Neljapäev, 12. detsember 2019

K nagu kivi

...
Kui ma nüüd k-tähe juures jätan kividest kirjutamata, siis olen reetur. 

Kivid on mu hingesugulased.
Ma olen alati valmis nendega suhtlema. 
Või neist rääkima.

Nad tulevad mu juurde, neid on mul kodus siin ja seal, igal oma lugu.

Aga mitte ainult.

Mõni kivi on näiteks muinasjuttu sisse kirjutatud.
"Kaarnakivi"... Juhan Jaikilt valimik tondi- ja loomajutte. 
Ja kivijutte.

Kaarnakivi on teatavasti niisugune kivike, mis annab inimesele kõike, kui inimene oskab targalt talitada. 
Kaarnakivi on väike, must ja ümmargune, ja leida võib teda kaarna pesast.

Raamatus on lood ka suurtest kividest, näiteks need tüdrukud ja poisid, keda kuri pärgel raudkepiga kivideks moondas.

Kaksteist kivi... lugesin üle. Kuus venda ja nende pruudid.


...
K nagu kaaren... kaaren ise on osake mu lapsepõlvest.
See kurb laul, mida ma ikka ja jälle kuulata tahtsin.
... siis tuli kuri kaaren, kes ise must kui öö, sõi ära neli muna ja lõhkus peas ka.

Kui juba linnud, siis kivitäks.
K nagu kivihing... tema see ongi. Kivitäks.
Kivinokkija.
Kiviraudsepp või kivitiku-Liisu.
Kitsekarjane.
Heal lapsel palju nimesid.
Elab kiviaedade pragudes, kivihunnikutes, varemetes. 
Hääl kui haamrilöök vastu kivi.

Nii on nende kividega.

Viimati tõin ühe kaasa Riia-reisilt.
Imeline ju. Isegi märk peal.

Parasjagu mahub rahakotti.


Viimati pildistasin üht kivihoonet.

02.12.2019... siis oli meil juhuslikult talv.
...
Ja nüüd käisin veel jõe ääres.
Kivid keerises.

Ime, et vool neid kaasa pole viinud!

12.12.2019
...

Kommentaare ei ole: