Armid jäävad

 ...

Isegi kui kodune olla, on igal päeval oma nägu. Mingi märksõna, mille abil on võimalik nädala lõpus lähiminevikku meenutada. 

Esmaspäeval käisin kooslaulmisel (Ausõna, ma ainult liigutasin suud, häält ei teinud... mitte et ma muidu hääletu oleks. Lihtsalt lauluhääletu). Teisipäeval oli ringkäik Jalgrattamuuseumis ja eile oli Seinakellapäev. Kõik need on eraldi teemad, mingil hetkel tuleb ehk tahtmine lahti rääkida.

Täna aga... muidu võiks öelda, et Krõõda-päev, aga see on liiga tavaline, kaks korda kuus raamatukogubussis käia. 

Üks päris keeruline paberimajandus on ees, seda ehk annab veel edasi lükata ;) Aga kui tehtud saab, on oluline märk maas 🙃 ...  misiganes muu päev see veel olla võib.

Nii et täna sukeldusin hoopis interneti sügavustesse, ja leidsin, mida otsisin! 

22. oktoober on armide tunnustamise päev... või siis Scar Appreciation Day. Mingi statistika ütleb, et nii umbes 80% inimestest on kehal mõni arm, olgu see siis lapsepõlveaegne õnnetus, hilisem trauma või jälg operatsioonist. Mõnel juhul on armidega raske leppida ja mõnel juhul tekitavad kaasnevad lood veel aastaid hiljem valu. 

Nii vist oli ka selle päeva tähistamise mõtte algatajal Justine Faeth'l, kelle idee 2019. aastal teoks sai. Ta tuli välja eesmärgiga julgustada inimesi oma mõtteid suunama - armid ei ole defektid, vaid elujõu ja paranemise sümbolid, oluline on, et jaguks tahtmist ja julgust liikuda häbitundest uhkuse poole. Arm on märk ellujäämisest; just nagu mälestusmärk, millel on oma lugu rääkida. 

Täna siis sobiv päev selleks. 

Mina sain oma esimese armi ajal, millest ma midagi ei mäleta. Olin vast poolteist aastat vana, aga arm on praegugi otsmikul. Selle loo olen ma 18 aastat tagasi ära rääkinud, nädal aega küll peale õiget kuupäeva (29. okt)... aga see eest 11 aastat enne esimese armide tunnustamise päeva tähistamist! Lugu on täitsa olemas! 

Lapsepõlvest on ka teine arm näos. Ise tean ja näen, aga üldiselt ta eriti välja ei paista. Olin ka siis üsna lapsuke, koolis veel ei käinud. Naabritüdruk oli veidi vanem, tema tegi tööd. Koputas kirvega jääd lahti. Ju ma uudishimust kummardasin liiga lähedale, nii et sain kirvesilmaga tabamuse oma silma lähiümbrusesse. Arm on umbes 1 cm silmaservast kõrva suunas. Mäletan, et verd voolas ojadena, aga arsti juurde mind ei viidud ja mingeid õmblusi ei tehtud. 

Tegelikult ei ole kumbki arm minus ängi tekitanud.

Üks arm on ka jala peal, siis olin juba koolilaps. Mul polnud lubatud bussiga kooli minna, nii et käisin jalgsi. Aga tookord ma salaja läksin, kuidagi koperdasin bussi astmetel, nii et mingi serv lõikas suure tüki nahka lahti. Kodus ma muidugi seda lugu ei rääkinud, süüdistasin hoopis kõnnitee serva. 

V-tähe kujuline arm on tänaseni kuskil sokiserva piirkonnas, mu kolmest lapsepõlveaegsest armist on see vast veel kõige paremini säilinud...

Aga muidu... ei midagi hullu. Ka kaks üleelatud operatsiooni ei ole erilisi märke mu kehale jätnud.

Lõpetuseks... on nagu on. Aga arvata on, et mina pole ainus, kellel sellel teemal lood ja laulud.

Kas vana arm ka roostetab? Ei ta roosteta...
Kas vana arm ka roostetab? Ei ta roosteta!

Lusikas lapsepõlvest... ootab operatsiooni

...

Sain noomida

 ...

Kassapidaja amet mulle ei meeldi, ja kuna ma leian, et mingit kohustust mul see tööots vastu võtta pole ühegi seadusega kinnitatud, siis ma lihtsalt keeldun sellest. 

Senini on õnnestunud. 

Ega ma muidugi ei tea, kas Rimi töötajal on kohustus seda minu eest tegema tulla, aga üldiselt nad tulevad ja on seejuures veel sõbralikud ka 🙃 Mitte ainult Rimis, paar korda olen Maximasse juhtunud. Selver ja Coop on suutnud seni iseteeninduse kõrval ka tavakassa töös hoida.

Aga täna sain noomida! Kuna olin suht heatujuline, lahenes olukord minu kasuks! Selles mõttes, et aktsendiga eesti keelt kõnelev proua tuli oma valveputkast välja, ohkas, kui raske tal on (valvata kümmekond iseteeninduskassat), kiitis oma ema (et on 82, aga saab ise kassas hakkama), käis vahepeal ära ja tagasi tulles küsis, miks ma ise edasi ei teinud. Ütlesin viisakalt, et ei oska, aga mulle see pood meeldib, kuigi satun sinna 3-4 korda aastas, ja täna ka, tegin valiku nende kasuks, selle asemel et Järve Selverisse minna. Aga ta porises ikka, et oleks hea ka eneseteenindamine selgeks saada. Ma eriti alandlikuna end üleval ei pidanud, näiteks tegin märkuse, et 4 kalmuküünalt, mis mu ostude seas olid, on tegelikult erineva suuruse ja hinnaga. Tema lõi läbi 4 × ja kallim hind. Aga see asi sai ka korda. 

Nüüd ma ei teagi, kui järgmine kord sinna kanti satun, kas ikka tahan poodi minna. Tagataskus variant on mul küll kasutamata: kui kaubale ei saa, jätan täiskäru poodi ja jalutan minema. 

Aga muidu... kunagi kuskilt lugesin, et iseteeninduskassad pole mujal maailmas sugugi nii populaarsed kui meil. 

Kuidas siis on... kui see mulle ei meeldi, siis kas ma pean. Et kas see on pigem võimalus või pigem kohustus.

Foto ja tekst pole omavahel otseses seoses ;)

...

Ajutreeningu harjutused

 ...

Tegelikult tahtsin munadest rääkida. 

Õppekanade munad...nii ma lugesin. 

Kui mune vaatasin, siis pidin nõustuma, õppeprotsess on käivitunud ;)

Muna õpetab kana. Pildil küll pigem, et suurel munal sisu rohkem ;)

Või siis... parem muna täna kui kana homme.

Pime kana leiab ka tera... kui jutt juba kanade peale läks.

Kana näeb unes teri, vaene mees veeringuid*.

Kukemuna müüt - vanasti usuti, et väga pisikese muna võis muneda kukk. Kui sellist "kukemuna" 7 aastat kaenla all soojendada, koorub sellest pisuhänd.

Kokkuvõttes võib öelda: kana on üks korralik õnnelind ja Õnnekanade munad sobiks karbile sama hästi kui Õppekanade munad! 

Või oli see nüüd Õrrekanad?

...

Kusjuures, mune ei pea tingimata ainult sööma, neid võib ka peale määrida.

1 munakollane, 1 tl mett ja 1 tl oliiviõli. Sega kokku, määri näole, hoia peal 15 minutit ja loputa sooja veega.

Või siis kooriv mask. 1 muna ja 1 supilusikatäis peeneks jahvatatud kaerahelbeid. Klopi munad lahti ja sega, et tekiks parajalt paks pasta. Kanna näole, hoia peal 10 minutit, siis loputa leige veega.

Kui õppekavadest rääkida 🙃

* Et nüüd tõde tunnistada, siis fotodel olevad karp ja munad algselt kokku ei kuulunud. Minuni nad lihtsalt jõudsid koos, need õnnelikud munad.

* No mina nägin öösel unes, et kaotasin rahakoti!

Mis on sellel kõigel pistmist ajutreeninguga? Kuskilt jäi silma, et pisiasjade märkamine ja detailidesse keskendumine treenib aju ;)

Tulles tagasi postituse pealkirja juurde, siis ikka üks harjutus ka... 

Vali sulle sobiv aeg päevas (parem veel, kui 2-3 hetke) ja leia selle päeva ilus või ootamatult huvitav seik või detail. Või märka erilist hetke! Mõtle sellele! Proovi see endale meelde jätta ja õhtul oma märkmikku või päevaraamatusse üles kirjutada. Alustamiseks piisab ühest mõttest küll.

Ja veel... pane aju tööle ja mõtle üks harjutus ise välja!

...

** koostöös tundmatu nõustajaga võib tekst sisaldada ka omaloomingut ja vigu ;)

...

Rongiga Tapale

 ...

Seekord olid Reigo Tamm ja Tapa koor need, kes võitsid Laululahingu. 

Eile magasin saate maha, hommikul panin taustaks... aga jäin vaatama. 

siin ta on

vana jaam

millest kord

astusin

maailma 

õnne tabama

Memmeke oli ka kohal. Koos korvi, lõngakerade ja sukavarrastega. 

Jaamahoones olemise tunne tuli kohe tuttav ette, küll on saanud siin ja seal ronge oodata.

Aga mitte ainult!

Vaatasin kunagi üht etendust just seal, Tapa raudteejaamas. Blogi aitas meenutada :)

02.08.2017

Ja AI ja meedia ka, olid abiks. Tegelikult, nii kui pealkiri käes oli, tulid ka etendus ja emotsioonid meelde. Et tõesti oli hea!

Tapa ja raudteega on seotud teinegi mõte või mäletamine, ja juba üsna hiljutine. See siis sellest korrast, kui Tapa Muuseumis käisime. Kaart seinal, nõudis tähelepanu, ja et aega kokku hoida (ja kodus silm peale visata), jäädvustasin pildile.

Eesti raudteed 1937. 

No ja kõik kokku ongi see, miks mina oleks ka Tapa koori, Reigo Tamme ja "Vana vaksali" poolt hääletanud ;)... kui ma oleks eile õhtul seda telekast vaatama juhtunud.

Muidu olekski olnud raske valikut teha 🙃

...

Sobimatud sõnad

 ...

Ma lihtsalt ei saa enne 12 magama minna, sest mingist x ajast on kujunenud harjumuseks uue päeva esimestel minutitel sõnamängud läbi mängida. Sõnuk, Sõnar ja Sõnarajad, keskeltläbi 15 minutit 5 sõna otsimist. 

Mõnikord mõtlen küll, et hommik on õhtust targem ja mina ka ehk hommikul veidi ergem, aga kui kesköö läheneb, pole enam lootustki, et tukk peale tuleks!

Mõnikord läheb õnneks... kui ikka uue päeva alguseni terve tunnike, siis ehk õnnestub magama jääda. Siis on sõnad hommikused, mõtted kohe teisel lainel! No näiteks õhtuse pakkumise uppunu asemel hommikune elupuu. Või misiganes 😉

Mõnikord juhtub, et teen hommikul oma saavutusest fotomälestuse ka. Kui hästi on õnnestunud.

Esmaspäeval näiteks tegin. 

Sõnarajad on mängudest kõige uuem, vähemasti minu jaoks. Seekord läks hästi, sõnad kõik sobivad, juba kolmas oli "pihtas-põhjas" ja iga pakutud variant ilma täheliste ümberpaigutusteta.

...

Sõnar on kõige tüütum, esiteks peab seal kolm sõna leidma (4-, 5- ja 6-täheline), teiseks on seal mõnikord lõppsõna selline kiiksuga ja minu jaoks üsna või täiesti võõras. Aga ma ei virise... tegelikult ju naudin ;)

...

Nüüd pilte vaadates... Sõnuk tegi üllatuse, püüdis tausta kohandada. Või maksis kätte mu valitud sobimatu avasõna rõhutamiseks ;)

28.09.2026

Kõik oleks parlanksis... aga kus on kübar???

Soovides endast mitte jätta halba muljet, jätsin eile kirjutise avaldamata. 

...

Täna läks asi lausa teravaks kätte ja minu sõnakasutus sai leebe varjundi. 

Lappasin eilset ajalehte. 

Taat sai tappa... oleks ehk sobivam pealkiri? 

No ma ei saa ju endast ka liiga head muljet jätta!

Abiks eilne mustand, mis õnneks oli  kustutamata. 

...

Koristamine kergemaks

 ...

Õeraas kinnitas, et me olevat mingi aeg tagasi uue sõna leiutanud. Kuna sõna on päris kena kõlaga (aga ma tõesti seda ajahetke ei mäleta!), olen nõus kaasosanik olema 😉

Ilmselt läks tüütuks hommikune koristamine varstolmuimejaga... sealt siis see varsik tuli. Pole ju väga viga? 

Mul ka on nüüd uus VARSIK!

Tegelikult ei ole, see oli ainult katse sõna kasutada ;)

Enne sõnale patendi taotlemist* tegin natuke kodutööd: kes teab, kes-kus ja millal on sõna juba enda omaks tunnistanud!

Leidsingi. Eesnimi Varsik ja perekonnanimi Varsik. Aga see pole veel kõik! 

On veel keegi Mithrulis Varsik: ülbe, omakasupüüdlik ja võimunäljane vampiirist aadlik, kes käib ringi, näol kurikaval naeratus.  Kujuke oli müügil hinnaga £ 7.45

No ma ei lase ennast sellest segada! Sõna on sõna. Ja varsik on väga sobiv nimi varstolmuimejale, luban lahkesti kõigil kasutada! 

Uskuge mind: võtad varsiku, ja koristamine läheb kohe kergemaks!

* ilmselt sellist võimalust (sõnale patenti võtta) ei olegi!

Pesupesemise käsikompressor (Tapa Muuseum)... 29.09.2026

* ja ilmselgelt peaks pildil olevale töövahendile ka suupärasema nime välja mõtlema 🙃

...

Võõras tädi

 ...

Ma nii armastasin seda imepisikest kööki vanaema-vanaisa väikeses korteris Tallinnas. Mul on isegi pilt, kus vanaemaga kahekesi peal oleme. Ega seda kööki oluliselt rohkem polnudki kui fotol paistab... või siiski, paremale jäi veel tavaline pliit, mille pikkus enam-vähem köögi laiusega ühtis. 

Ei saa öelda, et pilt eriti kvaliteetne oleks. Vanaema on küll äratuntav, ma ise kolme aimatava laiguga: silmad ja suu.

Mõtlesin, et kasutan mõnd fototöötlusprogrammi, ehk saab pisut parema kvaliteedi.

Saigi, kvaliteet tundub viis pluss olema. Aga kes see võõras tädi seal pildi peal on?

Poja ütles, et tema näeb küll sarnasust... kui fotosid võrdleb. Kusjuures, minu vanaema oli tema jaoks olemas lausa 13 aastat. 

Aga minu jaoks on pildil võõras tädi!

Ja ausalt, mu meelest pole ma ise ka seesama laps, kes mustvalgel fotol.

Kapi ja seinakapid tõstis AI valesse kohta, tegelikult olid nad köögis vanaema selja taga. Ja see kolakas kraanikausi kohal oli mingi gaasiga seotud instrument. Mis täpselt, pole aimugi.

Ma ei jätnud jonni, tuttav kohalik andis mulle foto oma noorusajast (1966), kus pildil peaks olema koolimaja ja Kadrikarneval. Pildil on inimesi võimatu ära tunda, seda enam, et mina neid tol ajal ei tundnudki, aastaid hiljem ehk olid tuttavad.

Skännisin pildi ja läksin järgmisele katsele.

Tulemus oli... pehmelt öeldes jahmatav ;) 

Ma nüüd tükk aega fotode tuunimisega ei tegele 🙃

...

Ealised iseärasused

 ...

Süvenesin oma viimaste päevade ostudesse ja ei suutnud aru saada... et miks ometi? 

Millele ma mõtlesin*, kui poes kaupa ostukorvi panin?

Ilmselt lasteraamat. Ja ilmselgelt jogurt lastele. 

Kuidas ma ostes ei märganud või läbi ei mõelnud, kas ma ikka sihtgruppi kuulun. Või ongi paratamatus: ealised iseärasused ja lähenev lapsemeelsus?

Aga jogurt maitses hea ja raamat, nagu selgus, oli kõike muud kui lasteraamat! Et asjal sügavam mõte oleks, valisin ühe lihtsama ja elulähedasema luuletuse, ja võtan plaani üle pika aja taas üks luuletus pähe õppida.

Ei mäletagi, millal viimati selle projektiga tegelesin!

#üksluuletus

***

tädi sööb pirukat bussis
tal pole sellega kiiret
samal ajal ta sussis
pesa punuvad hiired

punuvad päikesekiirtest
pole muud materjaali
tädi aimu saab hiirtest
andke nüüd palderjaani

tädi kargab nüüd kiirelt
väikese kaerajaani
järeleandmatud hiired
ei muuda pesaplaani

(Contra)

Ma pean nüüd ausalt ära nimetama 3 eilset-tänast fakti.

Eile... tulime seltskonnaga väljasõidult. Võite 2 korda (nagu 15 küsimust;) pakkuda, kes nosis vaikselt ja salaja bussis pirukat? Tapalt ostis.

Järgmine küsimus: kes viskas eile öösel lõksu koos sinna kinni jäänud hiirega uksest välja, trepi kõrvale? Hommikul käis lõksu päästmas.

Ja kes võttis täiskuuöö mõju leevendamiseks kaks tabletti palderjani (2x1) ? Probleemiks ärevushäire ja öised ärkamised (koos kaasneva hiirejahiga).

Lõpuks: kes pildistas Tapa muuseumis väljapanekut Hiirelõks?

Tõenäoliselt panid viimase vastusega mööda! Foto autor on Küllike ;)

Mina pildistasin seda kodust välja visatud hiirt, enne kui ta hommikul igavikuteedele sai saadetud. Aga ma ei hakka näitama.

...

* Mäletan tegelikult, millele poes mõtlesin ;) Olin kindel, et need väikesed pudelid (neljakaupa pakendis) on keeratava korgiga. Plaanisin taaskasutust, pisikesi pudeleid, millega ebaküdooniasiirupit sügavkülma panna. Aga läks nagu läks. 

,,,

Korstnapühkija... õnnetooja

 ...

Mingil hommikusel hetkel avastasin oma telefonis vastamata kõne. Iseasi, kas ma oleks vastanud, nime numbriga kaasas ei olnud. No ja kui vastamine juba kahtluse all, siis ilmselgelt ma tagasi helistama ei hakka. 

On nagu on! 

Kuni mingil hetkel meenus, et korstnapühkija lubas helistada. Samas, tema numbriga oleks nimi kaasnenud.

Juba tiksus peas järgmine mõte: neil meeskonnatöö, äkki partner või sekretär. Miski pole võimatu!

Lõpetasin peamurdmise ja helistasin tundmatule numbrile. Väga ettevaatlikult. Pikka juttu ei teinud, "ja" küsimärgiga, või umbes nii.

Päeva parim otsus! Helistaja oli oluline inimene olulise infoga. 

Et kui oluline, siis miks nime ei näidanud? Olin ise ka üllatanud, samas loogiline seletus varnast võtta ;) Mul vahetati telefonis SIM-kaart, ja vahetuse käigus läksid mõned telefoninumbrid kaduma. Neid uuesti saada pole keeruline, keeruline on tuvastada, kelle number kaotsi läks. Ükspäev kaupluses tahtsin kaasale helistada, et kas sinine värv sobib... ja üllatus-üllatus, kaasa numbrit mul telefonis ei olnudki! Nii et võtsin talt otsustusõiguse ära ja otsustasin ise (jätsin ostmata ;)  Kaks nädalat ja ma polnud märganudki! No et mul tema numbrit ei ole. 

Teisest küljest, loogiline. Ma ometi ei hakka kõrvaltuppa helistama 🙃 Kusjuures, lähikondsete numbrid olin just tema telefonist mõned päevad varem välja noppinud!

Aga jah, on nagu on. Täna oli igatahes korstnapühkija see, kes päeva päästis.

09.08.2010

Seda, et ta ise mulle lähiajal helistab, seda alles ootan ;) 

...

Tsipake sooja

 ...

Tänase päeva tähtsündmus: küttehooaeg on avatud. Pidulikkust küll vähevõitu, aga tänulikkust* see eest kuhjaga! 

Igasugune mõte tule tegemisest pliidi alla tekitab minus korraliku ärevushäire. Kellel on olnud pliit, mis suitsu sisse ajab, see teab, millest räägin. Lõpuks on nii, et lootus pliidi abil toasooja saada annab miinusmärgiga tulemuse. Selles mõttes, et suure tuulutamise tagajärjel on elamine jahedam kui enne kütma hakkamist, meeleolust parem ei räägigi. Ja mitte kord või paar, lõpuks oli igapäevaselt korduv teema.

Korstnapühkijale kurtsin, tema andis endast parima, käis katusel ja puhastas lõõre, kasu olematu.

Kuni ühel juunikuu päeval aastal 2022 vanem poja ühe nurgataguse lõõri ette võttis ja sinna sukeldus. Kuna koht kitsas, ega ma kõrvalt ei näinud, mida ta tookord seal ära tegi. 

Hingevärinaga oli mul siis see esimene katsetus tuld teha... ja uskumatu! kohe tõmbas. 

Nüüd juba neli aastat nii, ei mingit suitsu. 

Ent ometi, ikka paanitsen! Oli suvi ja oli 4 kuud pausi, juba ma mõtlesin, kas ikka julgen täna teha. Peale lõunat ja madalrõhkkond, kõik eeldused suitsutare tekitamiseks. 

Jätaks tegemata, lükkaks edasi...

Aga ma ikkagi tegin.

Tuli praksus rõõmsasti pliidi all ja maja sai sooja õhku täis. 

* On ju põhjust tänulik olla!

...

Riivitud tomat

 ...

Kui juba lemmikutest rääkida, siis ei saa tomateid nimetamata jätta.

Ilmselt perenaised tomateid ei riivi, vähemasti ühtegi tuttavat riivijat ei suutnud tuvastada. Ega ma ise ka pole selle  peale tulnud, et tomateid võiks riivida. Aga sattus mulle selline veidi kummaline sort: suured ja tiheda viljalihaga pluss kohati kollakad kiud sees. 

Ja siis kuskilt mälusopist tuli midagi nagu meelde... kuskil oli retsept, kus soovitati tomat riivida. 

Otsisin, aga ei leidnud.

Katsetasin. Uus on alati natuke hirmutav, midagi nagu ebaõnnestus, aga midagi tundus päris käepärane olevat. 

Õnneks sain töö käigus häid soovitusi. Et riivimiseks tuleb tomat ristipidi pooleks lõigata (mitte ülevalt alla). 

Riivi seni kuni ainult tomati nahk alles jääb (mul jäid need heledad kiud ka). 

Õlis kuumutasin paar peeneks hakitud küüslaugu küünt (järgmine kord panen vast riivitud porgandit ja tükeldatud sibulat ka pannile õli sisse). Lõpuks kõik see kupatus keema. 

Kuna hoian külmkapis (ja kasutan kiiresti ära), siis väga kaua ei hautanud. Tark nõuandja soovitas küüslaugule ja sibulale lisaks hautamise lõpus lisada punet, basiilikut ja veidi jahvatatud musta pipart.

Mõtlen sellele, kui ma kunagi jälle riivima juhtun ;) 

Pipart ma vist isegi panin. Lusikaga veidi suhkrut ka. 

Mul nüüd paar purki Tomati möksi külmkapis, juba kasutan... igale poole! 

...

Sigin - sagin

 ...

Sigin - sagin... sigimine - sagimine

Jäi täna kuskil kõrvu ja tekitas küsimusi. Mitte et ma ei teaks, mis see sigimine on. 

Aga ma ei hakanud täpsustama ;)

Tegelikult on ju täna selle suve viimane päev, seega pigem viljade valmimise ja korjamise aeg. Käisin oma ebaküdoonia põõsast kontrollimas, esimesed paar korjet olid mõnusalt lõhnavad ja kollased. Nüüd on küll seemned sees korralikult pruunid, aga välja näevad toorevõitu. Ometi sama põõsas. 

Õnneks oli päev päikseline, las nad seal veel küpsevad. Teine põõsas ongi hilisem sort. Tema üllatas läbi aegade kõige suurema viljaga. 

No ja ebaküdoonia siirup on minu lemmik!

Kui juba fotokaga õues ja suve viimane päev, siis pisut õieilu ka.

Aga muidu... kalender ütleb, et täna on autovaba päev... rahvusvaheline tähtpäev, kus tasub võimalikult vähe autoga liigelda. Kuigi märkasin vihjet kalendris alles pealelõunasel ajal, sai päev 100% tähistatud. 

Selles mõttes, et auto seisab kenasti kasutamata garaažis, tegelikult juba laupäevast alates. 

...

Küttehooaeg

 ...

Meil ei ole veel küttehooaeg alanud. Ja kas peakski? Väljas 17°, toas 19°.  Ehk piisab.

Aga eile õhtul oli kangesti külm tunne, nii et mähkisin salli ümber ja tõmbasin sokid jalga! Selleks ajaks, kui sõbrantsile helistasin, et kurta: külm on, oli tegelikult juba palav.

Nüüd ma siis ei teagi: kütta või mitte kütta!

Aga tegelikult tahtsin oma sokke kiita 😉

november 2022

4 aastat tagasi ostsin, ja mingi aeg tagasi, kui nõela ja villase lõngaga tallaalust taastada üritasin (õnnestus!), küsis kaasa, kas poleks mõttekas uued kududa. No kui ma tõesti hakkan kuduma, jõuavad nii sügis kui talv minevikuks saada, enne kui mina lõpuni jõuan! Taastamine on parasjagu teraapiline tegevus, lisaks sai igas värvis lõngajääke ära kasutada! 

Aga mulle tegelikult meeldib sokke osta ja siis talv läbi toas sokkides käia. Ime pole, et üks paar aastaga läbi kulub.

Kaasale ütlesin, et mul on uued sokid juba olemas. Otsisin eelmistest lemmikutest (ostsin need käsitöömessilt Saku suurhallis) meelde jäänud talu üle, ja tegin tellimuse. Tunduvad veidi suuremad, paksemad ja soojemad, aga sama ilusad ja mõnusad. 

september 2026

Täna ka veel kütma ei hakka. 

.,.

Näpp peale

 ...

Mõnikord läheb hästi, jõuan näpu õigel ajal nupule vajutada. 

Eriti tore, kui õigel hetkel fotokas peos on. Täna pealinna poole sõites, neid oli ikka tohutult palju. Linde siis. Nemad liikusid õhus ja meie lubatud piirkiirusel mööda maanteed... aga pilt õnnestus! Heal juhul annab linnud kokku lugeda, ja kui siis näiteks arvu viiega korrutada, saab umbkaudu arvata, kui suur hulk neid ligilähedal tiirutas. 

Mitte et ma neid nüüd üle lugema hakkan.

Mõnikord juhtub, et õigel ajal küll, aga näpp läheb valele nupule: tahan kõnet vastu võtta, aga hoopis katkestan. Või siis hoopis vastupidi, et kahtlane number või vale aeg, vajutaks kõne kinni, aga hoopis võtan vastu. 

Paar päeva tagasi, üsna õhtul hilja helises telefon, tuttav nimi. Mees ise eriti tuttav ei ole, kohalik bussijuht, kellega aeg ajalt on olnud vaja infot vahetada. Hmmm... kas jätsin midagi olulist äkki bussi? Paar tundi varem olin talle helistanud... et kus sa oled, meie oleme viinapoe* ees 🙃 No tema oli parkimisplatsil. 

Võtsin kõne vastu, aga ta ei rääkinud midagi. Sahistas niisama. Ilmselge, et näpp läks valele nupule.  Ma siis ka, vajutasin nupule. 

Täna Metsakalmistul, fotokas näpus, liikusin tagasi auto poole. Olin just haudade juures seeni pildistanud. Minu selle sügise seenepildid on kõik kummalistes kohtades tehtud, metsas ma pole käinud. 

Aga siis, ühel hetkel läks näpp kogemata nupu peale ja tuli pilt, mida ma ei pildistanud. Ära kustutada ka ei raatsinud. Ikkagi hetk tänast päeva.

14.09.2026

Üks tänase päeva kogemata tuli veel meelde. Eksisin Ülemiste keskuses ära. Telia esindus asus Lennujaama-poolses tiivas, sisse läksin keskelt ja välja tulin Ülemiste raudteejaama suunas. Keskuses tegin paar ringi, enne kui sellegi ukse leidsin. Küsida ka ei julgenud... et andke andeks, kus teil siin uks on. Lõpuks ühe leidsin ja õnneks õues suutsin juba orienteeruda. 

Koju jõudsime kenasti.

* kontsert ja kaupluse ühiskülastus Moel.

Loomulikult tegin ostu ka.

...

Gruusikud ja gagarinid

 ... 

Lapsepõlvemaa seenemetsades olid kuuseriisikad, männiriisikad, kaseriisikad, puravikud ja pilvikud. Kukeseened ja kärbseseened. Mõnikord ka mõni sirmik või tindik. Korjasin ainult neid, mis tuttavad ja kindel et söödavad... kärbseseened, sirmikud ja tindikud jäid metsa. 

Niisama silmale ilusad vaadata!

30.08.2026

Aga siis veel gagarinid ja gruusikud. Need on seened, mis kannavad kaasas ja räägivad oma lugu. Vähemasti minu jaoks. 

Tegelikult alles eile oli jutuks. Et minu lapsepõlves need ilusad kollased seened ei olnud ei võiseened ega kollariisikad. Need olid kruusikud. 

Teised polnud kuulnudki.

Kui guugeldasin, oli tulemus null. Küsisin onu käest, kas tema mäletab... ikkagi 15 aastat enne mind hakkas ta sealsetes seenemetsades käima. Tema soovitas, et proovi guugeldada gruusikud.

Kui kruusikute küsimuses oli AI ka üks suur null, siis gruusikutega oli kohe entusiasmi näha 🙃.  

Entusiasm koos hoiatusega: AI võib teha vigu, seega kontrollige vastus üle. 

Lähenesin loogikaga, ja mulle selgitus sobis. Üldnimetus lihakatele riisikatele... võiseened (kollariisikad) seega sobivad. Sõna kasutusel rahvakeeles ja piirkondlikult.

Tõenäoliselt vanaisa poolt perre toodud sõna, kuna tuleb vene keelest. Vanaisaga seosed täitsa olemas: lapsepõlv Ida-Virumaal ja siis aastat viis Venemaal Irkutski lähistel. 

Mina mäletan kollaseid gruusikuid, onu mäletas rohelisi. No rohelised olid mul kadakariisikad... seeneraamatutes kui tõmmuriisikad. 

Aga gagarinid? Neid ma ei korjanud, kuni ükskord tädi Kaarin ütles, et need seened kõlbavad ka süüa. Võib olla ütles nime ka... seda ma ei mäleta. Aga kui ma mõnikord metsas mõne korvi korjasin, siis ütlesin: see on see seen, mida ka Kaarin korjab. Ilmselgelt nimeks liiga pikk! No ja siis sujuvalt saigi seen nimeks gagarin. 

Kusjuures, tänapäeval neid seeni enam söödavateks ei tunnistata. Lausa mürgised on, kuigi aastakümneid peeti heaks söögiseeneks. 

Tavavahelik on tema õige nimi.

...

Lugemistund

 ...

Võta aeg maha ja loe! 

Teisipäeval, 8. septembril kella 11 - 12 tähistatakse rahvusvahelise kirjaoskuse päeva*   lugemistunniga Eesti erinevates paikades.. 

Kuhugi seltskondlikku lugemisketti ma ei sisene, aga koduse vaba inimesena sellesse aega ennast mahutada pole keeruline. Raamat ka täitsa olemas, pool loetud, pool ootel. Mart Sanderi seiklusjutt, tagakaane info ütleb: "Nimetu kannike" on jutustus üksindusest ja eneseleidmisest ning sellest, et minevikku ei tohi küll unustada, kuid see ei pea määrama kellegi tulevikku.

Aedkannike

Kirjas kui noorteraamat*, aga üksindus ja eneseleidmine pole ajaliselt piiratud, seega mõnus lugemine ealistest iseärasustest hoolimata... ja eeldatavalt õnneliku lõpuga 😉

* Rahvusvahelist kirjaoskuse päeva tähistati esmakordselt 8. septembril 1966. aastal.

* Raamatus ma vihjet noorteraamat ei märganud, küll on sõna sees nii mõneski raamatut tutvustavas lugemissoovituses. 

Klassikaraadios saates Delta Mart Sander ise soovitab raamatut lugemiseks kõigile.

...

Kes kus keda mida hoiatab

 ...

Ehk siis hoiatus hoiatuse otsa.

Ettevaatust, aeduba! ... Õhtuleht

Teadlased hoiatavad: süütuid esemeid kodus võivad peita ohtlikku prussakakolooniat. ... Postimees

Appi, täid! Elu24

Ohtlik parasiit liikvel. Millisel juhul teeb salati pesemine olukorra veel hullemaks.... Digiajakirjad

Tervislikuks peetud magusainet seostatakse suurema infarkti- ja insuldiriskiga... Postimees

Suurriikide võlakirjade intressitõus lööb valusalt ka Eestit ... Äripäev

Patriot-rakettide varud Euroopas on kriitilisel tasemel ... err

Paar päeva tagasi korjasin hoiatusi kokku. Et oleks kohe varuks võtta, kui asi tõsiseks läheb. Või meenutuseks, et olid kunagi ajad.

Paremaks pole läinud midagi :)

Keskkonnaagentuur hoiatab... Maaleht

Pärnu hoiatus: ootamatud veetulvad tulvad uuesti... Delfi.ee

Märgid, mida ei tohiks eirata... Maaleht

Eesti jookseb rahast tühjaks. Sõna otseses mõttes... Postimees

Pahaaimamatu viga tualetis... naine.postimees

Tavaline aiatöö võib olla südamele ohtlik... tervis.postimees

Saan aru, et kogu aeg on negatiivne õhus! Kui mitte muu, siis droonid. See hoiatus tuli mobiili peale.

Aga see pole veel kõik!

Soovitus küll lähedasi jälgida, aga ma alustaks iseendast.

Ohumärgid söögilauas, mis võivad viidata dementsusele

Toidukordade unustamine

Dementsust põdev inimene ei pruugi enam aru saada keha signaalidest või unustab mäluprobleemide tõttu, et ta alles sõi. Tulemuseks on kas drastiline kaalukaotus või pidev ülesöömine.

Mind ohustab see viimane.

Ja siis veel.

Ainult samad toidud

Kui igapäevane otsustamine väsitab aju, otsib inimene turvalisust. Sama eine söömine päevast päeva tähendab, et selle üle pole tarvis otsustada. Tavaliselt kaasneb sellega jäikus ka muudes valdkondades, näiteks soov kanda alati samu riideid või järgida piinliku täpsusega kellaaegu.

Ma sööngi... päevast päeva hommikuti puder + kodujuust Kreeka jogurti, sibula, tilli, kurgi ja tomatiga. Kui mõnikord meelde tuleb, teen tatraputru, muidu ikka need seemnete ja kliidega helbed. 

No ja riidekapi võiks tühjaks tõsta, nagunii ma neid ei kanna. Ikka kogu aeg üks ja seesama. 

Või siis ootamatu ja ohjeldamatu magusaisu.

Kasvõi küpsised, kui muud ei ole.

Või lihtsate toitude tegemine.

Nojah, ikka ja jälle, lõunaks kartulid keema.

Ma ei hakka siin artiklit ümber jutustama, aga murelikuks tegi see mind küll. 

Tegelikult, kõik need hoiatused.

Panevad muretsema.

...

Mitte ainult karu

 ...

See oli 11. aprillil 20 aastat tagasi, kui karu esimest korda kalameestele silma jäi. Uskumatu vaatepilt kindlasti, jääpangal karu "purjetamas" Ruhnu suunas. 

Mitte ainult karu! Mina ka, mina ka! Tõsi küll, alles hiljuti, olin seal päeval, kui Eesti iseseisvuse taastamisest sai minevikuks 35 aastat. Päev varem läksin ja päev hiljem tulin koju tagasi. Tõsi seegi, et mitte jääl ega mitte purjepaadil*... ei läinud, ei tulnud.

Kevadisest ahvatlusest (kah ikka Ruhnu) suutsin loobuda, teistkordne pakkumine sai kuidagi puiklemata omaks võetud. Ja õige otsus! Päevad said tihedasti täidetud, kõht kõvasti täis söödetud/söödud, autokastis tiir saarele peale tehtud, tuletorni patsutatud (ronimisest loobusin), kool, muuseum ja lemmikloomad ära nähtud. 

2 kirikut, omapärased hauatähised ja tuulele avatud saareserv... iga koha kohta juurde lood-lood-lood. 

Seda, kuhu Ruhnu karu lõpuks omadega välja jõudis, ei kinnita ükski fakt. Siingi lood ja legendid. 

Mina jõudsin elu ja tervisega, merehaigust põdemata, koju tagasi. Ehk tema ka. Aga mälestus karust Ruhnus kestab. 

Ma tõin karu loo mandrile kaasa, tegin ühele lähedasele kaasteelisele sünnipäevaks õnnesoovikaardi ;)

Aga pealkiri vihjab seostele... sellega tahtsin veel ära märkida, et mitte ainult karu üksi pole rõhutanud 11. aprilli olulisust kalendris ;) 11.04 ongi väga ajalooline kuupäev... sest üks meie pere oluline vanaisa (ja vanavanaisa ja vana-vanavanaisa) on sündinud 11.aprillil...  tõsi küll, juba 122 aastat tagasi. Minu lapsed jõudis ta ära näha, ja ilmselt minu lapselapsed teavad ka juttude põhjal, kes minu vanaisa oli. Ja tunnevad ta pildil ära.

Veel üks ootamatu fakt ja isiklik seos Ruhnu saarega ilmnes Ruhnu muuseumis. 1941. aastal toimus kohalike vastuhakk vene okupatsioonivõimule, see ebaõnnestus, mõned osalised vahistati ja tapeti 1941. aasta sügisel Kuressaare massimõrva käigus. Sinna ühishauda maeti ka minu Saaremaa vanaisa, kes ei jõudnudki vanaks ega vanaisaks saada.  

Hiljem maeti ohvrid (nende arv ulatus 100 ligi) Kudjape kalmistule.

Foto Ruhnu muuseumis

...

Aga mõni sõna Ruhnust. Samahästi võiks öelda ka rootsipäraselt Runö või Run, sest kui tõde tunnistada, on saar ajalooliselt just rannarootslaste poolt asustatud olnud. 

Pindala 11.88 km², rannajoont 24,17 km. Saare pikkus 5,5 km ja laius 3,5 km,

Ruhnu puukirik on vanim säilinud puitehitis Eestis (rajati 1643-1644).

Ruhnu tuletorn maailma ainus omataolise konstruktsiooniga tuletorn.

Ühel hetkel, kui ruhnlsed oma puukirikusse ära ei mahtunud, ehitati saarele teine kirik veel (valmis  1912), kohe vana kiriku kõrvale.

20.08.2026

 * Runbjarn (Ruhnu Karu) on Eestis ehitatud rannarootslaste ühemastiline puidust purjelaeva jahta koopia. Nii et Ruhnu Karu pole ainult karu, ja Ruhnus ei pesitse temagi.

...

Ajaga võidu

 ...

Kohe kukub tähtaeg... kui juba kukkunud pole. Raamatu* tagastamine... aga olengi lõpulehekülgedel.

Kevin Brockmeier "Surnute lühiajalugu", 299 lehekülge imeliselt hästi kokku pandud mõtteid, lauseid ja sõnu. Lugu surnutest, kes elavad nii kaua, kui neid mäletatakse. Nagu tegelikult ongi. 

Müstiline maailm paralleelselt reaalsusega. Külmale maale teadmatusse jäänud seltskond, kel polnud aimugi, miks neid sinna on unustatud. Viirus, mandrijää sulamine ja salapärane linn, kus lahkunutel on võimalus taaskohtuda: palju detaile, millest on kahju üle libiseda, iga sõna on oluline. 

Kui nüüd tõde tunnistada, siis mingi lõik olekski vaja uuesti üle lugeda ja lahti harutada, et paar kadunud pisiasja paika saaks. Aga ma loen enne need viimased 33 lehekülge veel läbi 😊

Aga mitte ainult raamat ajaga võidu 🙃

Pooleli vaatamisel on film, mis Jupiteris viimaseid päevi ootel.

"Üks meie seast", Prantsusmaa 2022. 

Ehk siis "Lycée Toulouse-Lautrec".

Filmi aluseks on päriselu ja tõesti sündinud lood, reaalselt eksisteeriv õppeasutus ja autori isiklik elukogemus. Kool, ja sealt edasi sari kannab nime Lycée Toulouse-Lautrec. Kool, kus klassides koos õpivad terved ja puuetega noored*. 

Kunstniku* nimi koolil on tähenduslik, eesmärgiga inspireerida puudega noori: füüsiline puue ei ole takistuseks olla andekas.

Olen graafikus, üks osa on veel vaatamata. Elujaatav ja hinge minev lugu noortest, aga ka nende emadest-isadest, õpetajatest, tugi- ja turvasüsteemist. Positiivsus ja huumor hoiavad tasakaalu, aga mõned pisarad olen igatahes poetanud.

Sest kohati on päris valus film.

...

* Raamat "Surnute lühiajalugu", kuulub Postimees Kirjastuse romaanisarja.

* Osatäitjad filmis, mitte ainult näitlejad,  mängivad ka noored, kel on tavaelus sama diagnoos või tervislik seisund. 

* Henri de Toulouse-Lautrec (1864 - 1901), prantsuse kunstnik, oli ka ise puudega.  Ta põdes lapsepõlvetraumade ja geenirikke tõttu luuhaigust, nii et täiskasvanuna oli ta vaid 150 cm pikk, põhjuseks haiglaselt lühikesed jalad ja kaasnevaks probleemiks pidevad piinavad jalavalud.

...

Kolm pluss üks teatrit

 ...

Alustaks kõige suuremast. 

Ilmselgelt selle suve täht. 

5. augustil käisin Pärnus vaatamas etendust Raimond Valgrest. Jällegi, juba mitu põhjalikku ja kiitvat arvustust, täna nägin pealkirja: "... Ausõna, kes pole "Raimi" näinud, seda pole olemas". 

Tänusõnad Ritale, olen olemas! Sain talt sünnipäevaks (mäletatavasti oli see juba talvel) pileti etendusele + öömaja metsa ja mere lähedal 😉 Nautisin* päeva Pärnus.

Ja nautisime* etendust.

Olen sellest jõudnud palju rääkida, aga õnneks ka kirjutada.

Pilvile Rootsi näiteks olen kirjutanud mõned päevad peale etenduse vaatamist:

5. augustil oli Pärnus kuursaali kõrval vabaõhuetendus, mis oli täidetud laulu ja tantsuga + sõnaline osa. Väga hea noor näitleja oli Raimond Valgre rollis, sisukas ja tihe etendus, aga nukra alatooniga. Ajalehes oli artikkel - "Kolm jõudu, mis murdsid Raimond Valgre - alkohol, sõda ja emaarmastus." Ema oli tõesti ahistav. Sõda ja alkohol on teada teemad. Samas... nagu eelmise etenduse puhul, mingi positiivne noot oli kogu aeg etenduses sees. Kestis see 4 tundi ja 15 minutit, sisse mahtus 2 vaheaega. Eriti pikk istumine, aga toolidel oli vähemalt seljatugi olemas 🙂 .

Kirjas vihje eelmisele etendusele... päev varem vaatasin Kukenoosi küünis etendust, milles taas sõda ja sõjajärgne aeg olulised elu mõjutajad. 

Kasutan võimalust ja jagan varasemat lõiku oma kirjast.

Teisipäeval (4.august) oli meil kohalikus küünis suveetendus, "Luba mul kuulata". Tekst on võetud elust enesest. 18 aastased kaksikud-tüdrukud saadeti 1948.a Vorkuta vangilaagrisse, süüdistati, et nad toetasid metsavendasid. Üks kaksikutest jagab (räägib) oma mälestusi, etenduse tekst on koostatud raamatu põhjal, kuhu kaksikõe tütar on oma ema mälestused kirja pannud. Kusjuures, etenduses mängivad neid rolle ka ema (Elina) ja tütar (Emma). Ema on Eestis üsna tuntud näitleja. Sünge sisu, aga palju muusikat, laulu ja pillimängu - lõõts, viiul, hiiukannel. Nii et ühest küljest mõtlemapanev, samas siiski tulevikku vaatav ja elujaatav. Ja etenduse koht ka põnev, küüni sisse on ehitatud korralik lava ja pingiread ikka nii, et tagumised kõrgemal ja esimesed madalamal. Istumine oli veidi kõva, aga mul oli õnneks pehmendus kaasas. Tuttav, kes mu kõrval istus, ütles küll, et see on pigem nagu pajalapp... aga abiks seegi :) 

Kolmandast etendusest olen ka kirjutanud, sedapuhku Tõraverre.

Etendus oli lühike (40 minutit), monotükk meie külaplatsil. "Külatraagik", Jüri Tuuliku tekst. 

Lugesin kuskilt, et see on samas esituses ka raadioteatris olnud, aga err-i arhiivist ma ei leidnud. Oleks hea meelega üle kuulanud. Igatahes oli väärt vaatamine!

Aga see pluss üks. See on juba blogisse kirjutatud. "Ood armastusele. Urmas Sisaski lugu". 

Teater läbi suve.

...

* kodulinn Pärnu... jõudsime linnale ka tiiru peale teha. Aga see on pigem omaette lugu

* Ekraan suure plaaniga (kõrge lennuga) oleks võinud ka olla, vähemasti neile, kes päris esireas ei istunud.

...