Päästetud raamatud

 ...

Sain läbi raamatu, mis rääkis raamatutest.

Kahe noore ekslemine kolmes labürindis, kus raamatud saavad kolme erineva kohtlemise osaliseks. Kõigis neis lugudes on sisse kirjutatud mure, mis saab raamatutest tänapäeva ühiskonnas. Natuke nagu muinasjutt, kus noored, kes armastavad kirjandust, on valmis riskima, et päästa raamatuid ebaväärikast kohtlemisest.

Nii mõnigi küsimus jääb õhku rippuma, sest isegi need, kes raamatus nö pahad poisid on, suudavad põhjendada, miks nad just nii mõtlevad ja nii tegutsevad.

Midagi selles raamatus meenutas mulle Antoine de Saint-Exupéry "Väikest printsi". Kusjuures, ka "Väike prints" on omamoodi raamatusse sisse kirjutatud, nii nagu veel mõni läbi ajaloo ilmunud kirjandusklassika.

Kui sa südamega ei vaata, siis jäävad paljud asjad märkamata. Kõige olulisemaid asju polegi silmaga näha.

Lugemine ei pea olema ainult nauding ja meelelahutus. Mõnikord pead samu ridu sügavalt uurima, samu lauseid uuesti lugema. Mäkke ronimine on raske ja vaevarikas, aga kui sa selle tee oled läbinud, alles siis avaneb su silme ees suurepärane vaade.

Sōsuke Natsukawa "Lugu kassist, kes püüdis päästa raamatuid". 

...

Aga mis ootamatu kokkusattumus, paar päeva tagasi, kui lugemine veel poole peal oli, sattus mulle ette Contra arvamuslugu raamatutest. Artikkel, millesse sisse kirjutatud sama mure: raamatud, raamatukogud ja nende olulisus tänases päevas.

Artikkel täiendas raamatut... või siis vastupidi. Kindlas suunas mõtlemist ajendasid mõlemad.

...

Hommikused raputused

 ...

Mul on viimasel ajal mingid hommikused selged unenäod, nii et ärgates lausa meeles.

Mitte et ma neid praegu enam mäletaks. Aga tänane veel täitsa olemas!

Avastan, et mu rahakott on tühi. Münditasku ja sularahasahtel, ja kadunud kõik mu kümmekond kaarti. Kliendikaardid, sõidukaardid, pangakaart, ID kaart ja tervisekindlustus. 

Ainult mu lemmikmees, Karl Ernst von Bear ja Eesti 2kroonine on alles. 

Kõige hullem, ma ei suuda meenutada, millal viimati rahakotti kasutasin. 

Armas Jumal, tee nii, et see oleks unenägu!

Hakkan ennast äratama, raputan pead nii et kael on valus. Ja siis otsin rahakoti uuesti läbi. 

Ainult von Baer endiselt, vaatab altkulmu.

Aga ehk ma ei suutnud ennast äratada? 

Hakkan uuesti pead raputama... kõik kordub. Kael valus, rahakott tühi, Baer ehk on veidi kaastundlikuma pilguga. 

Paanika on suur, aga ma sunnin ennast uuesti lootma: äkki ikka on uni, äkki ma ei ärganud. 

Kael on siiani kange, rahakott oli käekotis, sisse ei vaadanud, sisetunne ütles, et kõik on alles. Ei hakanud kontrollima, ei tahtnud Baerile enam silma vaadata.

...

Roosa paelaga võti

 ...

Tegelikult oli see märk ainult enda jaoks. Ma ei tea, kas juhuslikul märkajal oleks tekkinud küsimusi. Kaasal ei tekkinud... vähe sellest, ta isegi ei pannud tähele 😉

Ja asi kah, mida märgata!

Aga tegelikult väga oluline teetähis, et mõni viimase hetke liigutus tegemata ei jääks.

Elektripliit kinni keerata ja haudepott mujale tõsta! 

Päris vastik tunne, kui enne kodunt minekut autopiloot peal, ilmselgelt hakkab hiljem piinama: kas ikka lülitasin välja. 

Muidugi võiks nüüd olla #ealisediseärasused... kas just lohutavalt kõlab, tegelikult on mul seda ette tulnud nii kauges nooruses kui niisama läbi aastakümnete. Sõbraliku naabrimehega käisime mingilt kohalikult ürituselt salaja sõidus... läksime vaatama, kas ma ikka tõmbasin kodus triikraua välja. Täna ei mäleta, miks naabrimehega, mitte kaasaga, kes ka pidus oli. Isegi seda ei mäleta, kas kaasale üldse rääkisin. 

Et triikraud väljas oli, seda mäletan.

Sõbrants on mõned korrad meil käinud vaatamas, et kas ma ikka... midaiganes. Ükskord viis jäätmed konteinerisse, olin need miskis pakendis verandasse jätnud. Hoidun mõtlemast, mis meid Saaremaa-reisilt tagasi jõudes ees oleks oodanud.

Või no siiski, oluline lähedane kunagi rääkis, et läks  oma noortega suvilasse, pidi miskit lihakraami kaasa võtma. Külmkapist võttis välja, aga unustas köögikapile. Mõni päev hiljem, kui tagasi jõudsid, roomas too "kraam" rõõmsasti vastu. 

No ja siis see nõuka-aja lugu veel, SEK-i ja vene rubla suhe oli parasjagu nihkes, nii et numbreid vaadates tundus väliskülalistele meie kaup kuidagi väga odav.

Siis üks Rootsi-eestlane* sai Tallinna toidupoes täieliku ajupesu. Doktorivorst maksis 2.20!

Proua ostis kohe mitu kilo vorsti** koju kaasa. Jutt minuni jõudis, et kohvritäie... aga selles ma julgen kahelda ;)

No igatahes, misiganes oli, Stockholmi jõudes valitses kohvris täiuslik elurikkus. 

Ilmselgelt olen ma oma lobisemisega roosast paelast päris kaugele kaldunud, aga on nagu on. Seekord sedamoodi.

...

* ei olnud sugulane 😀

** mina mäletan, et doktorivorst oli täitsa hea.

...

06.06.2026

 ...

Juba numbrite pärast peab kirjutama!

06.06.2026

Veel loetud minutid ja ongi kaduvikku läinud, nii päev kui tema numbrite kombinatsioon. Küllap kuskil kunagi midagi olulist esile toomiseks leitakse, mõni üritus või algatus, mõni sünd või surm. Midagi, mille kohta praegu veel ajajoonele märksõna kirjutatud ei ole.

Aga kui aastanumber mängust välja jätta, siis läbi ajaloo 06.06 midagi ikka tähendab või tähistab.

6. juuni on Eesti jalgpalli sünnipäev. 06.06.1909 peeti Lasnamäel Valge majaka taga väljakuks kohandatud karjamaal esimene ametlik jalgpallivõistlus.

6. juunil sündis Aleksander Puškin. 06.06.1799.

06.06.1523 valiti Gustav Vasa Rootsi kuningaks ja 6. juuni on ka Rootsi lipupäev*. Riigipüha ja vaba päev.

90 aastat tagasi... 06.06.1936

Estonia kontsertsaalis tähistati  Rootsi lipupäeva.

Sellised nopped siit ja sealt. 

Ma ise ei osanud tänast päeva küll kuidagi eriliseks muuta. 

Või kui mõtlema hakata, siis tänane vihm viimase aja taustal on siiski midagi, mida märgata. Vesi voolas räästast nii suure kaarega, oleks olnud tükk tegu, et juga veekogumisnõusse juhtida.

Lugesin üht raamatut kassist, kes püüdis päästa raamatuid...

... ja ajasin ühe teise Jaapani kirjaniku loomingu jälgi. "Põgene, Melos!"... aga selle tõlget eesti keeles ei ole.  

Tänane vihm tegi liiga pojengidele, mis sel aastal juba mitmendat päeva oma õieilu on saanud näidata. Õnneks tegin eile õhtul paraadfoto ära.

Lõikusin peeneks kümmekond vart rabarberit ja segasin suhkruga, et homme siirup välja kurnata.

Pildistasin õhtust udu ja kuulasin kuulasin err-i arhiivist "Väiksese printsi" järjejuttu.

...

* Eesti lipu päev on 4. juuni ja see ei ole riigipüha.

...

Pikk jutt mittemillestki

 ...

Ega ma päris kindel ei ole, kui pikk see jutt just tuleb... aga seda ma võin kinnitada, et mitte millestki ma esialgu kirjutada plaanisin.  Ehk siis lihtsalt tegemisest, millega mitu päeva seotud olin. Vanad fotod ja vanad jutud.

Ja kui mu sissejuhatus jäi nüüd kuidagi arusaamatuks, siis selles, et mina pole süüdi, selles olen ma kindel 🙂 Ikka nii, et tahad parimat, aga välja tuleb nagu alati. 

Või nagu netist leitud tarkusetera (millest ma mööda vaatan) ütleb: kui pole millestki rääkida, siis ära punnita peeru sealt, kus seda ei tule.

Kirjutan ma aga sellepärast, et õigustada ootusi. Kati näiteks ootab, et ma kirjutaks. Teine, kes ootas, oli Emmeliina. 

Otsisin oma vanadest postitustest vanu, kaugete aegade taguseid fotosid... ja see oli samal ajal ka omamoodi koosolemise aeg Emmeliinaga. Mõned mõtted kommentaarides, paljudes kommentaarides... aga ka leitud laused ja lõigud Emmeliina enda blogis andsid märku, et nii mitmelgi teemal liikusid meie mõtted ühes suunas.

Aga teisest küljest, ikka täitsa erinevad oleme. 

Olime. 

Emmeliina stiil riietuda pani mind kadedust tundma (ausõna, muidu ma ei ole kade inimene!). No ja siis jäi silma ja meelde tema lause: mulle ei meeldi pesemata aknad. Või oli see lausa: asjad, mida ma vihkan. 

Lugupidamisest ja võõraste tõdede tunnustamiseks, võtsin ette oma kodus akende pesemise päeva, muidu oleks rahumeeli teadmata ajaks edasi lükanud. 

Tunnen sust puudust, Emmeliina. Me alustasime blogspotis ühel ajal, juunis 2008. Sina neli päeva varem. Meil mõlemal oli väike blogimise kogemus juba olemas, sinul Delfis ja minul Toidutares.

Kõik see tuli mulle meelde, kui oma blogis fotosid otsides postitusi läbi lappasin ja sinna juurde ka kommentaare lugesin. 

No ja siis lugesin läbi ka meie mõlema mõned esimesed kirjutised. 

Emmeliinal 3. juunil 2008 ja minul 7. juunil.

Täna kirik keset küla...

18 aastat... see on ikka päris pikk aeg.

Suvel 2008 ostsin oma esimese digi-fotoka... Olympos Digital Camera.

Umbes sellest ajast leidsin ka ühe reisipildi.

Pakun, et Meenikunno Maastikukaitseala Lõuna-Eestis.

...

Postipoiste seiklused

 ...

Selle loo rääkis mulle lähedane... sugulane, kes tegelikult eriti kaugel ka ei ela. Naaber-maakonnas, nii et igatpidi lähedane. 

Lugu ise juhtus vana aasta viimastel päevadel. 

Koputus uksele... samast külast tuttav inimene ukse taga. Ja mitte ainult tuttav, lausa sugulane. Seisab, kirjaümbrik näpus... et tulin sulle head vana aasta lõppu soovima. Kirja teel? 

"Ei-ei, see kiri pole minu Head uut aastat! See oli minu postkastis, sinu nimi peal." 

Nojah, neil ju üks ja seesama perekonnanimi, ümbrikul küll kõik muu kenasti kirjas, aga kodumaja nimi puudu. Asi õnneks lahenes, vaevalt noormees oleks onunaisele ainult oma pühadetervitust tulnud tooma.

Aga see pole veel kõik.

Paar päeva hiljem, kõik kordus. Et kop-kop-kop ja "Head vana aasta lõppu! Sinu kiri oli meie postkastis." Ainult postipoiss teine.

Proua pidi tükk aega meenutama, tuttav nägu, aga kes ta nüüd oli? 

Välja mõtles! Ammune tuttav, praegu elab järgmise raudteejaama läheduses, üsna kauges minevikus hoopis kolmandas kohas olid nad metsatagused naabrid.

Aga kiri postkastis? Kummaline: seekord oli kõik vajalik punktipealt ümbrikul olemas: maakond, vald, küla ja maja nimi koos õige numbriga. Eesnimi ja perekonnanimi. 

Õnn oli, et vale postkasti omanik juhtus ammune tuttav noormees olema. 

Polnudki kaua näinud!

Kiri käes, pühadetervitused vahetatud... sai rahulikult vana aasta ära saatmisele keskenduda.

...

Miks see mulle täna meenus?

Postkastis oli kiri, ümbrikul peal oluline olemas - maakond, vald, küla, sihtnumber, ees- ja perekonnanimi. Aastakümneid on kirjad niimoodi kohale jõudnud, aga nüüd sellest enam ei piisa, nüüd peab maja nimi ka olema. 

Meil on postiljoniga omapärane kirjavahetus tekkinud. Täna oli ta ümbrikule märkuse kirjutatud, et maja nimi on vale. 

Vahet pole, kirja sain kätte, olen talle nimepidi nagunii tuttav (ja meie postkastidele on perekonnanimed peale kirjutatud), ju talle meeldib minuga kirjavahetust pidada. Peangi mõtlema, kas-mis  homseks vastu kirjutada ;)

Ükskord kirjutasin: viga ei näinud!... Sest 100% oli kõik olemas... maakond, vald, sihtnumber, küla, (talu)maja nimi, adressaadi ees- ja perekonnanimi. 

Foto varasemast ajast... kui kirja saatmine 45 senti* maksis. 

24.05.2013

* Nüüd on 1.80. Vajalik mark ümbrikul siis.

** Kuna pealkirjas olev postipoiss tekitas vajaduse kasutada sõna noormees, siis selgituseks: kõik kolm postipoissi mahuvad vahemikku +/- 60. 

Muidugi  oleks kõige sobivam ehk postimees, aga kuna üks tuntud väljaanne oli selle kasutaja juba ülemöödunud sajandil, siis parem hoian tagasihoidlikult distantsi ☺️

...

Tavamutt

 ...

Meil on ta eriti tavaline... Vikipeedia ütleb ka, et mutt ehk Euroopa mutt ehk harilik mutt ehk tavamutt. Nagu ikka, heal lapsel mitu nime.

Kui tõde tunnistada, siis pigem ikka vaenlane kui "hea laps". Ja teadagi... vaenlast peab tundma!

Juba teangi rohkem... kõigepealt muti kurjast loomusest! Täna peenramaale tekkinud mutimullahunnikust leidsin ohvri. 

Algul küll mõtlesin, et keegi siin teeskleb surnut, kui pisikese kühvliga mulda laiali kohendades tundmatu ussilaadse olevuse leidsin. Lähemal vaatlusel alles oletasin, et vist vaskuss, kellel nii pea- kui sabapoolt jupid puudu. Seda, et mutt vihmausse töötleb ja liikumisvõimetuks muudab, seda olen lugenud. Aga vaskuss... tema ikka veidi suuremate mõõtmete ja tihkema konsistentsiga.

Vikipeedia kinnitab, et mutt on täitmatu õgard, lisaks tige ja seltsimatu, murrab liigikaaslasi ja sööb nad ära... seda eriti siis, kui on koos puuri pistetud. Looduses elab mutt üksinda oma tunnelisüsteemis ja kui juhtub kokku teise mutiga, alustatakse verist ja raevukat võitlust, mis lõpeb sageli nõrgema surmaga. 

Ka poegadesse suhtub loom karmilt: üsna kähku, kui need kaela kandma hakkavad, kihutab mutt pojad oma käikudest minema. Ainult sigitamise ja sünnijärgsel ajal on mutid hoolivad ja hoolitsevad: ühiselt toidavad ja kasvatavad oma poegi ning õpetavad neid tunneleid kaevama. Koos elatakse kas emas- või isaslooma kodus. Umbes 1 kuu vanuselt on pojad juba iseseisvad ja pere läheb laiali*.

Aga see minu leitud uss*... AI kinnitab, et mutt sööb küll vaskusse, siiski ründab ta neid vaid juhul, kui ussist jõu poolest üle on. Igal juhul on mutil suus 44 äärmiselt teravat hammast.

Mutt on tegus loom, ta võib rajada kuu aja jooksul 50 - 100 kuhilat ja kaevata öö jooksul kuni 30 m käike. Mutt kaevab maad oma viievarbalise pikaküüniselise esijäsemega. Pole probleem mõne minuti jooksul mitu kilogrammi mulda maapinnale kuhja lükata. 

Muti luukere, pilt pärit Vikipeediast.

Vot nii, piisab vaid ühest leitud ussist... ja juttu jagub kauemakski 😉

...

* Veel mutiteemalisi tarkusi.

* Vaskuss on tegelikult jalgadeta sisalik, kes jätab oma saba maha ja põgeneb vaenlase käest. Kuna sellel ussil ei näinud ma ühtegi märki liikumisvõimest, rääkimata soovist põgeneda, siis kahtlustangi, et muti ohver. Kuskil seal maapinna sügavamates kihtides elutseb vähemalt üks suur  ja tige mutt, kes ilmselt arvab, et tal priske amps "sahvris" ootel.

Aga asjatult loodab, ma viisin ussi metsa alla. 

...