Fotojaht: vananemine

 ...

10.05.2021

22.05.2021

Väärikalt vananenud. 

...

Mina küll vaatan Eurovisiooni 2

 ...

Kõik on enam-vähem samamoodi kui 9 aastat tagasi.

 Ma küll vaatan Eurovisiooni sai siis ajalukku jäädvustatud.

Loomulikult vaatasin ma ka eelvoorusid.

Loomulikult hääletasin... ja jälle tulemuslikult. Kuna Marko Reikop ütles, et San Marino enamasti finaali ei jõua, siis selge see, et hääletasin San Marino poolt.  Ja San Marino saigi finaali!

Finaalis andsin hääle Soomele... Ja nende saavutatud 6. koht pole ju sugugi paha!

Nii et mina olen rahul.

Võidulaul meeldib mulle ka. Ja kogu kogu show oli väärt vaatamist.

Itaalia võitis ja Inglismaa jäi viimaseks. Muidugi võiks siit otsida mingit poliitilist tagapõhja, aga kui ma inglaste laulu kuulasin... muusikakriitilise vaistuga nagu ma olen... no ma poleks ka rohkem pakkunud.

Kogu Eurovisiooni ainus miinus oli, et Uku Suviste ei saanud lõpp-võistlusele. Oleks ju võinud, samas... ei midagi uut siin ilma peal.

Hääletamine käis suht käbedalt, mitte nii kui vanasti.

Päris hea süsteem.

Kõigepealt žürii poolt antud punktid. 

Ja siis hakati tagant otsast riikide poolt antud punkte lisama. Mis muutis kohe paremusjärjekorda. Ainult mitte neli viimast.

8 riigile on punktid liidetud. 

Nüüd juba 12 riiki on oma punktid saanud.

Kuuel riigil veel tulemused saamata.

Asi on läinud pingeliseks! Kes võidab?

Malta häälesaak jäi kasinaks.

Pinge kasvab. Kes kolmest võtab võidu?

Lootus kustub viimasena. 

Kui nüüd Itaalia endale miskit käkki (triipu) ei tõmmanud... (loodetavasti mitte), kuulub seekordne võit neile. 

Aga ka Prantsuse 2. ja Šveitsi 3. koht on uhke saavutus.

Selline meeleolukas Eurovisiooni ülekanne oli eile.

Täna sattusin teleka ette, kui hindamine käis (enne oli vormel), nüüd sain kenasti punktid veel üle vaadata.

Mulle numbrid meeldivad ;)

Aga üks poolik mõtte jäi pähe kinni: kas Laura oma garderoobi, postitantsu ja omapärase laulustiiliga poleks olnud sel Eurovisioonil kui rusikas silmaauku. Ja teine mõte... et kas tõesti ainult mulle tuletas üks selle aasta edukas eurolaulik kangesti Uudo Seppa meelde.

Aga need on niisama uitmõtted, kiivalt omale hoitud, aga siiski näpuotsaga jagatud ;)

...

Elurikkuse päev

 ...

Nii palju elurikkust mul küll tavaliselt akna taga ei ole! 

Ju nemad teadsid, et ongi õige päev suurte jõududega välja tulla!

Sääsed? 

Kihulased?

Igatahes olid nad agressiivsed ja otsisid võimalust rünnata.

Õnneks on mul valvepost välja pandud...

Juba mitu tundi asendit muutmata, muudkui ootab.

Elurikkust.

Kui ta võrk veel kaua tühi püsib, siis ausõna, mina lähen ja nopin mõned elurikkused ja pistan talle sinna võrku.

Tänutäheks etenduse eest, mis see 8 pika jalaga sõbrake mulle enne korras.

Kui nüüd tagantjärgi oletada, siis ehk oli hoopis võrgu kudumise rituaal? 

Igatahes see pikajalgne kaunitar kolis just täna mu akna taha, ja kui ma siis fotoka võtsin, läks täielikuks esinemiseks.

Elu kui palju, rikkus polegi oluline ;)

...

Tulp siin ja tulp seal

 ...

Tulp viitab tulbile,

tulp tukub tulba all.

Tulp tulbiga,

tulp tulbaga.

Tulbiparadiisis.

...

Eile möödasõidul põikasime sisse. 

Ega ma vist nii palju tulpe pole korraga näinud.

Kui mul kunagi oli mõte, et võiks pojenge korjama hakata, siis eile mõtlesin: miks mitte tulpe!

Mulle on vaja midagi sellist, mis on hästi leplikud. Mu kaks pojengipõõsast on minuga kenasti kokku kasvanud. Mis muidugi ei tähenda, et kõik need teised kaunid sordid nii vähenõudlikud oleks. Minu omad on vanaemade juurest tulnud.

Aga need eilsed tulbid, neid oli tõesti palju. 

Ja mitte ainult arvuliselt palju.

Erinevat värvi, eri kuju, isegi iseloom paistab igal oma olevat.

Plussiks vana mõisahoone... sinna sisse astumise jätsin järgmiseks korraks.

...

Mine metsa!

 ...

Nädalalõpu Õhtulehes (15.05) oli Priit Pärnapuu lugu "Urmas Tartes: metsateadlased jäävad rahamasina hammasrataste vahele".  

Kuidas piirata metsade kogust, mida RMK tohiks raiuda? 

Tartese sõnul on kaitse-eeskirjad järjest lihtsustunud ehk üha vähem arvestatakse seal looduskaitsega ja üha suuremalt raiub RMK piiranguvööndites. 

Lugesin artikli kohe paar korda läbi. Kuna lugu on liiga pikk, et seda ümber jutustada, korjan välja mõned Urmase mõtted. Need, mis hetkel kõnetasid.

"Talude juures käidi metsas puitu võtmas küll, aga nii, et tuulevari alles jääks. Kui sul ei ole kohapealset tegijat, siis jääbki paratamatult mulje, et lageraie ongi kõige efektiivsem meetod."

"Ma ei tea ühtegi metsakasvatajat, kes oleks rõõmus tema metsa sõidetud rööbaste üle. Ma ei ole ühtegi näinud. Aga kui sul ei ole kohapeal inimest ja tehakse distantsmajandamist, siis sa ei oska seda isegi tähele panna..."

Et miks kõnetasid? 

Kõrval olevas metsas tehti aasta tagasi lageraiet. Meil on nüüd tuulekoridor. Ja metsas on sügavad rööpad.

...

Miks ma seda mõne aja tagust Õhtulehe artiklit meenutan?

Lihtsalt, kohe tuli peale Eesti Ekspress Delfis avaldatud Martin Laine lugu "Kits kärneriks". Kusjuures, kits ei viita karjakasvatusele ega kärner aianduse teemale. 

Artikkel on hoopis Keskkonnaameti metsahoiuspetsialistist Lembitust, kes väidab, et tal ei ole väärtuslikku metsa, samas on ta raiunud Häädemeestel tuhandeid tihumeetreid puitu, sealhulgas vähemalt 1800 tihumeetrit on keskkonnaametnik rahaks teinud raiekeelu aladel... info, mis valmistas üllatust isegi Keskkonnaameti sisekontrollile. Aga üldiselt jäi mulle mulje, et keskkonnaameti arvates on kõik siiski JOKK. Ja natuke pakutakse katust ka.

Positiivset ka. Elanike võitlus kandis vilja, üks raiekeeluga mets päästeti ja kohtukulud jäid riigiameti kanda.

...

Aga tegelikult... paar päeva tagasi läksin metsa. 

Ja siis see teeäärne niit oma mitmekesise taimestikuga, kõik need kassikäpad ja metsnelgid, karikakrad ja kellukesed, tõrvalilled ja raudrohud, ristik ja maasikaplatsid... kõik see, mida enam ei ole. 

Juba sügisest saadik.

Paganama kahju on.

Õnneks mets oli veel alles.

...

Fotojaht: midagi kasulikku

 ...

Kui prooviks õige võilille?

Pidi kasulik olema... kui kaugemale tagasi mõelda, siis isa ühel suvel näksis varsi. Ikka nii, nagu õpetatakse. Esimesel päeval üks ja teisel päeval kaks. Nii kümneni ja tagasi.

Sõbrants on seitsmeni jõudnud... aga ma ei mäleta, kas edasi või tagasi. Igatahes tunne olevat juba tugevam. Isal, mäletan, olid sügiseks vaevused mööda läinud, misiganes need siis ka olid. Mu meelest kuskil mingid kivid.

Arvan, et alustan ka vartest. Kõige lihtsam. Muidugi võiks veel eilsed peenramaal välja kaevatud juured kokku korjata ja ära kuivatada. 

Kõige ilusamad on õied, ei tea, kas üldse raatsiks näksida?

Keegi juba näksib ;)

Aga kõige raskem on välja mõelda võimalus, kuidas kaasale neid tervist toovaid lehti, varsi ja õisi sisse sööta. Ta võib ikka väga ägestuda...

....

Loll, aga kannatlik

 ...

Ennast kiitmast ma ei väsi: loomulikult olen ma kannatlik. 

Kinnituseks sobib näiteks öelda, et mina olen seni vaktsineerimata. 

Aga kui see ilma olemine veel kaua kestab, möllin end vaktsiinivastaste kogukonda ja lähen ka Vabaduse väljakule meelt avaldama ning muusikat kuulama.

Miks siis loll?

Et sellele vastust saada, loe kõik eelnev veel kord, ja tähelepanelikult, läbi.

Ja kui nüüd keegi küsib, et miks ma siis ometi olen vaktsineerimata.... no ikka seepärast, et ma nii kannatlik olen.

Loogiline, et perearst ei saa vaktsineerida, sest a) vaktsiini ei jagu, ja b) palju on neid, kes minust vanemad ja haigemad. Suhelnud olen temaga kaks korda.

Loogiline, et vaktsineerimata, sest maakond vaktsiini ei saa.  Selle kohta uurisin paar õhtut tagasi kaarti. Ei mingit Järvamaad.

Ja eile lugesin Järva Teataja artiklit. "Nooremad peavad vaktsiini järele sõitma mujale".  Aga vanemad? 

Nobedate näppude voor pakkus mingil hetkel kohalikus haiglas 42 doosi. Aga see oli juba mitu päeva tagasi. Tagantjärgi tarkus.

Täna õhtul mõtlesin, et kontrollin digiregistratuuri. 

Minu ees järjekorras on 58 192 inimest.

Aga kuhu mul kiiret?

Ootan, kuni kõigile pakutakse, kõigile jagub ja kohalik kogukond kohapeal vaktsineeritud saab.

Nii nagu 99 aastat tagasi.

...