Ahjukütt

...

Ahjukütt ei tule sõnast küttima.

Ahjukütt tuleb sõnast kütma.

Mul tänane ahjukütt tehtud.

Juba hommikul.

Nüüdseks on ahi juba hüübinud, tasapisi hakkab jääbima.

Ei ma kõõmutanud (st ei kütnud eriti kõvasti), aga mõned korrad sai ikka ahju kihutada (ahjus tuld liigutada).

Väljas napilt neli kraadi sooja.

...

hüübima - läbi põlema (näit ahi on juba hüübinud)

jääbima - jahtuma

Sõnad võetud A.Saareste sõnaraamatust, 1. vihik 78/79.

...

"Eesti keele mõisteline sõnaraamat"

Stockholm 1958

Kõige suurem eesti keele sõnaraamat - 4 köidet 24 vihus, ligi 3000 lk - Sisaldab: Wiedemanni sõnaraamatu ainestiku - murdesõnu - uusi sõnu - rahvakeelseid, oskussõnu ja uuendeid - vähetuntud sõnu vanemast kirjakeelest - andmeid sõnade murdelisest põlvnemisest - sõnade tähenduse ja stiilivarjundite valgustamiseks lausenäiteid rahva-, ühis- ja kirjakeelest - vanasõnu - etnograafiliste esemete pilte - Sõnavara on koondatud mõistepiirkondade kaupa - Viimases köites ilmub tähestikuline indeks eesti ja prantsuse keeles.

...

Sõnad raamatus on mõistelises ühenduses.

Süsteem, kus iga osa oleneb teisest, tingib teist, omandab väärtust alles suhtumisega teisesse.

Raamatu sissejuhatuses on eesti rahvatarkus:

Sõna seob sõna.

Aga muidu ka... tarkust siit ja sealt.

Mida üks ei tea, seda teab teine.

Ühe käega ei saa sõlme siduda.

Leib ja riie naise mure, puud ja piirud  mehe mure.

Just toodi sauna juurde koorem puid.

See saunaliste mure.

Puud kohale toimetada.

Kaasa korraldab ja kütab.

Laupäev on saunapäev.

Ja aasta 2019 on eesti keele aasta.
...

Keelemeelne

...

Olen pidevalt kinnitanud: numbrid mulle meeldivad! 

Kümnesed meeldivad.

Kahekümnesed on veel paremad.

Suured rahanumbrid eriti head.

Aga kui tõtt tunnistada, vahet pole, mida kokku liidan. 

Või lahutan.

Kasvõi sente, peaasi, et arvutada saaks! Isegi autonumbreid olen kunagi arvutanud. Siis, kui neil miinus-märk vahel oli. 

03 - 46

Kui esimene number oli väiksem, lahutasin tagumisest esimese... ja olin siis alles veel nii laps, et ei adunud, et nii tehaksegi, ainult vastus tuleb negatiivne.

Surnuaias käin, vaatan kividel numbreid ja arvutan lahkunu eluaastaid.

Kõik see eelnev pole seotud mu keelemeelsusega.

Keelelised tegevused aktiveerusid mu praegusel eluhetkel seoses raamatuga, mis Pilvi Rootsist kaasa andis.

Andrus Saareste "Eesti keele mõisteline sõnaraamat", vihik 1.

Kokku on vist 24 vihikut.

Järgmise toon järgmine kord.

Kodus tegin kodutööd.

Kuulasin ära saate ja  lavakava.

Lappasin raamatut ja tegin avastuse.
Avastasin, et eesti keeles on läbi aegade ikka palju põnevaid sõnu.

Miks ma ometi neid erinevaid nii vähe kasutan!

Lisaks päris palju sõnu, mis lausa tundmatud.
Igasugu vana aja sõnu.

Ma võin kinnitada, et ma olen üsna söölas.
Peaaegu et lausa suur hagerik.

Päris kindlasti pole ma händur.
Loodetavasti ka mitte küüstaja...

Või ma ei tea.
Mis ta kuskilt leidis, kõik omale toob... küistab...
Ega ma siis omale! Ja kui pakutakse ja kaasa pakitakse.
Ega ma vastu ei vaidle.

Praegu mul toas laiali laotatud kolm ehtsat rahvariideseelikut. Nende aeg välismaal sai otsa.
Aeg tulla tagasi kodumaale.

Ma ainult aitan neil uut kodu leida.

Nii lihtsalt on.

Ühe keelemeelse märksõna olen endale veel üles tähendanud.
Saarestega pole siin midagi pistmist.

Tegelik/kuse arvestamine.

Ma ei tea, kuidas ma nii valesti lugeda oskasin.
Algul olin veidi jahmunud, aga kui paika loksus, sain aru, et see kõlab toetavalt.

Tegelikkuse arvestamine.
...

Kuidas aega parajaks teha

...

Kui sul rongi väljumiseni on peaaegu kaks tundi aega. 

Ja sul on kaasas suur kohver kalli kraamiga (mis on juba teine jutt), reisikott isikliku reisivarustusega ja käekott, kus väike kaamera, veel väiksem mobiil ning suht raske (!) rahakott, no ei lähe ei linna peale šoppama ega turule kolama.

Viimast kahte muidugi võiks sõna raske soosida.

Aga ei soosi. Pilvi ei jõudnud ära imestada, miks mul nii palju igasuguseid kaarte rahakotis on.

Mul oli igaühe jaoks selgitus, aga kui tõde tunnistada, ilmselgelt teevad nad mu rahakoti raskeks.

Mõni võimalus on siiski olemas.

Kuidas aega parajaks teha..

Võiks minna ületee Pagaripoistesse. See mu lemmik aeg-parajaks tegemise koht. Palju ruumi, ajalehed lugemiseks. 

Ja ampsu ka.

Vot ampsu pärast ma sinna ei läinudki. Tegin laeval ikka nii palju suutäisi, et jagub kauemakski. Poleks pidanud hommikulauda võtma... mis on juba teine jutt.

Aga istuda võib ka Balti jaamas. Kui on midagi teha või midagi lugeda. Läksin jaamahoone Selverisse, ja mis ma näen, Eesti Ekspress 1 euro tükk! Kuigi kaanel hind 2.40

Loomulikul loen ma nüüd Ekspressi, seondub nagu raudteejaamaga ka.

Lugemist jagub kauemakski.

Ja lõpuks, alati saab ju blogida. 

Kui on vaja aega parajaks teha.

Isegi siis võib blogida, kui mitte midagi öelda ei ole!

Ekspressist lugesin läbi E.Moora "Inimeseks jäämise kiirkursuse". Ta pakkus seal välja päris mitu arutlusteemat. Tõsi küll, Perekoolist laenatud.

Arutlemine pole mu tugevaim külg.

Ma pigem vaatleja.

Hea meelega vaatlen, kuidas reageerivad veganid, kui neile putuktoitu pakkuda.
Korstnapühkija teemal võin isegi arutleda, sest meil käib väga tore korstnapühkija.

Nii palju siis välja pakutud teemadest.

Aga vaatlemiseks sobib ka jaamahoone.
Kui on vaja aega parajaks teha.
Siin on palju põnevaid inimesi.

Pildi katsun nii teha, et keegi peale ei jääks.
Üks juba tõusis ja läks kiirel sammul välja.
Ju ta kahtlustas midagi.

...

Teid oodatakse

...
Viktoria Sõber*! Teid oodatakse info-lauda!

Kõik oleks loogiline, kui info, mida valjuhäälselt jagati, oleks kuskil kaubanduskeskus.

Aga ei olnud.

Infot jagati "Victoria" pardal.

Kohe ei osanud midagi arvata.

Aga ega keegi mind ei hõiganud.

* nimi muudetud... ei olnud sõber.
...

Ei tea, mida arvata

...
Mina ei tea, mis Õnne tänaval toimub.

Lihtsalt, ma ei ole püsivaataja. 

Telekatki vaatan suht juhuslikult.

Aga silmi kinni ei pane, kui teleri ees istuma juhtun ja kaasa kesk tihedat kanalivahetamist ETV õnnelike juurde satub.

Korraks.

Justkui saatus, et just see minutite mäng lugupeetud noorpoliitik ekraanil juhtus olema. Poliitik, kes kindlalt kinnitas, et tema on poliitik, mitte Õnne Allan.

Sest no mida, ma lausa vaatasin täna üle, et kindel olla, ega mu silmad mind ei peta!

Ei petnud!

Või siiski ikka petsid ju?
Oligi hoopis Allan!

5.04.2019

Nii ma ei teagi, mida arvata.

Ei arvanudki midagi, läksin õue vaipu kloppima.

Ise liigutasin mõtteid siia ja sinna.

Hetkeks mõtlesin, vaataks üle, ega kaasa kõnekaart tühi ei ole. Et ta mulle ikka helistada saaks, kui tunded peale tulevad.

Järgmisel hetkel hüüdis tema, et kuule, lae mu kaardile raha, sõnum tuli, et kaart kohe tühi. Tal vaja saunaseltskonnaga kontakt saada.

Nii palju siis tunnetest.

Tegelikult jagub mul neid veel.
Viimasel ajal on mul hommikuti vastuolulised tunded. Mina, kes ma unenägusid ei vaata... no just nagu telekatki.

Et ei vaata.
Ainult põhjus on teine: ma lihtsalt ei näe neid.
Või ei mäleta.
Oma öiseid seiklusi.

Aga nagu ma juba mainisin... on muutusi märgata.

Juba mõnda aega iga öö uus unenägu, ja mõni päris jabur.

Mõni jälle täitsa vaadatav, teen hommikul silmad lahti ja mõtlen, et vaataks kohe edasi.

Kusjuures, ma mäletan!

Kui mitte detaile, siis üldpilt on täitsa meeles.

Täna öösel nägin isa unes. Aitasin tal üht ärasaatmislauda sättida. 

Nojah, ise ta juba viis aastat lahkunute hulgas.

Täna hommikul tuli selgus.

Nüüd ma tean, miks mul need unenäod on öid täitma tulnud.

Lapsuke oli paar nädalat tagasi siin ja tegi olemasolevatest materjalidest mulle unenäopüüdja.

Unenäopüüdja, mille ma oma seinakella külge kinnitasin.
Ja siis nagu unustasin.

Nüüd äkki meenus!

Minu unenäopüüdja!

Ja see toimib!

Ei mingit juhuslikku kokkusattumust! 

Kõik on ette määratud... sündmused, mis omavahel seotud.

Või mida muud ma peaksin arvama?

...

3. aprill 1929

...
Ajaleht 90 aastat tagasi.

Kui vanaema sündis, pandi talle nimi Klaara.
Aasta siis oli 1909.

Hilisemas elus kandis ta hoopis teist nime.
Nime, mille ise valis. 

Perekonnanime sai ka uue.

Siis kui abiellus.

Tiiu ja Tiit abiellusid 1929.aasta 21.märtsil

Ajalehes, kus on teade nende abiellumisest, neid nimesid ei leia.

Kes teab, see teab.

03.04.1929

Kõik käis kenasti plaanipäraselt.

Enne abiellumist oli soov abielluda.

Ja enne seda toimus kihlus... või oli see nüüd vastupidi?

Lapsukene sündis 1929. aastal.

Esimene õiekene :)

21. märtsil oli vanaema-vanaisa 90. pulma-aastapäev.

Mina mäletan, kui peeti 50ndat!

Minu vanem laps oli siis kolmene.

Tiiu ja Tiidu esimene lapselapselaps.

Mina olin esimene lapselaps.

...

Varjatud mõte

...

Olen aru saanud, et aru saamine on mul aastatega aeglustunud. Näiteks eile, 1.aprillil. Mina jõin köögis kohvi,  kaasa läks vannituppa, ja hetk hiljem tegi seal kõva kisa. Et tule vaata, sul pesumasin siin täiega uputab. Ehmatasin ja hüppasin... ja poole hüppe peal jõudis kohale: täna on 1.aprill!!! Maandusin toolile ja hõikusin: aprill, aprill, aprill! Aga ehmatus oli kohale jõudnud, süda kloppis ja kohv oli lauale loksunud.

Olin sunnitud tunnistama, mu keha reageerib kiiremini kui mõtlemisvõime.

Mis teha, mis teha!

Võib ju rõõmustada, et ikka kohale jõudis, mis sest, et hilinemisega.

Täna lugesin netis uudiseid. 

"Metsik hinnatõus: kütuse kallinemine maailmaturul jõudis Eesti tanklatesse".

Pikk ja kurb lugu. 

All oli tabel ka.

Et kui palju on hinnad tõusnud.

 95-oktaanise hind 2. aprillil  oli 1,377.

Mida siis see metsik hinnatõus tähendab?

Nojah, sama bensiin maksis 29.märtsil 1.305.

7,2 senti liitrile otsa... kui seda nüüd metsikuks nimetada. 

Kuulsin täna raadiost reklaami, et Borjomi saab soodushinnaga, liitri hind 50 senti tavapärasest odavam.

Või umbes sealkandis.

Miskipärast polnud juures lauset, et metsik soodukas.

Kui bensu juurde tagasi tulla, siis metsikult kõrge hind on olnud varem ka.
Isegi kõrgem veel.

25.05.2018 oli hind 1,389

26.10.2018 kogunisti 1,399.

Kuna mina bensiini ei osta, siis üsna loogiline, et ma lihtsalt ei saa aru.

Ajakirjanduse avameelsest ahastamisest.

Või on kuskil mõni varjatud mõte.

Kasvõi seda laadi, et meil peres ei osta keegi bensiini.

Kui arusaamisest rääkida.

Meil on D... tänane hind 1,337.

Tuleb tõde tunnistada: on olnud paremaid aegu.

Aga ei ahasta.

...