Neljapäev, 14. juuli 2011

Pärnusse, läbi Vigala

...

Tegelikult läksime Vigala surnuaeda, sinna kaasal vanavanemad maetud.

Emapoolsed vanaema-vanaisa.
Aksel 1900-1980
Linda 1902-1987

Isa poolt ainult vanaema.
Mari 1880-1959

Oskar, minu äiapapa, oli Mari poeg.
Nii seisis passis - Mari poeg.
Mari oli juba 33, kui Oskar, tema ainuke laps, sündis.

...
Surnuaedades käia mulle meeldib.
Riste vaadata.
Nimesid lugeda.


Täna hommikul, kui sõbrantsiga kohalikul kalmistul käisin, sain aru, et seal mulle ei meeldi. Liiga palju tuttavaid.
Liiga palju noori.
Liiga palju mõttetut surma. Vägivaldset minekut.

Justkui surmal oleks mõte...

Ehk ongi, siis kui seljataga pikk elu ja väsimus peal.
Igaveses unes, pikas puhkuses.

...
Aga Vigalast edasi läksime Pärnusse.

Suveõhtud on ikka mõnusad küll, kui neid sääski ainult vähem oleks.
Ja pimedaks on ka hakanud liiga vara minema.


...

5 kommentaari:

Hundi ulg ütles ...

Ongi vist "surnuaia inimesed" ja mitte. Tean paljusid, kes mitte kuidagi ei taha kalmistutel jalutada. Ja siis need teised, kelle hulka kuulun ka mina.

Alice ütles ...

Mina ka ei taha kabeliaeda minna kõndima. Isegi, kui Imelik mind kutsuks, aga vahel on kohustus lähedaste ees. Parema meelega mõtleks nad enda mälestustesse elavaks.

tegelinski ütles ...

jep, selleks, et lahkund lähedastega koos olla, ma vist ka ei pea surnuaeda minema.

aga olen niisama kalmistutel kõndija, see on selline omamoodi maailm, kus aeg on seisma jäänud. juba lapseeast mäletan seda erilist tunnet. tõesti õige ütlemine, et "surnuaia inimene", mitte lihtsalt vanaduse tunnus :)

Emmeliina ütles ...

mina ka, see kalmistutel kõndija. Isegi võõral maal sean sammud kirikuaedadesse.

tegelinski ütles ...

Võõral maal on eriti huvitav. Ikka jälle omamoodi...