...
Nagu lubatud sai, eile käisin ma Kärus.
Kohad võivad olla imelised, aga selleks, et nad erilistena meelde jääks, on kohapeal inimesed, kes seda erilisust kinnistada oskavad. Imetlusväärne, et neid nii paljudesse kohtadesse jagub! Või isegi see pole päris tõde, imelisi inimesi ei pruugi alati kohapeal olla, nemad on lihtsalt juhtunud õigel ajal õigesse koht sattuma ja siis seal oma juured kinnitanud. See pole see ütlemine, et juurte juurde, see on pigem juurdumise teema.
Muuseum on alles üsna noor, alates aastast 2018, ja muuseumi eestvedajaks on Tallinnas sündinud Eesti filmilavastaja Aljona. Alustati ühes hoones, siis juba oli kaks maja, ja nüüdseks on restaureeritud ka kolmas.
Selles kolmandas pakuti meile süüa ja näidati ülemisel korrusel ööbimisvõimalust. Sai isegi valida, millises toas tahad ööd veeta, kas 1920, 1930, 1980 või 1990.
Loomulikult pole see ainult Aljona projekt, seal oli koos väga meeldiv ja elurõõmus meeskond, kes meid suunasid, juhendasid, toitlustasid-teenindasid ja muuseumis ekskursiooni tegid.
Esimeses majas oli väljapanek kaksikute ja kolmikute vankritest ja kuldsest tite-ajast. Ja kõik need lood, mis esemetega kaasa on tulnud.
Vanadel asjadel ongi ju igal oma lugu, küll rääkijaid on, kui ainult ja kuulajaid jagub.
Kõige rohkem lugusid saime kuulda Raudtee Aidas, seal lihtsalt oli kõige rohkem kärusid ja teisi eksponaate.
Kärusse on tegelikult väga lihtne Tallinnast minna. Istud rongi, sõidad kohale, ja mõne tunni pärast saad rongiga linna tagasi. Eile oligi enne meid grupp, kes söömast rongi peale kiirustas.
...
Üks peatuspaik oli meie reisil tegelikult veel, hoopis teistlaadi, aga jälle erilised inimesed ja näituste ning kultuurisündmuste toimumispaik.
Homme räägin ;)
...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar