Esmaspäev, 16. detsember 2019

N nagu Nangijaala

...
Kui on juttu surmast, siis tuleb ilmtingimata rääkida Nangijaalast. Eriti siis, kui pead sellest rääkima lastele.

Ja kui tunned, et rääkimine hästi välja ei kuku, võta raamat ja loe.
Astrid Lindgren, "Vennad Lõvisüdamed".

Olen seda koolilastele ette lugenud ja iga kord väevõimuga pisaraid tagasi hoidnud. Vaid mõned leheküljed kogu raamatust ja kõik on öeldud.

Joonatan teadis, et ma pean varsti surema. Ma usun, et seda teadsid ammugi kõik peale minu enese. 

Nangijaala on maailm, mille Joonatan välja mõtles oma väikese haige venna lohutamiseks.

Nangijaala on paik, kus sünnivad muinasjutulised asjad, ja kes sinna satub, võib hommikust õhtuni seiklustest osa võtta.

"Nangijaala," kordan ma. "Kus see asub?"
Joonatan ütles, et ega temagi tea päris täpselt. Aga see pidi olema kuskil tähtede taga. Ning ta hakkas jutustama Nangijaalast nii, et mul tekkis peaaegu tahtmine otsemaid sinna lennata.

...

2 kommentaari:

Mae ütles ...

Minu lapsepõlve lahutamatu kaaslane oli see raamat. Mõnikord olen tundnud kiusatust seda nüüd üle lugeda, sest nagu Lindgrenil ikka, võib selleski raamatus olla peidus täiskasvanutele sootuks teine sõnum kui lastele. Ent ma pole seni söandanud enam lugeda...

tegelinski ütles ...

See on jah valus raamat. Vähemasti see, kuidas lugu algab.
Ja film Astrid Lindgreni enda elust, mida aasta tagasi kinos vaatamas käisin, oli ka omamoodi ilus ja valus korraga.
Minu enda lemmik oli lapsepõlves "Meisterdetektiiv Kalle Blomkvist", see oli nii põnev. Kõik see Rooside sõda ja kurjategijate jälitamine.