkusid ka paigast. Mul on 9 korda 9 cm. Või siis veel väiksemad, ilma mõõtmata, lihtsalt pangakaardi järgi joonistatud ja välja lõigatud.

Aga see teine, peaaegu samas mõõdus kui Juhan Liivi raamat, on kogumik, kuhu autor on koondanud kahtlusi ja ettepanekuid, vasturääkivusi ja eneseõigustusi, üldiselt teadaolevaid mõtteid, Tallinn "Eesti Raamat" 1986. 

Ostsin selle Uuskasutuskeskusest 50 sendi eest.

Ja nüüd, raamatu tutvustamiseks - võtan lahti oma sünniaasta numbri järgi lehekülje ja otsin üles oma sünnikuu järgi sel leheküljel oleva mõttetera.

Palun väga: pakun lugemiseks!

Jooksed seltskonnast seltskonda, et õppida üksindust.

Ma nüüd mõtlen, mis ma selle teadmisega peale hakkan :)

Aga lõpetuseks: et pealkiri oleks asjakohane, siis raamatu ja roosi päeva ära märkimiseks üks pilt ka Roosist.

...

Kõik on juhuslik

 ...

Pesen mina hommikul hambaid, samal ajal pilk kaugemal rippuval valgel froteerätikul. Kas panna pessu või mitte panna... selles on küsimus. 

Vist vaatasin liiga kaua, igatahes just siis  kukkus rätik konksu otsast põrandale. 

Mitte et ma teda torkinud oleks, tõenäoliselt eilegi mitte. Ju mõjus liigne tähelepanu talle häirivalt.

Eelmisel nädalal rääkisin Annelile ühest Ennu 10 aasta tagusest kirjast, mis koristamise käigus pihku sattus. 

Õigemini, üks lõbus mõte sealt. 

 

04.07.2014

Aga ei midagi uut siin päikese all. Anneli ütles, et nad kodus just naersid seda mõttekäiku.

Nende pere koolipoiss oli selle oma õpikust ette lugenud...

"Jutulinna lugemik"

Kas kõik ikka on juhuslik?

See oli suguvõsa kokkutulekul mõned aastad tagasi. 

Meenutasime neid, kes kahe viimase kokkutuleku vahelise 5 aasta jooksul igavikuteedele läinud on. 

Nii mõneski harus need kõige-kõige olulisemad eakad omaksed. 

Kui nimesid nimetasime, tuli liblikas.

Leidis lähedase ja ühines seltskonnaga...

Märk sellest, et lähedus on jäänud?

Hea on nii mõelda.

Kaitseinglid meil ju on...

Mõtlesin, et enne päeva alustamist panen plaani paika: vaatan, mida ajaleht mulle tänase päeva mõtteks ja mõtlemiseks ennustab.

Asi lahendatud.

Jaburad kavatsused. 

Igatahes kõlab kui manitsus.

No ma ei tea, ma ikka teen selle postituse ära ;) 

...

Saatuse sõrm

 ...

Sõin kõhu korralikult täis. Ma alati... et kui juba, siis korralikult. See käib muidugi konkreetselt söömise kohta ;) 

Sõin, aga ikka oli tunne, et midagi oleks nagu puudu! Siis tuli meelde see šokolaaditükikestega küpsiste pakk, mis ma enda eest kõrgele köögikappi peitsin. Mõtlesin, ühe võin ma ometi endale lubada! Aga kui kätte saamiseks upitama hakkasin, kukkus kõrval olev teepakk mulle peaaegu pähe. 

Tundus kuidagi saatuse näpuviibutuse moodi, igatahes küpsise saamisest ja söömisest ma loobusin. 

Aga hing ei andnud rahu. Mul üks pakk eriti mõnusat lemmikut pehmikut külmkapis, panin grilli sooja ja kaks viilu sisse. Ise läksin korraks midagi teisest toast tooma. Mida, ei mäleta. Unustasin selle kohe, kui juba tagatoas olin. Pehmikud unustasin ka, ja võileivagrilli. Meelde tuli alles siis, kui mõnusat kõrbenud kuiviku lõhna hakkasin tundma. 

Lõhn oli normaalne, maitse kibedavõitu. Nii et söömisest ma loobusin. 

Võtsin sedagi kui märguannet, tegin tassi teed, nüüd vaatan telekat ja hoian end vaos, et mitte küüsi närima hakata!

...

Mõtetelugeja

 ...

Sammulugeja mul juba on, aga täna selgus, et kuskil varjatud kujul peab olema ka mõtete lugeja. 

Arutlesin mina hommikul iseendaga, pesu masinasse pannes, et kurask, äädikas jäi eile ostmata. Meie vesi on selline nadivõitu, aeg-ajalt kasutan äädikat. 

Aga pole hullu, järgmisel nädalal jälle poering*, küll ma siis ostan. 

Paar tundi hiljem, kui kvaliteetaega** nautisin, hakkas arvuti mulle kiiremas korras infot jagama! 

Aga miks pakutud kaup just vene turult... ilmselgelt mõtlesin ma eesti keeles. Isegi dialoog tekkis ju eestikeelne. Ilmselt siis läbi tõlkemehhanismide.

Hakkasin huvi tundma.

Mida kõike!

Jaapani teadlastel õnnestus pildiloomise tehisintellekti Stable Diffusion ja ajulainete skannerit ühendades luua masin, mis ennustab pilte, millest inimene mõtleb. Tulemused on üllatavalt täpsed. 06.03.2023

Tuleb vist mõtlemine lõpetada!

...

* Sellest peaks muidugi eraldi kirjutama, kuidas ma Maximas tühja ostukäruga läbi iseteenindus-sektsiooni välja tulin, aga pärast Coopi poes ikka olin sunnitud kassapidaja tööd tegema.

** Naerukoht... kes murelikult luges

...

Lindude joonistamise päev

 ...

Päev, mis julgustab loovust. 

Rahvusvaheline lindude joonistamise päev... tegelikult esimest korda juhtusin lugema, ja seda täiesti juhuslikult.

Päeval on lugu, mis nukralt ilus.

See lugu siin. 

Ei saa jätta märkamata.

Kui aus olla, ma joonistasin need linnud paar päeva tagasi, aga siis ma veel ei teadnud, et pole õige aeg.

See ei ole ametlik püha, aga see on päev, mis annab võimaluse tunda rõõmu lihtsatest asjadest. Nii ma lihtsalt täna kirjutasin. 

...

Kahtlane kollane pulber

 ...

Kui uus Eesti eurolaul räägib narkootikumidest, millest mehed muhvigi ei tea, siis ma räägin tundmatust kollasest pulbrit, millest ma ka mitte midagi pole teadnud. Nojah, nimi on muidugi tuttav, aga tarbinud ma ei ole. Vähemalt teadlikult mitte. Selline ettevaatlik mina.

Aga kuna internet on tuntud mõtete lugeja, ja mina ükspäev sõin tatraputru ja mõtlesin, et hakkab juba veidi ära tüütama, on mul nüüd igasuguseid huvitavaid pakkumisi tulema hakanud.

Üks pakkumine oligi see kahtlane kollane pulber.

Tatrapudru maitset ja aroomi saab parandada kurkumi abil. 

Tekitas huvi. Ega ma pole kunagi mõelnud, mis see kurkum endast kujutab, nüüd olen palju targem. Iseasi, kas kõik see hea, mis tema kohta kirjutatakse, ikka tõsi on, aga täna proovisin pudru ära. Täitsa huvitav tuli välja.

Mõned targad mõtted noppisin tarkadest juttudest. Kas uskuda või mitte, igaühe enda otsustada. Aga tore on teada :) 

Ja tegelikult andis ta toidule päris omapärase hea maitse ka.

Kurkum omab valuvaigistavat, põletikuvastast ja immuunsüsteemi tugevdavat toimet.

On kasulik luudele ja liigestele.

Mõjub hästi seedesüsteemile ja südame-veresoonkonnale. Tugevdab veresoonte seinu.

Alandab kolesterooli taset.

Leevendab depressiooni.

Kasutamisel on soovitav lisada veidi õli ja pipart, aitavat kasulike ainete omastamisele kaasa. Soovitav kogus* umbes pool teelusikatäit päevas, lisatuna kõikvõimalikele erinevatele toitudele ja jookidele. Ma pole kindel, et pipar igale poole sobib...

India kurkumpiim

1 tl kurkumi, 3cm ingverit, jupike kaneelikoort, pisut kardemoni, 3 musta pipratera

valada peale 2 klaasi piima, kuumutada keemiseni

lasta veidi aega tõmmata

lisada mett 

juua klaas või kaks päevas

* no mina arvan alati, et vähem on parem ;)

...