Neljapäev, 7. juuli 2011

Midagi 90ndatest...

...
Kadunud aega otsimas.

Pildistada asju, mis 90ndad tagasi kätte toovad.
Selline ülesanne oli Isetegijate fotonurgas.

Ühtegi head mõtet niisama ei tulnud. Siis aga vaatasin ringi ja ennäe... see on kindlasti 90ndatest.
Lüpsipink.


Ämber on vanem.
Kuskil peab olema lüpsik ka, aga ei hakanud otsima.

90ndate algul olin ma lehmaomanik. Isegi lüpsmise õppisin selgeks, kuigi eluseeski varem ei olnud proovinud.

90ndatel tagastati endistele omanikele nende vara.
Vanaema-vanaisa lehmad ja hobune viidi kolhoosi 40ndate lõpus. Nüüd siis, ole lahke ja võta oma lehmad.

Vanaema andis ühe mulle. Oli selline noor tiine mullikas, taltsutamatu kui väike põrguline. Aga kui 4 km läbi metsa tulin, kõndis mullikas kui talleke paela otsas, ise ka tagantjärgi ei usu.

Pärast oli meil vasikas Peedu, ja lehm, keda tuli 3 korda päevas lüpsta.
Õnneks on see ajajärk mu elus läbi. Lõplikult, ma loodan.
...
90ndate algul oli teisigi edasi-tagasi minemisi. Post CCCP-st sai Eesti Post.
Tempel peale, ja asi tehtud.

...
1996. aastal oli suurem poja sõjaväes.
Ajateenija tasuta kiri. Kuupäev on kinnituseks templil.


Ma ei tea, ehk praegused kutsealused saadavad samasuguseid kirju.
Või kasutavad nemad hoopis e-maile ja Skype`i?
...
Aga igasugused vidinad 90ndatest, nad tunduvad nii ajatud.

Ma ei leidnudki midagi põnevat.

...

2 kommentaari:

Emmeliina ütles ...

pildid tekitasid mõtteid: meie vanim oli ka 1996 sõjaväes. Aga ühtegi kirja ei kirjutanud. appi, alles praegu mõtlesin selle peale. Miks? kas sellepärast, et Tallinn oli nii ligidal.

kõik mu eakaaslased, kes loomapidamisega tegelesid ohkavad kergendatult kui see asi otsa sai.

tegelinski ütles ...

Algul oli vist paar kuud nii, et koju ei lastud? Hiljem jah, koduskäimine oli päris tihe. Ja siis juba ka Tallinna lähistelt.