Kolmapäev, 6. juuli 2011

Tehumardi

...

...
Tehumardi lahing toimus 1944. aasta 8. oktoobri hilisõhtul.

Kakskümmend kolm aastat hiljem, 1967. aastal lasi Nõukogude võim Tehumardi tapluspaiga merepoolsesse serva püsti panna mõõgakujulise betoonist ja dolomiidist mälestussamba. Selle lähedale aga mälestuskivide rea ligikaudu kahesajale Tehumardi lahingus hukkunud punaväelasele.

Kulus veel pea pool sajandit, kui oma mälestusmärgi said Sõrves avada ka Saksa sõjaveteranid.

Lehest lugesin.

Et miks selline jutt?
Käisin seal hiljuti.
Ausammmas püsib endiselt. Lilledki samba juures. Meenutused. Mälestused.

Minul on minu mälestused. Kuuldud jutud, oldud olemised.

...
Vanaema oli üks neid saarlasi, kes viidi lahingutegevuse eest ära, Saksamaale. Siis, kui toimusid ettevalmistused tõsiseks lahinguks.

Ära viidi kogu Sõrve Sääre elanikkond.
Vanaema oli siis 51aastane. Laev viis neid Saksamaale, kus siis elamine ja töötamine väga vaestes ja kitsastes tingimustes.
Aga ta tuli tagasi.

Isa on rääkinud, kuidas tema sõjale jalgu jäi. Ta oli siis napilt 14. Ootas laeva, et Rootsi pageda.
Laev jäigi tulemata.
Kuna põgenemine ei õnnestunud, aga lahingutegevus Sõrves oli juba üsna lähedal, tuli midagi ette võtta. Poiss lasi tühjaks oma rattakummid, et venelased ratast ära ei võtaks, ja asus teele Kiratsile õe ja õemehe juurde, ratas käekõrval.
Sõja jälgi olid kõik teeääred täis – tankid, autod, surnud loomad ja surnud inimesed. Enamik viimastest siis saksa sõjaväelased.
Need on tema mälestused.

Tema vanem vend Viktor pääses juba varem laevale. Tema läks Rootsi. Läks ja jäi. 90ndatel alles pääses käima, kodumaale ja kodusaarele.

...
Mina käisin sealkandis peale keskkooli lõppu.
Meil oli tüdrukute klass, teadagi, et koos kohalike poistega oli pidu ja pillerkaar. Meri ja romantika.
Siis hiljem veel käisime sõbrantsi ja õeraasuga. Tollest korrast on kuskil isegi mõned pildid. Noored piigad ausammast toetamas.

Neil aegadel me naersime palju, ja sellele, mis Sõrves tegelikult toimus, me tõenäoliselt üldse ei mõelnud. Palju me sellest üldse teadsime või endale teadvustasime. Nii rumal olin ma siis, isegi küsida ei osanud. Vanaema oleks kindlasti rääkinud.
...

No ja nüüd Saaremaal, ostsin sealse kohaliku lehe ja lugesin.
"Miljonär Tõrre Juss Vabaduse saarelt"
Kohe pikk lugu oli.
Vägev mees ja tema kirev elu. Isegi saare tegi endale ise.

Tehumardi lahingu ajal oli ta 4aastane. Nende pere ei jõudnud laevale, nii tuli ellujäämine ise välja võidelda. Kuulide eest reheahju peitu pugeda.

Tõrre Juss rajas Lagedile sõjaajaloo muuseumi. See on eramuuseum, Tõrs on juht ja Tõrs on tööline. Tema muuseumi relvad on osalenud ka filmides, "Nimed marmortahvlil" näiteks.

Nüüd on Johannes Tõrs võtnud pähe mõtte rajada muuseum Tehumardile. Sellise, mis kõige muu kõrval kajastab ka Tehumardi öölahingut. Et kui kaugelt vaatad - täpselt lahinguväli.

Ma olen kindel, et teeb ära.
Saarlased on visad vennad.
...

2 kommentaari:

Emmeliina ütles ...

Su jutte on hea lugeda. Neis on aja lugu

tegelinski ütles ...

Kuidagi tekivad seosed... ja need ulatuvad minevikku...