Kolmapäev, 7. jaanuar 2009

Sotsiaalne võrgustik

......
Pealkirja laenasin Sgjellelt. Kõik on just nii, nagu ta kirjutab.
Aga selle jutuga tuli minul hoopis mu vanaema meelde.
Tema oli keskpunkt… selle suure ämblikuvõrgustiku keskel. Hea ämblik, Ämblik suure tähega. Tema juurde koondusid kõik kiired ja harud, sinna sibasid kokku paljud pisikesed ämblikud. Ja ämblikulapsed.
Tean täpselt, kui pisikesed nad on. Ämblikulapsed. Poja tõi kunagi suvilast tillukese ümmarguse kookoni koju ja pani verandasse. Ühel hetkel oli kogu veranda neid täis. Palju ja imepisikesi. Usun, et praegune võrguküllus seal on nende järeltulijate toimetatud.
Vanaema võrgustikus oli samasugune sibamine.
Tema kui kuninganna.
Kõik tundsid end hästi, kui said tulla ja temaga olla.
Oma viimased aastad vanaema ise toast väljas ei käinud.
Ja kõik, kes tema juures käisid, olid omavahel seotud.
Lapsed ja lapselapsed, nende kaasad ja kaasade sugulased, omaksed välismaalt ja üle Eesti. Sekka mõni vana hea perekonnatuttav.
Ühekaupa ja hulgakesi.
Kõik käisid, paljud kirjutasid ja saatsid fotosid.
Kui mina sõin eelmise külalise toodud kooki ja kuulsin eelmiste külaliste uudiseid, siis järgmine sai eelmise viidud kommi (juustu, saia, kringlit, tomateid, õunu, viinamarju… misiganes).
Vanaema jagas kõike kõigiga.
Jõuluks oli tal kingitus iga lapse ja lapselapse jaoks. Nende kogumine algas juba aasta algul. Seal oli kõike: omakootud sokke, mõni ilus esemeke või tarbeasi (seep, sukapüksid), mis välismaa-sugulastelt toodud-saadetud, mõni pisiasi, mis spetsiaalselt selleks poest tellitud või siis kingitus teisele ringile lastud.
Vanaema juures sai kõige paremat kohvi - sageli suures klaaspurgis LUX lahustuv, mida muidu sel nõuka-ajal ainult valuutapoe aknalt vaadata võis, ja seal olid kõige maitsvamad praetud silgud, kartulipuder, pannkoogid, hernesupp…
Vanaema jagas meie kõigi rõõme ja muresid. Andis nõu, lohutas ja laenas rahagi, kui näpud põhjas olid. Sinna võis alati minna, kõhu täis süüa, diivaninurka kerra tõmmata ja tukkuda.
Ja igal õhtul palvetas vanaema kõigi oma lähedaste eest. Et neil elus hästi läheks.
Pärast vanaema surma see suur võrgustik enam nii ei toimi. Võrgustiku keskpunkti enam ei ole. Meie sibame pisikestena edasi, oleme küll suuremaks saanud ja oma harud tugevamaks kudunud ning meid on palju-palju rohkem, kuid meie side pole enam see, mis oli.
Aja paratamatu kulg.
Eks meil kõigil on nüüd omad võrgustikud, mis mingeid niitepidi ikka omavahel ka kinni on.
...

2 kommentaari:

helle ütles ...

Üks selline hea haldjas peaks igas peres olema, kes eksinud hinged kokku korjab ja võrgustikuks koondab.
Ega see asendusvõrgustik pole ikka päris see...pole see...

tegelinski ütles ...

Miks mul on tunne, et koosolemisvajadus oli vanasti olulisem ja et selleks oli rohkem aega... nüüd on maailm lahti ja võimalusi igasuguseid. Suhtlemisvõimalusi samuti... nagu sa kirjutasid. Eks seegi ole omamoodi võrgustik. Aga see pole see pole see :)