Muna või kana... kumb siis enne oli?
Mina küll ei oska öelda, see nii kauge minevik.
Ma ei tea isegi seda, mis mu endaga minu elu jooksul juhtub.
Kumb on põhjus ja kumb tagajärg.
Kogu oma lapsepõlve olen kõik suved metsas veetnud. Vanaema-vanaisa maja oli keset metsa, järv oli keset metsa. Ja see, et ma hommikul korviga metsa läksin ja õhtupoole tagasi jõudsin, oli üsna igapäevane.
Imetlen oma vanaema, kes ei paanitsenud.
Või ei näidanud seda välja.
Aga sellise metsiku eluviisi juures ma ei mäleta, et mul kunagi oleks puuk küljes olnud, et keegi teinegi oleks selle pärast muretsenud või ennast peale metsaskäiku üle vaadanud. Mõnest puugist aeg-ajalt ikka räägiti, eriti sellistest, mis end igasugustesse põnevatesse kohtadesse kinni kasvatasid, nii et oli vaja kõrvalist abi kätte saamisel.
Kui mu omad lapsed väikesed olid, siis jah, mõnikord nad said puugi. Mereäärsetes padrikutes ja heinamaadel kolades.
Aga mingit erilist paanikat see ei tekitanud. Ei osanudki nagu eriti midagi karta, kuigi juba jutud käisid. Et üks tuttav oli saanud ja raskesti põdenud.
Nüüd on nii, et pole suve, kus ma endale puuki ei nopi. Kaelapealset käisin isegi tohtri juures välja kangutamas.
Ja nüüd ma kardan. Lapsukesi metsa viia ei julge.
Ise ka, olen hoolikas, kolan pool päeva metsas, siis viskan riided pesusse ja ise ennast duši alla.
Hirm on.
Saaremaal kalmistuvahilt küsisin, et kas neil puuke ka on. Mingit erilist massilisusest juttu ei olnud.
Ja kellel meist seitsmest oli õhtul puuk küljes? Eks ikka sellel, kes endale õnnetust kaela kraaksus. Minul siis.
Nüüd ma ei teagi, kas puugid tulevad sellepärast, et ma neid kardan.
Või kardan ma sellepärast, et nad tulevad.
Ja nad tulevad. Üks jalutas alles üleeile mu õlal, olin just maasikalt tulnud.
Ja duši alt.
...
Mina küll ei oska öelda, see nii kauge minevik.
Ma ei tea isegi seda, mis mu endaga minu elu jooksul juhtub.
Kumb on põhjus ja kumb tagajärg.
Kogu oma lapsepõlve olen kõik suved metsas veetnud. Vanaema-vanaisa maja oli keset metsa, järv oli keset metsa. Ja see, et ma hommikul korviga metsa läksin ja õhtupoole tagasi jõudsin, oli üsna igapäevane.
Imetlen oma vanaema, kes ei paanitsenud.
Või ei näidanud seda välja.
Aga sellise metsiku eluviisi juures ma ei mäleta, et mul kunagi oleks puuk küljes olnud, et keegi teinegi oleks selle pärast muretsenud või ennast peale metsaskäiku üle vaadanud. Mõnest puugist aeg-ajalt ikka räägiti, eriti sellistest, mis end igasugustesse põnevatesse kohtadesse kinni kasvatasid, nii et oli vaja kõrvalist abi kätte saamisel.
Kui mu omad lapsed väikesed olid, siis jah, mõnikord nad said puugi. Mereäärsetes padrikutes ja heinamaadel kolades.
Aga mingit erilist paanikat see ei tekitanud. Ei osanudki nagu eriti midagi karta, kuigi juba jutud käisid. Et üks tuttav oli saanud ja raskesti põdenud.
Nüüd on nii, et pole suve, kus ma endale puuki ei nopi. Kaelapealset käisin isegi tohtri juures välja kangutamas.
Ja nüüd ma kardan. Lapsukesi metsa viia ei julge.
Ise ka, olen hoolikas, kolan pool päeva metsas, siis viskan riided pesusse ja ise ennast duši alla.
Hirm on.
Saaremaal kalmistuvahilt küsisin, et kas neil puuke ka on. Mingit erilist massilisusest juttu ei olnud.
Ja kellel meist seitsmest oli õhtul puuk küljes? Eks ikka sellel, kes endale õnnetust kaela kraaksus. Minul siis.
Nüüd ma ei teagi, kas puugid tulevad sellepärast, et ma neid kardan.
Või kardan ma sellepärast, et nad tulevad.
Ja nad tulevad. Üks jalutas alles üleeile mu õlal, olin just maasikalt tulnud.
Ja duši alt.
4 kommentaari:
Njah. Viisin inimesed metsa. Käskisin pärast üksteist üle vaadata. Varsti jalutaski ühe nooriku randme peal mainitud putuk. Hiljem märgati teist minu säärel sibamas. Rahunesin. Ei tundunud tõenäoline, et veel mõni kuskil keha peal uitaks. Hommikuks ei uidanudki. Maiustas. Küllap sattusime kokkutulekule.
puugimaiustused :)
Jaa, metsas on ikka puuke. Meie suvemetsas on neid alati. Kasvõi hommikuse jalutsukäigu järel mõni ikka kusagil sibab. No ja mis siis sellest, rõõmustan, et üles leidsin :) Paanikaks pole põhjust. Hea harjumus on alati, kui miski kõdistab, KOHE sõrmega järele katsuda. Väikesed lapsed ise nii tähelepanelikud ei ole, neile on harjumuseks saanud IGA KORD enne uinakut (lõunast ja õhtust) porgandpaljalt voodis keksida ja lasta end sõrme ja silmaga üle vaadta. Kui ka mõni tegelane on juba maiustama asunud, siis vähemalt ei ole tal pikalt aega olnud võimalikke pahalasi inimesele üle anda. Aeg on siin päris oluline.
Jep.. lapsukesed vaatan ja loputan tavaliselt üle, pisike keha, seal see suur puuk ehk märkamata ei jää. Suur keha / väike puuk... ikka leiab hea äraolemisvõimaluse ...
Ja hirmu vastu ei aita miski :(
Postita kommentaar