Ootamine... kevadest sügisesse

...

Kui Arno vanaemaga koolimajja jõudis, oli vestluseks määratud ajani veel ligi pool tundi aega. Koolijuhataja võttis tulijaid uksel vastu, tervitas ja suunas, kuhu vaja. 

Autoõppesse... trepist üles ja vasakule, mehhatroonika... trepist üles ja paremale.

Esimesed 10... 

Autoõppesse... trepist üles ja vasakule, mehhatroonika... trepist üles ja paremale.

20... 30...

Autoõppesse... trepist üles ja vasakule, mehhatroonika... trepist üles ja paremale.

40... 50...

80... 90...

100... ja üle 100

Kandidaadid kutseõppesse.

Mõni esivanem toetas oma järeltulijat ka edasi, trepist üles, kes vasakule, kes paremale.

Mõni jäi alla ootama.

All oli huvitavam, all kogu aeg midagi toimus.

Vanaema jäi ka alla ootama.

Nii palju ilusaid noori inimesi muudkui vooris uksest sisse. 

Igasuguseid.

Oli julgeid ja enesekindlaid, oli kohmetunuid ja segaduses.

Mõni unustas tere ütlemata, mõni tuli, kaabu peas, mõni tuiskas koolijuhist mööda ja asus omal käel õiget kohta otsima.

Mõni peatus nõutuna vanaema juures, kes siis lahkesti abi osutas.

Ikka trepist  üles ja vasakule... või siis paremale.

 

Isegi tüdrukuid oli.

Tüdrukud olid igatahes julged... kui juba selline eriala.

Ei kartnud nad ei autosid ega poisse.

Kuna koolijuhatajal enam aega ei olnud, aga noori ikka alles tuli, sai vanaema austava ülesande.

Juhendada.

Üles.

Vasakule.

Paremale.

Autoasjandus.

Mehhatroonika.

WC on all koridoris, nurga taga.

Vahepeal jõudis vanaema mõned sõbrad soetada.

Üks lapsevanem, kes ka otsustas all oodata.

Üks noor ja nägus neiu, kes otsustas noormeest oodata, et siis koos minna.

Autoasjandust õppima.

Kõik muudkui ootasid.

Vanaema ootas, millal Arno tuleb.

Ema ootas poega.

Plix ootas poissi.

Poisid ootasid ukse taga, millal vestlusele kutsutakse.

Möödus tund, möödus teinegi.

Tasapisi hakati trepist alla tulema.

Poisid koos vanematega ja poisid ilma vanemateta.

Sekka mõned tüdrukud.

Kõik jõudsid ära oodata.

Viimane ootamine oli muidugi kõige murelikum.

Et kui nimekirjad väljas, siis kas oled ikka kirjas.

Õhtul sai vanaema Arnolt sõnumi.

Sisse sain!

Nüüd pole muud kui sügist oodata!

...

Puhu, tuul

...

Kunagi ammu-ammu, kui ema veel elas ja meie pere vanas kohas elas, võttis küllatulnud ema ahju või pliidi alla tule tegemise vabatahtlikult enda peale. 

Ta ütles, et naudib seda. 

Tema, kes oma elu paarkümmend viimast aastat keskküttega korterites elas.

Paar aasta Pärnu uues korteris ka. 

Enne Tallinna kolimist.

 Meie esimest kodu Pärnus ma mäletan.

Ahju taga kollitas... tegelikult rippusid seal riided, mis olid ikka täitsa tontlikud.

Nii et seal oli ahi. 

Kollikodu.

Kütmist ma ei mäleta.

Aga seda, et köögis pisikese elektripliidiga pesemiseks sooja vett tehti, see on meeles.

Vett toodi vast 100 m kaugusel olevast Suure-Sepa tänava pumbaga kaevust.

Ja see, et oli juhus, kui hommikul köögis nii külm oli, et veeämbril oli jää peal, seda mäletan.

Ju seal ikka pliit ka oli, kuidas muidu hommikul soe sisse saadi.

 

Küllap seepärast, et mina olen suurema osa oma täiskasvanu-east ahju ja pliiti pidanud kütma, mina seda ei naudi. Mu meelest on see nii tüütu.

Kraabi tuhka.
Tassi puid... hankimisest olen õnneks vabastatud.

Tule tegemist võiks muidugi nautida.

Kui ma sellega hakkama saaksin.

Mõnikord on ju väga ok.

Tõmbad tikku ja kohe põleb.

Aga enamasti tõmban ma 5 tikku... või 10. Ja kasu ikka ei midagi.

Aina otsin sobivat süttivat materjali ja tõmban uuesti.

Kuni siis lõpuks tuleb tuli, mis jääb.

Mõnikord läheb tulesüüde pahinal põlema, aga kõik see toss ei lähe korstnasse, vaid imbub igast võimalikust praost välja, nii et lõpuks on nii, et tuleb uksed-aknad lahti teha ja põgeneda.

Kunagi sai katsetatud vannitoas olevasse lõõri tule tegemisega.

Kui seal ajaleht natuke aega põles, oli lootust, et varsti pliidi all ka.

 

Pliit ise tossu seest enam muidugi suurt välja ei paistnud.

Lõõri tule tegemine ei sobi mu aravõitu iseloomuga, seda ma enam ei praktiseeri.

Pigem tõusen hommikul kell 5 ja teen tule pliidi alla.

Siis ta läheb.

Põlema.

Enamasti. 

Aga see puhu, tuul?

Mu tark õde ütles, et kui kõvasti puhuda, küll siis läheb. Aga kuna tema nii kõvasti ei jaksa, siis kasutab ta tehnilisi vidinaid. Juuksefööni näiteks.

Läheb mis vuhiseb.

Mul fööni ei ole.

Mul on puhur.

Ja ausõna, läheb, mis vuhiseb.

Tuli põlema.

Toss korstnasse.

 Pildil on jaanituli.

Ja ei mingit puhurit.

...

Tänapäeva mängud ja mänguasjad

...
Kui latsekesed maale tulevad, siis nad mängivad.

Otsivad üles olemasolevad Barbid ja muud puped, autod, legod ning teised vidinad, mis peale viimast maalviibimist kastidesse kokku on korjatud ja nurgas tasapisi tolmu koguvad.

Esimesel päeval mängivad rõõmuga.

Teisel ehk kohusetundest.


Aga teise päeva õhtul on neil juba raudselt igav.

Õnneks on meil Roosi.
Roosi juurde esimesel päeval ei jõuta, Roosi istub kombekalt voodil ja ootab oma aega.

Roosist on siin ennegi juttu olnud.

Näiteks see lugu, kuidas Roosi meile tuli. See on Roosi ja Marta lugu.

Nüüd on Roosi 6 aastat vana ja Marta läheb sügisel juba 4. klassi.

Paar aastat tagasi oli Maibritt see, kes Roosiga ruumi ja riideid jagas.

2014

 

Ja nüüd läheb ka Maibritt sügisel kooli.

Aga Roosi on endiselt tegija.

Kui juba meelde on tulnud.

2016

 

Selline siis üks tänapäevane mäng ja mänguasi.

Aga mitte ainult.

 

Nüüd juba paaril korral olen laste kätte andnud oma kasutu fotoka.

Et miks kasutu?

 

Eks ikka seepärast.

 

Igatahes on fotokas üks igavesti lahe mänguasi. 

Lastel on pilte ikka sadades ja videosid mitukümmend. Kui parasjagu polegi mängulusti, istuvad ja vaatavad fotokast omatehtud filme. 

Lõbu laialt ja nalja nabani.

Ja minul nende pildipangast näha, mida lapsed siis tegid, kui ma ei teadnud, mida nad teevad.

No ja siis see auto.

Mingil hetkel mõtlesin, et müün maha ja ostan saadud raha eest batuudi.

Aga ma pole hüppamise fänn... ja autost oli ka nagu kahju, ikka hinnaline vanavara.

Nüüd on otsus end täiega õigustanud.

Auto on tegija!

Kui enam sees ei taha mängida, on muud võimalused (lisaks fotografeerimisele).

 

Vähemasti 3 päeva kulus auto pesemise peale. 

Mitte et ma ma lapsi tööle oleks sundinud, ma pigem püüdsin pidur olla ;)

Ja siis vähemasti üks päev kulub ehitustegevuse peale.

Lapsed pikka aega silma alt ära, ainult hääled reedavad, et on alles.

 

Isegi toiduvarud võeti kaasa.

Ja lõpuks... kui ikka korra metsa ja mere äärde ka saab, on suvi olnud päris sisukas.

...

Juuli ja August

...

Meeldetuletus Fb-s oli selline.

Et täna on see öö, kui kohtuvad Juuli ja August. Ja siis 9 kuud edasi rõõmustab meid oma tulekuga Mai.

Mul on sellest Juulist natukene kahju, aga Mai oma tulekuga teeb juba praegu, kui ooteaeg 9 kuud alles ees, meele rõõmsaks.

Ja August on tuntud tegija ;)

...

Protesteerin

...

Ritsikas ütles, et pihlakad tema maja juures on juba punased.

Et see on märk sügisest.

Ma ei taha seda kuulda.

Ja ma pole nõus seda uskuma, sest minul siin on ikka veel suvi, kõik ümberringi alles roheline. See üksik punase ja kollasekirju metsmaasika leht pujengipõõsa all… selle ma katkusin välja.

Ma ei taha näha oma õues mitte ühtegi märki sügisest.

 

Palun tagasi mu võililled ja kollased liblikad.

 ...

Kakanaljad

...
Kui ma ühes top-100 blogis kakanalja lugesin, olin küll... pehmelt öeldes hämmingus.

No et mida.
Vaja mul teada, kuidas mehed tagumikku pühivad.

Aga tänane Eesti Ekspress oli lausa reklaami üles pannud.

Õigem öelda, et jagas võõrast reklaami.

Siis sain aru.

Et see nüüd kuum teema.

Küsisin lastelt, kas nad ka mõnda kakanalja teavad.

Tüdruklaps ei teadnud, aga poisslapsel pidi neid tuhandeid olema.

Palve peale jagada oldi lahkelt nõus.

Kõige lühem oli: kaka-kaka-puuks-puuks.

Ja nalja nabani.

Pikemates pidi kakat ja puuksu rohkem olema.

Nalja kindlasti ka, ma igaks juhuks piirdusin selle ühega, sest ega tõsiste asjade üle liiga palju nalja ka teha pole kena.

Niipalju siis naljakat, suisa tõsist sain Ekspressist veel teada.

Et kui kaka-kaka-puuks-puuks on tehtud, siis tuleb võtta pepupuhastusgeel ja lahinguväli ära koristada.
...

Avatud talu

...

Kuna mul ei onud aimugi, mida üks lahtiste ustega talupäev endast kujutab, hakkasin kaasale ääri-veeri rääkima.

Et võiks ju natukene sõita.

Ja päris võõras koht ka pole... blogi loen ja pilte vaatan.

Kuna mulle lapsed laenuks antud, siis liikusime päris suure meeskonnaga.

Ja pikalt paigal ei püsinud.

Algul vaatasime aia üle.
Imetlesime tervikut...

... ja iga detaili omaette.

Vestlesime papagoidega.

Tegime hoogu...

... ja võtsime hoo maha.

Pisut kaugemal sai tehnikat katsuda.

Ja veel kaugemal tuli meri vastu.

Eriti kaugemale minna enam ei saanudki.

Ainult vaadata.

Selline pühapäev meil.

Otsast otsani  nauditav.
...