Lõhn ja maitse

 ...

Lõikasin hurmaa pooleks, no et pool endale ja pool kaasale. Kokkuhoiupoliitika selline ;) Natuke aega vaikselt nosimist  ja siis kaasa küsis, et kas ma olen kuhugi toidu sisse küüslauku pannud.

?

Aga jõudis kohale! Ma tõesti tükeldasin kaks küünt küüslauku, kui liha ahju panin. Võimalik, et ma ei pesnud nuga ära. Võimalik, et nuga jäi lauale.  Võimalik, et ma sama  noaga lõikasin hurmaa pooleks. Sel juhul on mul seesama nuga käes... et siis oma puuvilja-poole viilude kaupa söömist nautida. Küüslauk? Ma küll mingit maitset ei tunne! 

Nuusutasin nuga, nojah, pisut nagu oleks, et kunagi keegi sellega küüslauku on lõikunud!

Miks mul see paari päeva tagune lugu meenus? Tulin ”Krõõdast” ja ühel teejupil tundsin äkki lehka. Mõnes mõttes tuttav lehk, ükskord oli hiir kuskil varjatud kohas lõksu jäänud. Tookord leidsin ta umbes samasuguse lõhna järgi üles. 

No ma ei arva, et sellel laial lumisel väljal kuskil mõni hiir (või kesiganes) oma otsa oleks leidnud. Lihtsalt peale esimest ja viimast koroona läbi põdemist on mul haistmine kuidagi paigast nihkunud. Tol korral oli mul lõhnataju kadunud, ja kui siis paari nädala pärast tagasi tuli, tundsin mitmel korral ootamatult praetud soolapeki lõhna. Mitte et keegi kuskil pekki praadinud oleks, aju noppis selle kuskilt välja. 

Ilmselgelt peaks see kuuluma testi Tõelised eestlased.

Sa oled soolapekki praadinud... või vähemalt söönud.

Aga kui lõhnast rääkida, tulin raamatukogu-bussist ja mõtlesin, et millele see lõhn vihjas. Ehk peaks koju jõudes kriminulli kirjutama hakkama? 

Või vähemalt lugema. 

Viimast võimalust arvestades tegin raamatut laenutades küll vale valiku, Eva Koffi ”Kirgas uni” tõenäoliselt kriminull ei ole. Aga raamatut valides olid mul teised suunad, lihtsalt mõtlesin, et võtan midagi Eesti* autoritelt. 

Tegelikult ma nüüd juba tean vihje tähendust. Mul on kodus lugemata Hargla ”Oleviste mõistatus”, ilmselgelt kriminull. 

Sõnakuulelik mina, juba otsisin riiulist välja!

...

* 2025 on Eesti Raamatu Aasta.

...

Veel detsembrit

...

Mõned #detsembripäevapildid veel kaustas.

#detsembripäevapilt 27

Tõelise eestlase testis on mõni oluline küsimus välja jäänud.

No näiteks: kes on kilumannergusse kilu soolanud või vähemalt sealt seest kilu saanud/söönud.

On juhtunud! Nii saamist kui söömist.

Muidugi olen ma lapsepõlve suvedel pigem sellise* mannerguga naabrite juures piimal käinud, sisemaa värk, piima sai tihedamalt tarbitud kui kilusid ja nii oli mõni 2,5-liitrine mannerg hoopis piimamannerguks.

Aga seekord jõulujärgsel ajal sai ehtsat kalameeste püütud-soolatud kilu süüa. Nagu vanad eestlased kunagi.

Mina kraabin kondi seest välja, kaasa vajutab kilu "lihakeha" noaga triibuliseks. 

Ma nüüd ei tea, kumb meist rohkem eestlane on. Aga kilud olid head!

27.12.2024

...

Jõulupuu on jõulupuu, vahet pole, kuusk, nulg või mänd. Algul mõjus võõrana, kui Saaremaal tädi ja tädimehe kodus (ja vist selles samas suures vaasis) suur mägimänni oks jõuluehtes oli. Nüüd olen teadlikumaks saanud: Kihnus on mänd tavaline jõulupuu, nulg jõulupuuna  on Euroopas laialt levinud ja saartel võib ka kadakas jõuluehted kaunistuseks saada.

Mul siis mänd, täpsemalt mägimänd, juba kuues aasta jõulupuuks. Hea lihtne kohe maja kõrvalt oks võtta. Nagunii kipub jääma viimasele minutile või niisama pimeda peale. Okkaid ka ei pudise. Nii et sobib meile hästi, pealegi on lapsukestel kõigil kodus oma jõulupuu, meil võibki olla natuke omamoodi.

 #detsembripäevapilt 26

Aga kunagi oli meil ka kuusk**. Selline ehtne, nii et okkad ikka lõpuks pudisesid.

...

* Pildil olev nõu, arvan ma, on just see nn kilumannerg, millega piima käisime toomas.

...
** Aasta 2014. Siis oli kuusk koduseks jõulupuuks.

...

Muusikaline reis

 ...

Mõisas oli kontsert "Helisev Salzburg".

#detsembripäevapilt 28

Kaunis muusika ja andekad esinejad.

Ja imeline koht Salzburg, mis selle kahe tunni jooksul lausa omaseks sai. Etenduse lõpus ohkas nii mõnigi: sinna ma läheks!

Salzburgi siis.

Tegelikult on linn omamoodi tuttav kõigile, kes on näinud filmi "Helisev muusika"... ja kes ei oleks!

Just Salzburgis filmiti aastal 1965 suur osa sellest filmist.

Kontsert tuletas meelde, mis, kes, millal ja kuidas on seotud selle merepinnast 424 m kõrgusel Salzachi jõe kaldal asuva linnaga. 

Ma ka oleks äärepealt lavakogemuse võinud saada, aga pääsesin, mul õnnestus kooli muusikaõpetaja enda asemel rahva ette suunata. Tõesõna, ma ei taha ega oska esineda! Või ehk oleks õige öelda: kuna ma ei oska, siis ma ei taha.... ja vähe sellest, et esineda (see tähendab ilus ja haarav olla), ma ei oska ei laulda ega tantsida. 
Katrin Lehismets sai enda kõrvale kaks väga hea liikumisega kaasosalist publiku hulgast, pluss ülejäänud saal laulis ja plaksutas kaasa, etteaste tuli neil super-hea välja.

Aga see pole veel kõik. Enne järgmist etteastet käis Katrin mikrofoniga ringi ja küsis, et kui silmad kinni paned, siis milline ilus või soe mälestus sul esimesena meenub. Ma ei kuulnud, mida esimene vastaja ütles, mina olin kohe järgmine.

Ja nii kummaline, midagi kohe meenus. Meenus see, kuidas ema mulle kunagi unelaulu laulis. Tõesti, mul polnud minutitki aega midagi välja mõtlema hakata, just see meenuski. 

Kohe.

Aga laul, mida ta laulis? Ka sellele küsimusele oli kerge ilma pikalt mõtlemata vastata. Tegelikult on neid laule, mida mäletan, päris mitu. Aga kohe tuli meelde "Uinu vaikselt mu lind, ma valvan ju sind..."

Tavaliselt istun ma saalis viimases reas ja püüan mitte silma paista. Seekord juhtus teine rida olema, ja kohe servas. Aga õnneks läks kõik hästi ;)

Laupäeva, 28. detsembril.

...

Jõuluaeg

...

#detsembripäevapilt 25

25. detsembril ei olnud enam lumeraasugi. Homme peaks minema mutimullahunnikuid laiali ajama.  Enne kui nad jälle ära jõuavad külmuda. 

Külalised läksid, hämarus võttis platsi üle.

...

24.12.2024

Jõululaupäeva hommikul, üllatus-üllatus, oli meie kandi ilm täiesti talviseks muutunud... ja kuigi veidi vesine, jagus lund peaaegu et õhtuni.

#detsembripäevapilt 24

...

23.12.2024

#detsembripäevapilt 23

Käisime Pärnus. Seal oli kuidagi eriti ilus!

...

#detsembripäevapilt 22

Ka ämblikuvõrku saab seostada jõuluajaga.  Nimelt on ämblikud ja nende võrgud juba kaugemas minevikus ukrainlastele jõulurõõmu toonud. Lugusid on erinevaid. Näiteks see, et vaesele perele tõi üllatuse ämblik, kes öö jooksul jõulupuu oma kootud võrkudega ära kaunistas, nii et sealkandis senini ämblikud ja nende võrgud ehetena kuusel kasutusel on.

Mulle ämblikud meeldivad. Ja pühade ajal ma ka jätan ämblikuvõrgud koristamata. See pidi majja õnne tooma ;)

..

#detsembripäevapilt 21

21.12.2024

Kõrvitsal oli saunapäev. Või kui aus olla, saunapäev oli, aga kõrvits käis hoopis duši all. Sai korralikult peapesu, seejärel läks jagamisele. Algul kaheks, edasi paljudeks väikesteks kuubikuteks. 

Kasutasin retsepti, kus õpetas, kuidas saab ka tööd kaheks jagada. 

Mulle jagamine meeldib. Õhtul tegin peenestamise ja panin lahusesse likku, järgmisel päeval kuumutasin ja edasi juba purki. 

See meeldis ka, et salat ei tulnud ei liiga hapu ega liiga magus.

...

Terve nädal

 ...

Ok, ei ole terve nädal, üks päev vähem.

Kuue päeva pildid ja lood on kummutisahtlis laiali. Viimane aeg kord majja lüüa!

20.12.2024

#detsembripäevapilt 20

Mul käivad päkapikud. 2 tükki korraga. Leidsid koha palmi all. Ametlikult nimetatakse seda vist küll jõulutäheks.

Tulid, et jääda.

Kommi ei toonud.

...

19.12.2024

#detsembripäevapilt 19

Selle potilillega oli kurb lugu. Ostsin ta eelmisel aastal vist kuskilt Coopi poest. Ise tilluke, aga pungi oli palju... kuid mõne päeva jooksul kaotas ta nad kõik.

Ja siis jäigi kiratsema. Ega ma eriti usin kastja polnud, ehk seepärast hakkas turritama.  Turriskarvaline jõulukaktus mul!

Ega ma sellest suurt ei hoolinud, kui turritab, siis turritab, ju on põhjust. Või hoopis iseloomu viga?

Igatahes vahet pole, nüüd järsku andis märku, et on mulle kõik mu patud andestanud, algul ainult nupsukesed, nüüd neli kaunist õit.

...

18.12.2024

#detsembripäevapilt 18

Viisin raamatu ära, uut ei võtnud. Aeg lugemisse paus teha. 

Aga raamatukogu on ikka üks mu lemmik-kohtadest, isegi kui ei laenuta, ikka vaatan ringi. Seekord klammerdus mu pilk sõnadele.

Ma tean, mis on zentangled, ma kujutan ette, mis on sirgeldamine.

Aga doodeldamisega pean veel tegelema!

Pildid* teksti juures on tõesti vabastavad :)

18.12.2024

...

17.12.2024

#detsembripäevapilt 17
Sain eile paki. Mu teine fotoraamat. Ilmselgelt on oluline see, millest raamat alguse sai... sadakond fotot suuruses 5 x 8 cm.
Nüüd on nad raamatus. Ja raamat tellitud, valmis ja käes! 
Tehtud!

...

16.12.2024

Päevaraamatusse olen kirjutanud:

Hommikul vara käisin vetsus, siis jäin uut und ootama. Kaua ei viitsinud oodata, panin "Jupiterist" Mnemoturniiri seltsiks mängima. Paar osa vist kuulsin isegi ära enne kui uni tuli. Saade läks omasoodu edasi, üks lõppes, järgmine algas. Ja siis ma ärkasin, või pigem ehmatasin üles. See oli ikka päris kole seakisa. Pärast, kui vastust õigesti mäletan, oli see vist hoopis elevant, kelle hääle tarkade klubi ära pidi tundma. No ja eks mul oligi aeg üles tõusta...

Lund oli öösel juurde tulnud, päeval oli pisut plussis, nii et maantee oli lögane ja autod pritsisid.

#detsembripäevapilt 16

See oli vaid hetk, kui päike välja tuli.

Joonistas heleda kiire lumele. 

Järgmisel minutil oli kõik jälle endiselt hallikarva.

...

15.12.2024

Päevaraamatusse olen kirjutanud: 

Projekti "Villane sokk" neljas päev. Tundub, et hakkab läbi saama. Kõik villased sokid on läbi loputatud. Aga muud projektid seisavad... Enne pimedat võtsin end kokku ja tegin 45 minutit kõnniringi. 

#detsembripäevapilt 15

Nojah, kui sokid pestud, peab ju kuskile üles ka riputama.

...
* Iseasi, kui hästi nad mul pildile jäid! Aga ilusad ja hea sõnumiga. 

...

Silmad märjad

 ...

Hermaküla ja Muttika tutvustasid miskis telesaates miskit ajaviitemängu, kus lugesid teineteisele ette Norrise-anekdoote. Päris hea absurdihuumor. Tundub, et nad on seda enne ka teinud. Kuulasin, natuke itsitasin, aga mõtlesin, et lõbus küll, kuid pisarateni naerma ei aja. 

Millal ma üldse naersin nii, et silmad märjad? Tõenäoliselt ikka väga ammu. 

Nii ma mõtlesin.

No mõtle... ja sulle antakse.

Eile õhtul, kui sõbrantsile helistasin, ei saanud rääkima hakata, sest tuli meelde meie eelmise päeva kõne. Olin mingil ajahetkel telefoni korraks käest pannud, ja kui uuesti kätte võtsin, oli täielik leviauk. Kuskilt kaugelt midagi ähmaselt kuulsin. Kehv levi on meil aeg-ajalt probleemiks olnud, siis lähen telefoniga lõpuks õue. Aga kes sellise sandi ilmaga välja minna tahab! Ikka üritasin rääkida, tema mind  kuulis, ma siis püüdsin pingutada ja ka kuulda.

Lõpuks mõtlesin, et katkestan kõne ja valin numbri uuesti, mõnikord on sellest abi.

Aga ma ei saanud kõnet katkestada. Et miks? No lihtsalt, nupud polnud õiges kohas, olin telefoni alumise ja ülemise poole suunad vahetusse pannud. 

Juba siis oli natuke naljakas, aga eile, kui helistasin, tuli äkitselt meelde, ja hoolimata igasugustest katsetest naermine lõpetada, see ei õnnestunud. Rääkimine siis ka loomulikult mitte, nii et sain kätte oma pisarad ja tunde, et kui ikka on naljakas, siis on naljakas, ja eelkõige tuleb see just su enda seest, täiesti ootamatult ja pidurdamatult.

Kuidas asi lõppes? 

No läbi naeru ja pisarate püüdsin selgitada, et ma pole lolliks läinud, lihtsalt tuli just meelde, et olen väheke imelik :P

Nojah, mis siin tegelikult naljakat on!

...

Netist leitud absurdihuumor.

Mees, konn peas, tuleb arsti juurde. "Mis mureks?" küsib arst. "Härra doktor, ma astusin endale midagi jalga," vastab konn.

...

Selline lugu siis

 ...

Rahvusraamatukogu kutsub üles avama koduraamatukogude virtuaalsed uksed, et oleks võimalik vastastikku külastada. 

Mulle meeldivad raamatupoed ja raamatukogud, kirjutasin viimasele külalehele viie raamatukogu loo.

Koduraamatukoguga on aga nii, et raamatud on maja mööda laiali, päris raske ülevaadet anda. Nii ma siis pildistasin oma toa kõige tihedamalt täis riiulit. 

#detsembripäevapilt 14

14.12.2024

Aga teiste koduraamatukogudega saab tutvust teha siin.

...

13 ja reede... sain millalgi hiljem teada, et just selline kooslus. Oleks varem teadnud, oleks teistmoodi tähistanud. Nüüd on tunne, nagu mul oleks olnud lipupäev. No ei olnud tegelikult, lipp on miskist varasemast ajast, võib olla jaanipäevast. 
Ja värvilised lehed hoopiski sügisesel korjatud, aga see raagus oks... tegelikult läksin metsa, et toon ühe käbidega oksa. Kuna see oli ainuke käbi, mis käeulatuses oli, tuli sellega leppida.
Pole hullu, jõuludeni on veel aega!

#detsembripäevapilt 13

 

13.12.2024

...

Nii vara, kui tol hommikul, pole ma juba ei tea mis ajast tõusnud, ammu enne valget olin jalul. sihtpunkti jõudsime päikesega ühel ajal. 

Ilus särav hommik oli.

#detsembripäevapilt 12

12.12.2024

...