Imeline mälu

...

Lugesin just läbi ühe blogipostituse.

Tuli tunne, et tahaks ka lugeda.

Raamatut siis.

Andrei Ivanov, "Isevärki kalmistu asukad".

Juba raamatu pealkiri... ma fännan kalmistuid!
Ükskõik milline reis jääb nagu kübeke poolikuks, kui sinna sisse ei mahu vähemalt üks kalmistu. Lahkunud hinged annavad mulle elujõudu ja hingerahu.

Eelmisel suvel sain tuttavaks ühe kalmistuvahiga Saaremaal. 

Inimene, kes seda tööd on teinud juba 55 aastat.

Olime tookord oma Saaremaa ringreisil hilja peale jäänud, ja kuigi suveõhtu, kiskus hämaraks. Kui me siis oma küünaldega lähedaste haual toimetasime, tuli tema.
Kuidagi juhtus nii, et hakkasime jutustama.

Ta ütles, et see on tema harjumus, käia enne ööd vaatamas, kas kõik on tavapäraselt korras ja rahulik. 

See oleks nagu, et käid ja kontrollid, kas lapsed juba magavad, uksed-aknad kinni ja toas rahu ja vaikus... või siis pigem seda, et värav kinni ja metsloomad haudadel lilli näksimas ei ole.

Kuigi võõras inimene, siis tegelikult nagu omane ka. Meie lahkunud olid talle hästi teada.

Nii oligi, et juttu jagus kauemakski.

Kui järgmine kord sinna satun, lähen ja otsin kloostri ka üles.

Aga nagu ikka, hakkan heietama ja jõuan oma jutuga kesteab kuhu, pärast ei jõua ära imestada, miks ma oma postitusele sellise pealkirja panin!

Mäluga on selline seos, et nimetatud kirjaniku nimi (Ivanov) tõi mulle meelde ühe oma noores eas loetud Vene kirjaniku romaani.
Ivanov... Ivan... Ivanovitš

Tegelikult vist isegi triloogia, aga just seda esimest lugesin ma mitmeid kordi läbi.

"Ivan Ivanovitš". 

Isegi autori nimi on meeles, Koptjajeva.
Stalini preemiaga autasustatud teos.

Raamat oli küll omamoodi ülistus nõukogude korrale, aga midagi selles mind köitis.
Suhted ja situatsioonid.
Mees ja naine omas ajas.

Aeg. 

Teise maailmasõja algusaastad.

Kummaline, et ma seda veel nii hästi mäletan.

Raamatut siis, aeg on tuttav vaid loetu ja kuuldu järgi.
Noor mina ;)

Aga Pilvi sai 1939. aasta 1.septembril 11 aastaseks.

Jesper. ma pole teda juba pool aastat näinud... ja nüüd need jamad selle viirusega.
Nagu oleks piirid jälle kinni pandud!
Kunagi ammu oli aeg, kui pikki aastaid ei saanud Rootsi minna, nagu sein oleks ees.

Vitamiinil oli isegi laul.
Sein on ees, kas tead sa!

Ütle, mis teeksid!
Kohtad sa seina, 
mis lai nagu ilm?
Kuid edasi pääsema pead.

Eelmise aasta sügisel sai minu esimesest Rootsis käimisest 30 aastat, Pilvi hakkas Eestis käima 1970ndate aastate algusest.

Aga laul oli mingi aeg tagasi saates "Su nägu kõlab tuttavalt".  Osolin ütles tookord midagi päris nördinud häälega teistele žüriiliikmetele, kes laulu kallal ilkusid.

Osolin andis äsja raamatu välja, panin lugemiseks plaani, lapsepõlvesõber vihjas, et kui oskan, võin tedagi sealt leida.
Ma ei tea, kas oskan, aga Pälsoni ühikas elasin mina ka, samas ma ei arva, et ma ennast raamatust leian, isegi mitte ridade vahelt.

Nonii, ongi mul lugemise ootel mitu raamatut.
Kuskil koduriiulis on ehk "Ivan Ivanovitš"  veel alles.
Osolini raamat tuleb ehk kohalikku kokku.
Ja siis see Ivanovi raamat.
Indigoaalane kirjutas ta huvitavaks, vaevalt et ma ainuüksi kõnetava pealkirja pärast oleks märganud.

Vene kirjandus.
Kuidas ja kas me oma elu saame kontrollida.
Ja siis veel see, kuidas vaadata elu ja saatust erinevatest vaatenurkadest.

Muidugi võiks ootel raamatute nimekirja panna veel Piret Raua "Verihurmade aed".
Selle aasta jaanuaris sai  romaan Tammsaare-nimelise lugejapreemia.

Just täna hakati  Vikerraadios järjejutuna katkendeid lugema.

Ja veel.
Täna on märtsipommitamise aastapäev, Pilvi on sellest rääkinud. Mul on blogis isegi kuskil lugu kirjas.
Nagu ka paadipõgenemise lugu.

Mälu on Pilvil hea!
Võib lausa öelda, et imeline!

Minu oma on pigem valikuline ;)
...

Mõni mets on veel alles

...

Kunagi nägin ühest koduaknast ühte metsatukka ja teisest aknast teist. Ja kui veel end toast välja viitsisin ajada, võisin kõige lähemasse metsaserva sukelduda ja saja sammu pärast olin tõelises ürgmetsas.

See oli kunagi. 

Nüüd parem ei vaata aknast välja.

Ja kui kümme sammu metsaservast edasi astun, saan selgelt aru, et metsa enam ei olegi, ongi ainult serv.

Serva taga on tõeline mülgas.

Täna tegin tuuri teisele poole teed, no nii kümme minutit kaugemale ehk.

Et vaatan, kas tõesti enam kuskil üldse enam mingit ürgvana metsa ei ole.

Oli. Veel oli.

Mitte ehk nii ürgne kui see saja sammu kaugune ürgmets, mida enam ei ole.

Antagu pikka iga metsale, kus täna kolatud sai.

...

Elu ja surm

...

Käsikäes nad käivadki.

Elu ja surm.

Igatahes olid nad lähestikku.

Kui õue läksin, fotokas pihus.

Kasvamine ja kahanemine samamoodi.

Üks on varsti ümmargune, teist pole siis enam ollagi.

Imeline maailm.

Veel päev või paar ja ka meie õue lumeraasud on kadunud.
Ära voolanud. Maassse imbunud.
Kes kus.

Koroona... kasvab või kahaneb?
Elu või surm?
Või ainult paanika...

Aga igapäevaselt loen: ärge muretsege, surevad ainult vanad.

Seda on nii lohutav teada.

Eriti kui seda pidevalt korratakse.

Tervitused Itaaliast! Ihihihii, arvake ära, kas Lõuna-Itaalia või Põhja-Itaalia!

Meil siin on tore, kõik on noored ja heas toonuses inimesed!  

Kolm meie grupist otsustas loobuda, kuigi teadsid, et raha tagasi ei maksta. Aga mis ühele kaotus, see teisele võimalus leida! 

Ja koroona viiruse peamine tunnus on paanika. Meil siin pole mingit paanikat, nii et ei mingit viirust.

Aga kui olekski, siis on see surmav suudlus  ainult vanadele ja haigetele!

Lühike kokkuvõte tuntud (?) ajakirjaniku suusapuhkusest.

Delfis terve artikkel.

...

Kriitika ja kroonika

...

Pealkiri juba nädal, aga lugu kirjutamata. 

Loomulikult tuli mulle see pealkiri meelde, kui täna lugesin erinevaid arvamust Uku võidu kohta. No tõesõna, kaua võib, kogu aeg peab midagi närida olema. Ma hääletasin ise ka Uku poolt, kaks korda hääletasin, ja seltskond, kes minuga koos brändit limpsis, hääletas ka Uku poolt. 

Süda küll natuke valutas, sest arvasin, et noored, kelle näpud nobedamad, helistavad Jaagupi esimeseks. Mul poleks ka Jaagupi vastu midagi, aga võit tuli Ukule, ja see on ok.

See oleks ka ok, kui Eesti laulule vene kogukond toetust avaldab, seda nimetatakse lõimumiseks. Muidugi oleks siis sobivam, kui Uku laul eesti keeles oleks kõlanud, aga seda ei olnud ka Jaagupi oma. 

No ja ok on ju ka see, et helistajate koguarv nii suur oli, hoolimata priskest häälehinnast... toetame Eesti muusikat, milles probleem!

Tegelikult pole siin mu jutus kübetki kriitikat, pigem üritan mingile suvale süüdistusele vastu hakata. 

Muideks, "Kroonika" tegi ka oma ennustustabeli. Kellele pakuti I kohta?

Tubli, "Kroonika"!

Nüüd on järsku nagu mingi imede ime, et Uku võitis!

Tegelikult ma algselt pidin kriitikast ja "Kroonikast" kirjutama. Nimelt oli seal lugu "... tähtede peade kallal", seal oli mitu tuntud tähte (fotod siis), kelle soenguid hinnati.

Algul mõtlesin, et ma ei julge lugeda, nagunii läheb lajatamiseks. Kui juba "kallal" ollakse, siis pole head loota.

Aga mida ma loen! 

Tunnustatud juuksur oli nii positiivne, kiitis ja jagas soovitusi.

Tunnustatud juuksur... Rootsi üks edukamaid juuksureid Johan Hellström.

Nojah. 

Miks ma ei imesta?

...

Uue aasta lubadused

...

Ma ei andnud jaanuari alguses ühtegi uue aasta lubadust, sest võlad jäid veel eelmisest. Hirssi pole siiani söönud, kui järgmine kord poodi lähen, ostan koju valmis.

Kohe hulgem!

Aga tahaks, et oleks veel midagi.

Nüüd vaatan oma igapäevased tegemised üle, ehk annab sealt midagi lubaduste alla kantida. Vahet pole ju, kumb enne on, kas muna või kana...

Näiteks see lumememm, terve talv (!) on olnud tunne, et mis talv see on, kui lumememmegi teha ei saa. 

Mitte et ma muidu teeks. Kui lund on kuhjaga, siis on sellega muudki teha, teid lahti kühveldada näiteks.

Aga eile tegin lumememme ja nagu naksti on esimene lubadus vormistatud!

02.03.2020

Kui juba talvest rääkida, siis teine lubadus tuleb sujuvalt ka talvine.

Või pigem jäine.

Püüda pildile vähemasti üks jäälill. 

Igal talvel ju olen!

Kahjuks jäi selle talve ainus jäälille jäädvustus detsembri algusesse, nii et see ei sobi. 

Aga kes ütleb, et lilled ainult aknal õilmitsevad, kui tõde tunnistada, siis maapinnalt ongi nagu loomulikum nende ilu nautida.

Nii et see pilt sobib küll.

15.02.2020

Kolmas lubadus võiks olla midagi numbritega.

Kui ma oma sünnipäeva eel-õhtul (või pigem eel-hommikul) magama sättisin, sattus pilk kellale. 

Jee, millised numbrid! 

Loomulikult ootasin ma need puuduvad kaks minutit ja saingi väga tähendusrikka kombinatsiooni. 

02.02... 20.02.2020

Selge see, et päeva sisse mahub paremaidki numbreid.

Peaasi, mitte maha magada.

Kell 20.02 ma õnneks veel ei maganud!

Uueaasta lubaduseks sobib päris hästi.

Jäädvustada oma sünnipäev mingil erilisel moel!

Tehtud!

Neljandaks võiks ju korrata vana teemat, et üks zentangle päevas, aga see ei lähe mitte. Ma pole nii tootlik, nii et anname asjale uue nime ja saamegi täidetava lubaduse.

10 pisipilti kuu jooksul (lugesin varud üle, täitsa täidetud). 

Zentangle polekski nende kohta õige nimi.

9 x 9 cm

Aga muidu... kirjutamisel on tekkinud tõrge. 

Siit võikski tulla viies lubadus: kirjutada! 

Kasvõi natukene korraga.
 ...

Juhuslikult juhtus

...

Kui endise kolleegiga juhuslikult bussis kokku saime, jagas ta oma linnas käimise muljeid.

Näitusest, kus käis.

Vanda Juhansoo, "Kunstnik või kummaline naine".

Ja kuidas ta hiljem Energia kohvikus juhuslikult minu sugulasega kokku sai... ja kuidas jutuajamise käigus tuli juhuslikult välja, et Vanda oli Ene-Reeda kunstiõpetaja, nii umbes 65 aastat tagasi.

Kuna ma mõned päevad hiljem juhuslikult Tallinna käima sattusin, mõtlesin, et astun sisse.

Näitus Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis.

Vanda Juhanson, portselanimaalija, mööblikujundaja, rändur, polüglottkunstiõpetaja, kodukujundaja, aiapidaja. 

Misiganes veel.

Igatahes mäletas Age kunstniku koduaeda 1960ndatest nii eredalt, et oma hilisemas elus julges ka tema enda aias igasuguseid põnevaid kujundusi ette võtta.

Vanda Juhansoo käsitöö ja kunst on suures osas ajaga hävinud, aga see, mis näitusel väljas oli, avaldas muljet.

Huvitava inimese huvitav elu ja põnevad tegemised.

Lood, fotod, käsitöö.

Ja kuna ma juba majas olin, käisin läbi ka kõik teised muuseumi saalid.

Jumalast äge oli... aga see on juba teine lugu.

...

Auhindade jagamine 81 aastat tagasi

...

Pühendan selle postituse tänasele rahvusvahelisele raadiopäevale. Juba hommikul läbi une sain aru, et midagi on tänases päevas teistmoodi, sest vahepeal oli Vikerraadio ja siis oli Kuku raadio, ometi ma nagu nuppe ei näppinud. 

Kuigi... mine tea, magavat ennast pole ma saanud kunagi kõrvalt jälgida ;)

Aga siis tuli välja, et ringhäälingus on mingi sõpruskohtumine seoses rahvusvahelise raadiopäevaga.

Mulle kõik need üleilmsed tähtpäevad meeldivad, sest ausõna, pika eluga on kogunenud üht-koma-teist ajusoppi ja kuigi ma mõnikord ei mäleta, kas eelmisel õhtul filmi vaatasin või tukkusin niisama teleka ees, siis näiteks sõna raadio toob sealt kohe hulga infot päevavalgele.

Ja tekitab huvi rohkem uurida.

Ülo Raadiost ja Tere Raadiost olen ma kirjutanud.

Nüüd veidikene Digari abi ja leidsin jälle midagi uut.

Ühte ja teist... aga vaatan ainult ühte.

Auhindade jagamine 81 aastat tagasi

"Raadioleht"... saatekava, 12.02.1939... ajaleht pani välja preemiad aastatellijatele. 

Raadiolehe sihiks on koondada enese ümber kõiki Eesti raadiokuulajaid, sest õiget raadiokuulamist saab teostada vaid see abonent, kes kasutab seks saatekavasid. Riigi Ringhääling ei taotle "Raadiolehe" välja andmisega rahalist kasu, vaid  kõik see, mida teenib leht, kasutatakse lehe sisu ja välisilme tõstmiseks. 

...

Tellige omale raadioleht ja te võite lisaks teadlikule raadiokuulamisele õnnejumala soosikuna saada väärtusliku preemia. Enamik meie suuremaid ja soliidsemaid raadiofirmasid on toetanud seda üritust väärtuslike preemiatega.

"RET" raadiotehase preemia suursuper "Taara 2".

"ARE" raadiotehase preemia võrksuper "Võluflööt" ja viielambine patareisuper "Põhjanael"

Tartu Telefoni Vabriku patareivastuvõtja  "AGU 2"

"ÜLO" tehase patareivastuvõtja "KOIT 39"

"Standard" tehase neljalambine võrksuper või patareisuper

Esto Muusikalt 25 heliplaati vabal valikul

jne

jne

"Raadiolehe" tellimine üheks aastaks maksab kr. 6.50.

Preemiate jagamine toimub 6.veebruaril Riigi Ringhäälingus ja žürii koosseisu kuuluvad Riigi Ringhäälingu direktor, majandusjuhataja, preemiaid annetanud raadiofirmade esindaja ja "Raadiolehe" toimetaja.

Selline lugu siis.

Tuttav nimi artiklis siis "Ülo" raadiotehas. 

Ja varjatud kujul ka raadiofirmade esindaja žürii koosseisus. 

Sest loomulikult ma tahtsin teada, kes need õnnelikud võitjad olid (tegelikult oleks huvitav teada sedagi, milliseks kujunes nende elu ja saatus... aga seda on juba palju tahta).

Võitjaid oli kokku 24. 

Artikkel "Aastatellijaile jagati preemiaid" ilmus ajalehes "Raadioleht", 9.02.1939

Julius Seerens Kambjast sai igatahes "ÜLO" raadiotehase poolt annetatud patareivastuvõtja.

Koit 39, hind 150 krooni... foto laenatud internetist.

Teine võitja, kes märkamist vääris, oli Aleksander Indal, aadress Tallinn Telliskivi 44. 

Usun, et just see maja, 7 aastat tagasi käisin seal piilumas. 

2013

Seega peaaegu et naabrimees, mina elasin 1960ndatel Telliskivi 46. Majas nr 44 elas siis Kati. 

Hr Indal sai tutvumisreisi vabal valikul kas Türi saatja või Tallinna stuudiotega. 

Nii palju siis preemiatest... aga neid oli hulgem.

Nojah, aga selle teada saamise käigus sain veel ühte ja teist teada.

Žüriisse kuulusid pr Arro, dir Olbrei, majandusjuhataja Saving, toimetaja Illi ja preemiaid annetanud raadiofirmade esindaja Maasik.

Foto oli ka.

Seega olen alguses tagasi.

Postitused Ülo Raadiost, Tere Raadiost ja vanaisast.

Ja lihtsalt raadiost.

Kes meist siis raadiot ei kuulaks!

...