Hommikul oli mul juba täiega hirm, et olengi saanud vanaks... bussipeatusesse jõudsin oma 5 minutit varem kui bussiaeg kukkus. Mina, kes ma tavaliselt olen sunnitud minema kas joostes (halvematel päevadel) või pooljoostes (parematel päevadel).
Õhtune minek rahustas pisut maha... et jälle pooljoostes.
Ja jäin maha.
Siin poleks muidugi jooks kah aidanud, sest vähe sellest, et aeg kukkus, transpordivahend oli ääreni täis, nagunii poleks mind peale mahutatud.
...
Aga et niimoodi viimasel minutil... tuleb tunnistada, et läbi aegade mõned korrad olen mõnest liiklusvahendist ikka päriselt maha ka jäänud. Seda ei pane keegi lähedastest imeks, vastupidi, isa alati imestab, et ma peale jõuan.
Ma ei tea, miks see nii on. Niipalju kui ma oma ema või vanaema mäletan, olid nemad alati sellised, kes vara peatusesse jõudsid ja seal leplikult pikalt ootasid. Siis ma arvasin, et see on nende kõrgest vanadusest tingitud.
Mind pole aeg parandanud.
Parem jään mõnikord maha kui et igakord ootama pean.
Seda enam, et isegi mahajääjad jõuavad kenasti koju.
Või kodulähedale.
...
2 kommentaari:
huh. sain vastuse oma küsimata jäänud küsimusele :)
kui sa veel mind, teel bussipeatusse, näeksid. Kõigepealt tuhnin kotis ja kontrollin kas said kaasa: võtmed, rahakott, prillid, mobla. Siis vaatan igaks juhuks mobiili pealt kella, no et kas jõuan või ei jõua, no et kas minna edasi või pöörata kohe ots ringi, et niikuinii ei jõua :)
Kõige vanem poeg kasutas sellist taktikat: 10 minti bussini - aega küll.
Viis minti- no enam ei jõua, pole mõtet minna.
Aga et asi vanuses - pipppart sulle keele peale
Postita kommentaar