...
Nii ma mõtlesin.
Mõtlesin ja lootsin, et see raamat õpetab, kuidas on lihtsam asjadest lahti lasta.
Nimelt jäi mulle meie raamatukogubussis raamatu esikaas silma.
Aga nagu lugemisel selgus, oli hoopis lugu inimestest ja suhetest, ja läbi raamatu joonistus kaks liini, kaks raske elusaatusega naist. No ja sinna kõrvale mehi ja lapsi.
Anna on vaid 38 aastane, aga Alzheimer, mis võttis ta ema, on ka Anna üles leidnud. Esimesi tunnuseid võis ju eitada, aga ühel hetkel on naisel asi selge. Olles ise ametilt parameedik, teab ta täpselt, mida tal karta ja oodata on. Aeg edasi ja ta on ohtlik endale, aga teatud mõttes ohtlik ka lähedastele. Jõudnud oma haigusega pansionaati Rosalind House, ei osanud ei tema ega ka mitte ta lähedased oodata ega oletada, kes või mis Anna elus seal oluliseks osutub.
Eve on noor naine, üksikema, kes on kaotanud oma kodu ja abikaasa ning et eluga edasi minna, asunud tööle samas hooldekodus. Teatud mõttes nad sõbrunevad Annaga, Eve suudab Anna puudele vaatamata tema tunnetega arvestada, samas kui lähedaste jaoks on peaminseks mureks vastutamine. Mis tegelikult iseenesest pole vale, aga mis Anna haigusele pigem negatiivselt mõjub.
Lisaks kolmas liin, kus mina-tegelaseks on Eve`i 7-aastane tütar Clementine. Ka temale on uus elukorraldus kaasa toonud palju teadmatust, südamevalu ja pisaraid, samas on ta tõeline päikesekiir nii oma ema jaoks kui ka kõigile neile inimestele, kellega ta Rosalind House`is kokku puutub.
Tegelikult lootsin ju raamatust nõu saada, kuidas hakkama saada koju kogunenud asjadega, millest ei raatsi loobuda... pole hullu, läks nagu läks!
Raamat oli köitev, tähtsustas hoopis inimsuhteid, selles oli mõistmist ja empaatiat. Aga ka mõtlemapanev, et päris raske on olla see inimene, kes enam ise endaga hakkama ei saa.
...
#päevapilt
Päevapilt ka. Või pigem ööpilt, tehtud pisut enne südaööd... käisin postkastist lehte ära toomas.
Tähistab nii täna alanud lumesadu kui ka südamesse läinud lugemiselamust.
...
4 kommentaari:
Mõtlesin kohe Rootsi surmakoristusele - Swedish death cleaning. Ma ei tea, kas see on üldse eesti keeles ilmunud, aga üsna silmiavav oli küll.
Leidsin selle artikli, mis annab lühikese ülevaate.
Netist leiab veel hulgaliselt tekste ja videosid.
Aitäh lingi eest, kasulik lugemine ja videod.
Tegelikult on mulle surmakoristamine tuttav sõna, mu lähedane Rootsis (sai septembris 96) mõned aastad tagasi rääkis sellest. Ta on endiselt tegus, ja mul on tunne, et ta on sellega tasapisi ise ka tegelenud. Asju ära visanud ja laiali jaganud. Eestlased üldjuhul väldivad surma-teemat.
Ise ma olen sellest kirjutanud blogis millalgi selle aasta jaanuaris, kui meenutasin 2023. aastal lahkunuid. Toetusin veidi ka Õhtulehe artiklile
https://www.ohtuleht.ee/850710/mis-imenahtus-on-rootsi-surmakoristamine
Rohkem ma tõesti ei tea, et oleks eestikeelset materjali selle kohta lugema juhtunud.
artikli viimane lause: pea meeles, pärast sinu surma ei taha sinu asju keegi pani mind nutma.
Mõnes mõttes võib see ju õige olla. Samas on Õhtulehe artikli all üks kommentaar, mis ütleb:
Kas mälestusesemed peab kõik laiali jagama või prügikasti viima! Lapsed hakkavad vanemate esemeid hindama , kui nad ise on vanemad juba ja siis on hilja midagi leida.
Mulle see sobib, mul on hea meel, et mul on alles vanavanemate kirjavahetus, vanaisa päevik aastast 1920, palju EW aegseid fotosid ja muudki (EW-aegne sinimustvalge laualipp näiteks).
Nii et korista, aga pea piiri! - oleks vist kõige õigem suhtumine :)
Postita kommentaar