Mängime peitust

...
Fotojaht selline. Peidus pool.
Kui juba peidus, siis las ta olla. Minu peidus pool.

Parem mängime peitust.
Mina otsin.
Tema peidab. Poolestsaadik.
...
Päike peidab.

...
Kass...pigem põgeneb, aga pool õnnestus siiski ära peita.

...
Tomat... tõmbas paruka pähe. Arvab, et keegi teda ei näe.

Ega polegi teisega enam midagi peale hakata. Isegi mitte selle peidus poolega.
...
Teiste peidupooled.
...

Üllatused Paide vallitornis

....

Käisin Paide vallitornis viimati paar aastat tagasi. Ega ma osanud täna midagi erilist uut oodatagi. No et korda tehtud ja huvitavam, seda muidugi.

Aga avanes täitsa uus maailm.
Sellist kaasaegsust polegi nagu ajaloolistes paikades enne kohanud. Ajamasin, mis viis sind kaugest viikingiteajast tänapäeva välja. Lõbusad filmikatked ajalooliste faktide taustal. Lubati katsuda, nuppudega mängida, kostümeeruda, arvutisse istuda ja vaadata-vaadata... aeg jäi lühikeseks, kell hingas kuklasse.

Eelmine kord käisime koos väikese sõbraga, fotokat polnud kaasas, aga ta pärast joonistas.

Peame vist koos uuesti minema.
...

Ka pruune mune on võimalik värvida

...

Tuleb tõde tunnistada... munad alles värvimata.
Aga kohe ma lähen ja värvin, kohe palju värvin.
Viis tükki vähemasti.

Munade värvimine on lõbus siis, kui ei pea seda üksi tegema.
Seekord siiski peab.
Võiks hoopis värvimata jätta... aga tegelikult, mulle ju endale ka meeldib. Mis sest, et igal aastal ühtemoodi. Midagi teistmoodi mahub kõrvale ka. Ükskord olid isegi spets munavärvid. Või värvilised munakleepsud, mis kolleeg Krimmist tõi. Ja kindlasti pliiatsid, kui mõni noor kustihuviline käeulatuses on.

Aga sibulakoored ja nõuka-aegne must niit on minu traditsiooniline meetod. Pärast õlise näpuga läige peale. Tavaliselt korjan sügisest saati sibulakoori, täna pole neidki varuks, eks ma koori oma vähesed kodused sibulad paljaks.
Ja kes ütleb, et pruunid munad ei sobi. Suurepäraselt sobivad, sibulakoori lähebki vähem vaja.

Mingi aeg oli mul komme munadepühad Rootsis veeta. Ja mis kummaline, seal värviti mune täpselt samamoodi. Sibulakoortega. See meil vist geenides... nagu ka sibulakoorte korjaminegi :)

Aga nüüd ma lähen ja värvin. Ja kui mõni ilus tuleb, eks ma siis näitan ka. Tänane pilt on kuskilt varasemast ajast.

Kena koksimist teilegi :)

Ülestõusmispüha 2011

...

Ajalugu raamides... fotojaht raamidest

...

See oli eriline näitus.

Tiit Leito fotod Vargamäel.

Ega ma üldiselt ei kadesta andekaid tegijaid ega erilisi fotosid.
Niisama imetlen.
Aga seal mõtlesin küll, et tahaks ise ka osata. Osata nii, et pilti vaadates tekib tahtmine puutuda ja tunda käega kivi krobelist pinda ja vana palgi soojust,


ning imestus, kuidas selline vaikus, kui vanad aknaraamid ometi kolisevad.

Pildid nagu päris.

Minu poolt ebaõiglane neid siin oma fotodel näidata. Sest kui see oleks see, mis tegelikult oli, siis oleksin ise ka tegija.
Aga ehk tekib kellegi huvi. Vargamäel neid pilte enam vist ei ole, aga kuskil kindlasti, vaatamiseks ja imetlemiseks välja pandud.

Ajalugu aknaraamides.

Kusjuures... seal näitusesaalis oli ka üks aken.
Ja akna taga pilt.
Sellest sai minu aknaraamis foto :)


Teiste raamides ja raamideta.
...

Kohtumised von Baeriga

......

Tegelikult polegi midagi niiväga erilist.
Päris tihti kohtun. Iga kord, kui rahakotist sularaha otsin, vaatab ta sealt mulle külma rahuga vastu. Vanadest headest krooniaegadest kotti jäänud, ei julge ma teda sealt enam välja ka kolida. Las elab ja oleb. Mõnikord uhkes üksinduses, mõnikord koos Euroopa arhitektuuri rikastava kaaslusega.

Et miks selline austus.
Eks suurmees ongi austust vääriv, ega ta ilmaasjata kroonile pandud.
Aga minul on temaga juba varasemad kohtumised, ja sellised pisut piinlikuvõitu. Mingil eravestlusel küsis õppejõud, mida ma tean Karl Ernst von Baer`ist.
Teadsin küll. Et kuju Toomemäel. Ja teadlane. Oluliselt rohkem vist mitte.
Eks ma tookord ikka pärast uurisin ka, aga mida olulist ma tänagi rohkem tean.

See kõik tuli meelde eilsel kohtumisel. Oli selline vanade raamatute annetamise riiul.
Vali ja võta.

Sealt ta mulle vastu vaatas.
Raamat "Karl Ernst von Baer".
"Eesti Raamat" 1976
Muidugi ma võtsin.
Eks ta nüüd ole mu lähiõhtute öökapiraamatuks.

Mitte et mul öökapp olemas oleks.
...

Hipopotomonstroseskvipedaliofoobia

......

Kuna ma tasapisi võtan üle polkovniku lese rolli... mitte et ma lesk oleks, oluline on see, missugune ma olen.

Nüüd on mul on kõik need haigused, mis proua lesel olid. Ja lisaks mõni veel hullem. Täna sain ma aru, et mul on hipopotomonstroseskvipedaliofoobia. Ma enne seda ei teadnud, aga nii kui teda mulle näidati, nii oli selge.
Täielik paanika.

Üks teine foobia on mul veel. Klaustrofoobia. Suletud uksed ajavad mind hulluks.
Täna näiteks.
Istusin mina autos ja ootasin. Ja siis need uksed klõpsasid lukku. Tundsin, et tekib paanika. Õnneks olid võtmed minu käes, sain ukse uuesti lahti.
Ja siis läksid nad uuesti kinni.
Ja siis olin ma juba täitsa kindel, et kui nad kolmas kord veel kinni lähevad, siis nii jääb, siis ma sinna autosse jään. Eluks ajaks.
See oli väga vastik tunne.
Loomulikult ma läksin autost välja.

Aga muidu on kena kevade. Ainult külmavõitu.

...

Fotojaht: metsa all

...
2011 on rahvusvaheline metsa-aasta.
Metsa-aasta tunnuslause on "Kohtume metsas!"

Ma käisin täna, aga kedagi ei kohanud. Mõtlesin, et pildistan lilli ja liblikaid, aga vaid linnulaulu oleks saanud, ja seda ma pildistada ei oska. Linnud ise olid ka peidus.

Vaatasin siis niisama metsa all ringi.
...
Mõni asi oli lume alt välja sulanud.

...
Midagi oli lume peale kujundatud.

...
Mõni osa metsast oli metsa alla maha kukkunud.

...
Aga mõni laik oli lausa roheline.

Igatahes, vahva oli.
Minge ka metsa :)
...
Teiste pildid.
...