Reede, 20. detsember 2019

O nagu ohohohooo...

...
Kui mul oli teisipäeval plaan paar sisukat tundi Tallinna vanalinnas mööda saata, siis Eesti Lastekirjanduse Keskus oli selles võimaluste nimekirjas number kaks.

Number üks oli üks rändnäitus Rahvarinde muuseumis, mis, nagu selgus, oli teisipäeval suletud.

Number kolm jäi ära ajanappuse tõttu, aga punkt neli mahtus kenasti õhtusse sisse.

Kus siis see ohohohoo?

Esimene ohoo oli Lastekirjanduse Keskuses.

Lõpuks ometi sain võimaluse vabalt sisse minna ühte uhkesse vanalinna hoonesse Pikal tänaval, kus kolasin läbi kõik kolm korrust.
Mina teatavasti see vanade asjade fänn.

Tõsi, muu vanalinnaga võrreldes on hoone suht noorukene, 100+ aastat.

Aga sobis ikka väga hästi.

Laste, raamatute ja kunsti jaoks ka.



Moskva illustraatorite jõulunäitus andis kena ohoo-efekti.

Edev mina ka pildi peal

Edgar Valteri püsinäitus.


Minust vanemad aabitsad ja minu lapsepõlve lemmikraamatud.




O nagu Ott ja O nagu Oskar.

Aga siis oli veel ohoo-efekt, kui Katiga läbi vanalinna jalutasime. See neljas punkt päevaplaanis.

Ilus oli!


Jaani kirikus kuulasime laste kontserti ja Olevistest jalutasin niisama mööda.
Kui juba O-sid korjata.


Ja kui ma siis lõpuks kolmapäeva hommikul koju jõudsin, oli ka ohohoo.
Raadios tuli Huvitaja saade, ja seal räägiti Eesti Lastekirjanduse Keskusest. Saate meeskond oli sealsamas, kus mina eelmisel päeval.

Tänase päeva märguande sain ka kätte. Just siis, kui Ohoosid kokku lugesin, tuli raadiost Kuldrandevuu ja Heimar Lenk.
Kõrvu jäi lause: Rock-lood levisid ka jälle nagu ikka hea muusika, ohooga kohe üle maailma. 

No ja kui ma nüüd need ohood kokku arvutan, siis saabki ohohohooo!
...

Kommentaare ei ole: