...
Kindel värk: kui sul midagi kadunud on, hakka koristama, siis on lootust, et töö käigus leiad üles.
Kaasnevatest probleemidest võib nimetada seda, et koristamisjärgselt on sul järgmised asjad kadunud... ja neid võib olla oluliselt rohkem kui see üks kuhugi sahtlisse pandud raamat*. Aga võimalik, et see on minu probleem ja teistel on peale koristamist sahtlid korras, kõik vajalik käepäraselt paigutatud, ja üldjuhul mitte kunagi mitte midagi kadunud polegi.
See oli nüüd sissejuhatus. Päevapildi tegin koristamise käigus, pärast õnnerikast hetke, mil ma kadunud raamatukese üles leidsin. Töö käigus sai 1,5 sahtlit ka korda. Miks mitte kaks... no ma ju leidsin raamatu üles, ülejäänud pool sahtlit jääb järgmist otsimist ootama.
Ja küll ta tuleb!
Asju sahtlisse tagasi pannes tegin valiku huvitavamatest leidudest. Tark oleks neid suurem osa minema visata, aga kahju hakkas. Palju nad ikka ruumi võtavad, ja kui ma näiteks malli minema viskan, no kuidas ma siis tean, kui suure nurga moodustavad koristamist ootavad nurgatagused minu majapidamises.
* Kui raamatut vaadata... ei ole veel jõulud tulemas, ei ole...
...
Lisalugu
Aga jah, minu vanaema ei koristanud kunagi pühapäeval. Pühapäeval tegi ta ainult kõige hädavajalikumaid toimetusi, näiteks lüpsis lehma. Laupäeva õhtuks olid koristustööd tehtud, toad korras, lilled laual, saunas käidud.
Muidu oli vanaema väga tegus inimene, koģu aeg käed tööd täis. Triikimine ja lapsehoid, kõik ta käes sujus. Aga pühapäev oli puhkamiseks.
Lohutan end sellega, et tänane koristamine on lihtsalt üks väike panus minu uude hobisse. Üks luuletus nädalas pähe õppida. Eelmisel nädalal oli Jaan Kaplinski, uuel nädalal tuleb Ilmar Trull. Ja teadmine, et üks Trulli raamat mul on... mälu ei vedanud mind alt! Ainult miks need luuletused mul nii kehvasti meelde jäävad, sellest ei saa aru!
Kuna luuletus puudutab aasta lõpu aega, siis pole hullu, küll ta selleks ajaks pähe saan ;) Läheb asja ette, võin näiteks jõuluvanale lugeda.
Noh ja nüüd on aasta läbi.
Seda aastat me ei taasta.
Mis on läbi, see on läbi.
Rohkem ma ei kirjuta, las igaüks otsib ise oma sahtlinurgad läbi! Vihjeks nii palju, et viimane salm on lootusrikas ;)
...
6 kommentaari:
Nagu aru sain oli Su vanaema maavanaema (lehma ju linnas ei lüpsa), aga pildil näeb väga proua välja. Lisan omalt poolt: minu kallis emaema s. 1895-1994) elas maal, ilma elektrita, bussipeatus 3,5 km. Õnneks oli mõisahäärberis pood. tema ka ei koristanud ega kraaminud pühapäeval. Ju see hingamise päev oli neile sisse kasvanud.
Sünnilt oli vanaema maatüdruk, rannaäärsest kalurikülast, 10-lapselises peres üks noorimaid.19 aastaselt läks mehele ja sai oma esimese lapse. Ja siis oli ta 10+ aastat täielik linnaproua, kuni nad 1940. aastal omale maale suvituskoha ostsid. Edasi oligi nii, et suvel talunaine, talvel linnaproua.
Minu lapsepõlves oli meil suveks laenuks toodud lehm, aga 40ndatel peeti talu, kus ikka loomad ka olid. Sõjaajal elati rohkem maal.
Hiljem oli linnas elamiseks imepisike korter, sest nende kodu sai märtsipommitamisel tabamuse ja hävines. Ja kuni 90ndateni oligi talu suurele perele suvekoduks. Hiljem hakkas onudest noorim seal taas talu pidama. Onu, kelle matustele neljapäeval lähen :(
Vanaemal oli keeruline elu (aga kellel meist poleks!), aga ta oli äärmiselt rõõmsameelne inimene. Suri aastal 1995 (sünniaasta 1909), oli siis 85-aastane.
Meil ka ka elektrit polnud, aga vanaisa ise tootis. Oli generaator, ja nagu tuule energia kasutamine vist ka. Enne minu aega. Maja metsa sees, bussipeatuseni 3 km.
Sinu vanaemale oli ikka pikk elu antud!
aitäh vastamast, vanavanemate ja üldse vana-aja lood on põnevad.
"... nagu mullu." :D
Just!
Pole hullu, tuleb uus
juba jaanuarikuus!
Nagu mullu ;)
Postita kommentaar