Kohalik luumurrupuhang

...
Seoses nakkusliku (?) luumurrupuhanguga kohalikus elukeskkonnas alustan tegevust labakute laenutajana kipsis pöialdele.

Esialgne valik piiratud.
Esimestele garanteeritud sobivas suuruses ja fassongis kindad.
...
Kaunis disain...
...
...
Avar pöial...

Soodne hind...

Kiirustage :)

...

Jõuluehted minevikust

...

Selle aasta kuusk ei kavatsegi veel pühasid lõpetada, särab endises hiilguses. Küünlad küljes vilkumas ja ehted korjamata. Eks me veidi koostööd teeme: tema ei taha oma ilutsemist lõpetada, hoiab okkaid hoolega pudenemast. Ja mina ei raatsi seda pühadelõputööd ära teha. Tegelikult on ikka hea, et kuusk metsast tuppa saab toodud, oleks et tehiskuusk, siis jääkski välja viimata. Aina ootaks, millal okkad hakkavad kukkuma… ja kaugel need jõuludki siis enam on, kui jaanipäev juba käes.

...

...

...

Neil kolmel kuuseehtel on oma lugu. 20 aastat tagasi, kui Rootsis käisin, sain kokku sugulastega. Ja siis kingiti, peretütre näputöö. Nemad seal olid isetegijad juba siis. Pärlimängud.

Nüüd on sidemed katkenud, võõraks jäädud tuttavaks saamata.

Aga ehted on olemas ja tuletavad meelde reisi Göteborgi. Et kusagil on onutütar, kes kunagi kinkis kolm kaunist jõuluehet.

...

Praktiline maagiakalender

...
...

ehk
Uuel aastal uue hooga

Kui ikka hooga alustad, siis ehk lohistad kaugemale välja. Muidu tiksuda on ka hea, aga võib juhtuda, et siis just kaua ja kaugele ei tiksu.

Nii mõtlesin, kui panin 2. jaanuariks juuksuri kinni. Millalgi detsembris. Minemiseks aasta lõpus enam võhma ei olnud.

See aeg, kui mina juuksuris istusin, luges kaasa autos vastostetud ajakirja “Naised”. Mis ajakiri, see oli kalender… ja horoskoop… ja muidu tarkuseraamat.

Sealt ta siis välja lugeski, et 2. jaanuar juukselõikuseks absoluutselt ei sobi. Mis pani ta naeru kihistama. Et juuksekasv jääb kinni, juuksed kukuvad välja ja tekib kõõm.

Aga mis temale sobis, oli see, et tee veeprotseduure. Kuna auto nägi suht rääbakas välja ja aega oli ka rohkem kui küll (naine juuksuris!), siis läks kaasa autoga teenindusse. Ja tegi kõige korralikuma ja kallima pesu, mis teha andis… vastavalt soovitusele.

Nüüd on pidurid nagu vahelduvvool. Vahel on ja vahel ei ole. Hirmus oli see, kui pühapäeval Nõmmes käies keset linna järsku ei olnud. Õnneks läks õnneks, ükski memm alla ei jäänud ja puust sai ka napilt mööda. Et koht suht võõras, tuli kirikuaiale enne paar tiiru peale teha, kui õige teeots ette juhtus.

Tagasi tulles läks paremini (auto sai soojas garaažis üle sulatatud) ja kui need kaks kitse teele ette jooksid, siis jälle pidurid olid.

Tunduski, et asi korras: see, mis pesus vett sai, oli kaks korda põhjalikult sooja saanud.

Kuni eilseni. Mitte et pidureid ei olnud, olid küll. Kogu aeg olid. Kärsahaisu sain ise ka tunda.

Nüüd on auto teeninduses, miski koht pidi ääreni vett täis olema. Mis muidu nagu kuiv peaks olema.

Kaasa istub teist päeva tütrekese juures ja ootab, millal koju saab.

Mulle tundub, et see kalender-horoskoop tuleb ahju visata.

Enne veel ootan, kuidas nende juustega saab. Kukuvad… ei kuku.
Kui ikka välja kukuvad, siis on lootust. et kalender tõtt rääkis.
Kasvanud nad igatahes veel ei ole.

...

Sotsiaalne võrgustik

......

Pealkirja laenasin Sgjellelt. Kõik on just nii, nagu ta kirjutab.

Aga selle jutuga tuli minul hoopis mu vanaema meelde.

Tema oli keskpunkt… selle suure ämblikuvõrgustiku keskel. Hea ämblik, Ämblik suure tähega. Tema juurde koondusid kõik kiired ja harud, sinna sibasid kokku paljud pisikesed ämblikud. Ja ämblikulapsed.

Tean täpselt, kui pisikesed nad on. Ämblikulapsed. Poja tõi kunagi suvilast tillukese ümmarguse kookoni koju ja pani verandasse. Ühel hetkel oli kogu veranda neid täis. Palju ja imepisikesi. Usun, et praegune võrguküllus seal on nende järeltulijate toimetatud.

Vanaema võrgustikus oli samasugune sibamine.
Tema kui kuninganna.
Kõik tundsid end hästi, kui said tulla ja temaga olla.

Oma viimased aastad vanaema ise toast väljas ei käinud.
Ja kõik, kes tema juures käisid, olid omavahel seotud.
Lapsed ja lapselapsed, nende kaasad ja kaasade sugulased, omaksed välismaalt ja üle Eesti. Sekka mõni vana hea perekonnatuttav.
Ühekaupa ja hulgakesi.
Kõik käisid, paljud kirjutasid ja saatsid fotosid.
Kui mina sõin eelmise külalise toodud kooki ja kuulsin eelmiste külaliste uudiseid, siis järgmine sai eelmise viidud kommi (juustu, saia, kringlit, tomateid, õunu, viinamarju… misiganes).

Vanaema jagas kõike kõigiga.

Jõuluks oli tal kingitus iga lapse ja lapselapse jaoks. Nende kogumine algas juba aasta algul. Seal oli kõike: omakootud sokke, mõni ilus esemeke või tarbeasi (seep, sukapüksid), mis välismaa-sugulastelt toodud-saadetud, mõni pisiasi, mis spetsiaalselt selleks poest tellitud või siis kingitus teisele ringile lastud.

Vanaema juures sai kõige paremat kohvi - sageli suures klaaspurgis LUX lahustuv, mida muidu sel nõuka-ajal ainult valuutapoe aknalt vaadata võis, ja seal olid kõige maitsvamad praetud silgud, kartulipuder, pannkoogid, hernesupp…

Vanaema jagas meie kõigi rõõme ja muresid. Andis nõu, lohutas ja laenas rahagi, kui näpud põhjas olid. Sinna võis alati minna, kõhu täis süüa, diivaninurka kerra tõmmata ja tukkuda.

Ja igal õhtul palvetas vanaema kõigi oma lähedaste eest. Et neil elus hästi läheks.

Pärast vanaema surma see suur võrgustik enam nii ei toimi. Võrgustiku keskpunkti enam ei ole. Meie sibame pisikestena edasi, oleme küll suuremaks saanud ja oma harud tugevamaks kudunud ning meid on palju-palju rohkem, kuid meie side pole enam see, mis oli.

Aja paratamatu kulg.

Eks meil kõigil on nüüd omad võrgustikud, mis mingeid niitepidi ikka omavahel ka kinni on.

...

Talve puudutused

...

Seda talve on juba mitu korda olnud.

Miskipärast puudutab see olemine mind iga kord. Kohe nii, et ma tunnen puudutust.

Novembri lõpus, kui ma läbi tuisu koju pidin saama. Kui rongid ei käinud, sest puud olid raudteel. Või elektriliinidel.

Autod ei sõitnud, sest teed olid hanges.

Milline õnn, kui lume seest lõpuks kodu üles leidsin.

...

Täna siis jälle. Talv lööb plaanid segamini. Sedapuhku pakase puudutus.

Kauged käimised jäävad ära. Pärnusse ja Nõmme.

Läbi akna on küll ilus vaadata.

Päike paistab ja lumi sätendab. Korra jooksin üle õue ka. Puukuuri ja tagasi, korda kolm tegelikult. Siis oli 19 kraadi alla nulli… ega kaua olla ei saanud. Paar plõksu tegin ka.

...

...

Teine päev

......

Täna ma käisin juuksuris. Mulle meeldib seal. Minuga tegeldakse. Ja kui minuga ei tegeldagi parasjagu, ikka meeldib. Soe ruum, võid tukastada. Aga võid ka kõrvu kikitada… et mis maailmas toimub.

Sain kuulda palju lugusid elust enesest.

Need ei olnud lõbusad lood.

Mõned matused.

Mõned koondamised.

Mõned rasked esmaspäevad.

Veel kohtusin seal tuttavatega.

Üks kolleeg.

Üks peaaegu et naaber.

Nemad ka… astusid sisse, tellisid teenust.

Ühel juuksuril täitus täna 42 aastat töötamist ühel ja samal kohal.

2,5 tundi sellest pühendas ta minule.

Nüüd on mul uus imago.

See maksis 400 krooni.

...

Esimene päev

...
...

Ma olen teinud mõned olulised telefonivestlused… aga mõned on veel tegemata. See tekitab veic süümepiina.

Ma olen saanud mõned olulised kõned… aga mõni on veel tulemata. Ja see teeb murelikuks.

Üks oluline uue aasta kaart jäi saatmata. Ja ma olen üsna õnnetu.

Ma olen võtnud vastu mõned olulised inimesed… aga mõni oluline on kindlasti veel tulemas.

Ma olen teinud mõned olulised külaskäigud, kuid mõned olulised tahavad veel tegemist.

Õnneks on terve aasta alles ees.

...