laupäev, 22. september 2018

Olge hoitud!

...
Teie, kes te veel koju pole jõudnud.
Olge hoitud!

Kuidagi palju sai sel suvel loetud ja mõeldud neile, kes vaid korraks läinud, koju tagasi jõudnud aga mitte.
Kes merele, kes metsa, kes lihtsalt korraks.
Mõni neist viimaseks korraks.

Kuskil augustis poolel teel Loksale tegime peatuse ja  tekitasime endile piduliku lõunasöögi. Vaatasime, et oo, politsei ka söömas, mitu autot toidumaja ees.


Ja siis selgus, et nad otsivad.
Ratastega ja metsas. 
Teda, kes juba mitu päeva kadunud.
Keda kodus oodatakse.
Aga kes õnneks siiski millalgi hiljem kuskilt lõpuks ise välja ilmus või märku andis.

Ja siis kohe varsti mere ääres, vaatasime ja mõtlesime.
Et miks see helikopter.
Algul lendas mürinal üle.


Pärast jäi mere kohale "ankrusse".

Hilisõhtul tuli uudistesse, et veel üks, keda otsitakse.

Otsiti... leiti... aga juba oli hilja.

Mõnikord on nii, et ka lähedasega ei saa kohe soovitud hetkel kontakti.
Tean, et ei peaks, aga ometi hakkab tööle sisemine häirekell.

Neil hetketel on hea teada, et ikka ju keegi kuskil.
Hoiab silma peal.

Olge hoitud!
Mõnikord on ka oluline, et leitud.

Nüüd jälle.
Kadunud.
Otsitud.
Leitud. Leitud?

Üheotsapilet.
Aeg piletile märgitud.
...

Vanad mehed

...
Kui ma alles noor veel olin... laul ka selline.


Kui ma alles noor veel olin, meeldisid mulle vanad mehed. Mulle meeldis neid kuulata ja mulle meeldis nendega rääkida. Sellest on küll juba aastakümneid möödas, aga ma väga hästi mäletan.

Kui parasjagu meelde tuleb.

Eile tuli meelde.
Lõpetasin krimka "Valge emalõvi".
Ja siis mõtlesin, et uurin natuke rohkem. Mida kirjutab internet.

Nimed, mis seostuvad loetud raamatuga.
Henning Mankell.
Frederik Willem de Klerk.
Nelson Mandela.

Ma ei saa midagi teha, nad hakkasid mulle meeldima, kõik kolm.

Ja siis mul tuli meelde.
Noorus ja vanad mehed.
Ainult väike vahe on.
Nüüd ma ei saa enam öelda, et mulle meeldivad vanad mehed... eaka inimesena peaksin silmas pidama siis vast 90 või 100 aastaseid.
See kogemus puudub.

Minuealised (vanad) mehed, see pole enam see. Ilmselgelt meeldib neilegi maast ja ilmast juttu puhuda... endast mitukümmend aastat nooremate näitsikutega.

Aga jah, need kolm meest, kelle vastu eile huvi tekkis... selline tunne, et nad nagu oleksidki minuga rääkinud.
Oma elust.
...

kolmapäev, 19. september 2018

Kuidas reageerida

...
Või kas üldse reageerida?

Tegelikult see nii ongi. 
Paljud probleemid saavad alguse sellest, et ma valesti reageerin. 
Usaldan liigselt oma sisetunnet.

Reageerin ka siis, kui polekski vaja.
Vastata.
Sekkuda.
Arvamust avaldada.

Kunagi käisin mingil x koolitusel.
Seal oli selline nö vahepala, kus kõik pidid enda jaoks mingi eesmärgi või elutõe välja mõtlema, selle kaardikesele kirja panema ja siis rahakotis kaasas kandma. 
Et see ikka toimiks.

Kirjutasin mõtte, mis esimesel hetkel pähe tuli.
Naudin seda, mis mul on.

Mõned aastad hiljem, kui rahakotti vahetasin, tundus, et ka reegleid võiks uuendada.

Jällegi, esimese hetke mõte.
Ei vihasta. Ainult imestan.

Ma ei saaks öelda, et kirja pandud tarkusest teadlikult kinni pean.
Võimalik, et naudin igapäevaseid pisiasju pisut rohkem kui asi väärt.
Ehk vihastan mõni protsent vähem kui võiks... aga kindlasti rohkem, kui peaks. 

Igatahes reeglid mu rahakotis on endiselt täitsa alles.
Mõlemad.

Aga nüüd, kui taas aeg rahakotti vahetada... peaks ka reeglid üle vaatama.
Uue juurde kirjutama.
Näiteks: enne loen kümneni, siis alles reageerin. 
Vastan. 
Tegutsen.

Samas, sisetunde usaldamisest ja kiirest reageerimisest päris loobuda ka ei raatsi.
Ma arvan, et tänu sellele on nii mõnigi probleem saanud lahenduse.

Küllap mõni probleem ka juurde tekkinud.
Kui mõtlema hakata.

Kui nüüd need kolm tõde tähtsuse järjekorda panna.
Need elujuhised.

Siis nii ongi.
Esimene sõnastatud mõte on kõige olulisem!

Naudi seda, mis sul on.

Huvi pärast vaatasin, kas olen blogisse midagi ka nautimisest kirjutanud.
Ikka ongi!
Siin naudin ma magamist, siin laevasõitu, siin hundiks olemist, siin kella keeramist ja siin lähedaste lähedust.

Siin Anneliga, fotonäitusel.


Näitus maailma mainekaima pressifoto konkursi World Press Photo auhinnatud töödest.
...

neljapäev, 6. september 2018

Kriminaalne ajalugu

...
Otsisin internetist materjali küla kohta, kus pärit mu esivanemad. Ja sattusin lausa kriminaalsele ajaleheartiklile. 

Ajaleht ja artikkel minevikust.

Kui soolaveo pärast tapeti randrüütlid*... Päewaleht 1938.

Rannarahvas tappis piirivalvurid ja uputas merepõhja. Toimus see veelgi kaugemas minevikus, juuni 1851. 
Esimene juurdlus oli 9.juulil, kuulati üle terve küla rahvas. 

Aga küla ise. 

Päewaleht iseloomustab seda nii: igivana viikingite ja mereröövlite asula kitsal maasiilakal keset avamerd. Läbi põlvede on siinsed elanikud pidanud võitlust karmi looduse, aga ka ühiskondliku korraga. Kord, mis püüab suruda vaba randlase tegevust  hariliku elu raamidesse. Vabal merel ja kehval rannaliival kasvanud  looduslapsed  ei kohku oma tegevusvabaduse nimel tagasi ka veretööst

Kusagilt mujalt olen selle sama ajajärgu kohta välja noppinud fakte.
30.juuni 1851 tapsid soolavedajad Odakivi rannas 2 randrüütlit. Tapjad jäävad avastamata ja laibad leidmata. Kohtuprotsess kestab kolm aastat ja sellest võtavad osa enamik täisealisi külakodanikke.

1850. aasta revisjonikirjade järgi on külas 132 meest ja 153 naist, lisaks sõjaväelasi koos pereliikmetega umbes 10 inimest.

Uurimine jookseb mitu korda ummikusse. Kõigepealt on Hara külatüdruk M.Rüngas valmis tõtt tunnistama, kui talle kubernerilt linnas elamiseks pass muretsetakse, sest tagasi tema enam minna ei julge. 

Randrüütlid võtnud rannast paadi ja pannud relvad sinna sisse, et vastu sõuda. 
Passisid soolavedajaid. 
Seal jooksnud juurde külamehed, kes randrüütlid kaigastega maha lõid, koos relvadega oheliku abil kokku köitsid ja eemal merel kivide abil põhja heitsid. 

Tunnistaja on valmis vandega kinnitama, et soolapaadi tühjendamist külaelanike poolt nägi ta oma silmaga.


Juurdlusvõimud on kindlad, et neil on käes õiged andmed.

Esimesed Pärispealased satuvad sunnitöölise märgi alla. Kolm meest vangistatakse ja viiakse uurimise vanglasse Toompeale. 

Kes seda teab, mis vanglas toimus, aga juba järgmisel päeval andis üks kinnipeetav üllatava tunnistuse, nimetades hoopis teised nimed, kes olla kuritööga seotud. 
Nimetas 4 tapjat ja 2 pealtnägijat.

Hakati siis neid mehi otsima, aga kätte neid ei saadud.

Jälle külas uus ülekuulamine, ja kuna mehed kadunud, võeti ette naised. Sõna siit ja teine sealt, mõned nimed, mõned kuuldud jutud.
Võimud lahkuvad Pärispealt, aga ainult selleks, et Loksal ööd oodata ja siis ootamatult külla tagasi minna. 
Seegi otsimine jäi tagajärjetuks.

Kohtul nüüd kaks täiesti erinevat tunnistust, üks, mille andis noor naine Maria Rüngas ja teine Kopli Joosepilt, keda M.R. süüdlaseks oli kinnitanud.
Kuusalu kirikuõpetaja avaldab arvamust M.Rüngase kohta: 34 aastat vana, mitte 29, nagu ta ise kinnitas. Kehvade usuliste teadmistega. Ja halbade elukommetega, ajab randrüütlitega ümber... aga sohilapsi tal ei ole.
Tunnistus, mis Marialt saadud, tundub kahtlane, seda enam, et mõnigi esitatud fakt kontrollimisel valeks osutub.

Mehed, keda oli Kopli Joosep Lolender nimetanud, tabati 1852. ja 1853. aastal, Madikse Volmar oli näiteks oma toa lakas, Madikse Jaan saadi kätte Soomes. Oma redus olekut põhjendasid nad hirmuga, sest  haagreht ähvardas eeluurimisvangla ja peksuga.
Uurimine jookseb ummikusse, sest mõni, kes midagi rääkinud on, ei saa vannet anda, kuna on asjaosaline või selle lähem sugulane. Teised jälle löövad kõhklema, et täpselt ei mäleta.
Vankumatuid tõendeid napib ja ka laibad on leidmata, nii pääsevad süüdistatavad võrdlemisi kergelt. Väiksemate eksimuste eest (passita Soomes elamine, võõra passi kasutamine) määratakse Teedo Tõnisele ja Madikse Jaanile 60 kepihoopi pluss kõigi eriliste õiguste kaotamine. Vallavanem, kes meeste peidukohti teadis, vallandatakse. Enamik mehi vabastatakse kahtlusest süütõendite puudumise tõttu, Madikse Volmer Maalbergi surma tõttu süüdistus tema vastu lõpetatakse.

Toimikus on 531 lehte, sellest 350 kirjeldavad protsessi käiku.
Mis seal rannas siis tegelikult toimus?
Kes seda enam teab, aga jutud ju ikka liikusid.

Kuna Venemaal oli sool kõrge riigimaksu tõttu kallis, veeti seda salakaubana riiki sisse.
Saatuslikul laupäeval seisis üks soolapaat küla lähistel ankrus. Külarahvas sõitis oma paatidega soola saama, ja need, kes pärast lähemale randusid, said kokku paate passivate randrüütlitega (piirivalvega). Randrüütlid kaotasid oma elu, laibad uputati. Ja kuigi hetkeks olid kõik jäljed kaotatud, uhtus vesi hiljem surnukehad kaldale, kus nad sügavale liiva sisse said maetud.
Rahu nad seal pole saanud, rahvas räägib, et Odakivi kandis võib kuuvalgetel öödel hulkuvaid kooljaid näha. 
Ei jäänud need mehed ainsateks.
31.07.1880 tapeti kohaliku piirivalve kordoni ülema poolt mõõgapistetega soolaveo viimase ohvrina Madjukse Toomas Maalberg.
180 aastat soolaveoaega hakkas lõpule jõudma, tegelikult asendus soolavedu piirituseveoga... aga see on juba teine lugu.
1881 toimus Pärispeal maamõõtmine ja talumaade krunti ajamine. Küla koosnes nüüd seitsmest allkülast, õuemaid kokku oli 77, Hauaneeme külas 6 ja Odakivi külas 12.
25-30 aasta jooksul tõusis elanike arv külas 500-ni. 
Mõned faktid veel.

1843 said Pärispea küla elanikud endale perekonnanimed. Enamik neist rootsi keelest laenatud, nähtavasti Soome rootslastelt, kellega rannarahval tihedam läbikäimine oli. 
Umbes samal ajal korjatud andmed näitavad, et hoolimata kooli puudumisest omab suur osa külaelanikest lugemisoskust.

Siis veel... rajati Pärispea telefoniliin  piirivalvekordonisse Mähuotsas.

Samasse aega (soolaveo aja lõpuosa) jääb ka suur tulekahju külas (1837), milles põles ära 7 elumaja.

Selline lugu siis.

No ja edasi.
Kui uurida sugupuud.
Jõuame juurte juurde.

Minu vana-vanaisa Joosua Maalbergi (1874-1919) isa oli Toomas Maalberg (okt 1839 - juuli 1880)) ja Joosua vanaisa oli Wolmer Maalberg (surn. mai 1853)
Toomas Maalbergi vend oli Jaan Maalberg (1829-1877).
Madikse Volmer, Madikse Jaan, Madikse Toomas.
Nädalavahetusel on vanavanemate päev. 
No ma ei tea, kas ma peaks seda lugu oma lastele ja lastelastele jutustama...
...
* Randrüütel - Vene keisririigi ajal Baltimaade randades tegutsenud ratsapiirivalvur, kelle peaülesanne oli ohjeldada salakaubandust (Vikipeedia)
...

kolmapäev, 29. august 2018

Tähelepanekud ja küsimused

...
Kuidagi tuleb kirjutamisega jälle rajale saada.

Niisiis midagi mittemidagiütlevat.

Või midagi, mis lihtsalt pähe tuleb.

1. Kõige rohkem tahtsid lapsed pudrule peale panna punase sõstra toormoosi. Ise ka leidsin, et jumalast hea. Nüüd korjan põõsast viimased võrgualused marjad, tambin vähese suhkruga puruks ja pistan säilituskottidega sügavkülma.
2. Kõige parem hoidis on soolatud till. Igale poole, kuhu soola vaja, lisan just seda. Esiteks seepärast, et lihtsam kasutada, kui sügavkülmas olevat. Ja teiseks, et hea ka, igal väiksemalgi soolateral on tugev mekk man. 
3. Meedias enam ei loendata, kui palju on sel aastal liikluses hukkunuid. Tundub, et asi on kontrolli alt väljas. Karm aasta. Ja siis saad teada, et tuttava tuttava lähedane ka. Lihtviisil, kellegi joomari süül.
4. Kanutiaed kui autode põletajate mängutuba? Loen kohalikke ja Rootsi uudiseid... Aga sõbrants jalutas täna mööda ja ütles, et talle tundub see küll väga avatud ja turvaline koht olevat.
5. Mulle meeldib lastele ette lugeda. "Härra Huu" sai rohkem kui poole peale. Aga tuttav soovitas hoopis Kairi Oja "Onu Internet ja nutikaigas". Kui raamatupoodi satun, siis ostan. Ette lugemiseks järgmistel kordadel. Selle suve lugemised seks korraks läbi.


6. Metsas pidi olema marju ja seeni. Ma ei tea, kas meie metsades ka. Pole riskinud vaatama minna. Kõik need kunagised ihulähedased põdrakärbsed ja puugid tulevad meelde. Kui metsa mineku peale mõtlen.
7. Ma pole vähemasti 25 suve nii palju meres ujumas käinud kui sel aastal. Mitte seepärast, et vesi oleks soe. Vesi oli karastav. Aga kui lapsed tahavad minna, siis ei saa ju neid üksi lubada. Sumaki kõigepealt ise lainetesse! Vähemasti üritasin... tavaliselt ei õnnestunud.
Ikka jõudsid pliksid ette.


8. Tunne vaenlast. See, mis herilaste abil tõestatud sai, ei sobi äädikakärbestele. Homme asun tolmuimejaga lahingusse. Ehk õnnestub ära imeda. Loodan, et loomakaitsjad asja üles ei võta.


9. Miks nad küll hundi rahvusloomaks valisid... aru ma ei saa. Tuttav kurtis, kuidas öösel hunt ukse taga kolas ja möödaminnes koera maha murdis. Miks peab eestlaste rahvusloom nii kuritegelik olema? Miks ei sobinud siil, kes isegi Kalevipojale nõu anda oskas?
10. Selline elu siis. Suvi 2018. Kooli alguseni on veel loetud päevad. 

...

reede, 3. august 2018

Ühe auto lugu

...
Tegelikult, ega ma seda lugu just väga palju ei tea. Need, kes teavad, on juba läinud.
Igavikuteedele.

Kaasaga koos proovisime meenutada, ja on ju pilte, mis ise enda eest räägivad.

Ma ei tea, mis aastal auto tehasest tuli, aga onu Alfi käes oli ta juba 1950ndate aastate keskel.

1956  

Mina oma esimesed sõidud ZIM-ga tegin ehk mingi 7 - 8 aastat hiljem. See oli ikka tõesti mahukas auto, esiistmete tagaküljel olid klapp-toolid, kus me õega istusime, isa ja ema said tagumise istme ja Ilse-Alfi  istusid ees. Nii mitmedki huvitavad kohad said läbi käidud, ja ehkki olen ka hiljem päris palju mööda Saaremaad ringi sõitnud, siis Viidumäe on üks koht, mida mäletan, et meid lapsena viidi ja kuhu ma hiljem pole sattunud.

Ilse ja Alfi olid kõvad rännumehed, sõideti ka kaugemale. Nõuka-ajal tegid nad pikki reise mööda Nõukogude Liitu.
Grupireisid lennukiga, aga mitte ainult.
Tol ajal oli võimalik reisida ka rongiga: turismirongid, kus elati päevi, ehk nädalaidki vagunis, peatustes tehti grupile ekskursioone.
Kaasa mäletab, et nad reisid ka ZIM-ga , võimalik, et just Sotšis olid nad autoga.

Reisid koos, aga käisid ka eraldi, suvisel ajal ei saanud aeda nii pikaks ajaks üksi jätta.
Aed, see oli nende töö ja armastus.

Kuna nii tädi kui tädimees olid mitmekülgsed tegusad inimesed, oli auto ka pigem tarbe- kui luksusese. Kõik see kraam, mida pere oma koduaias kasvatas ja siis turul müüki läks, transportis Alfi autoga kohale. 
Käidi ka mandril müümas, eriti istikuid. Elupuud, mägimännid, jugapuud. Ega tol ajal see ühendus mandriga suurem asi polnud, mäletan juttudest, et Virtsus tuli kord päevi oodata, enne kui praamiga tagasi saarele sai. 

Mandrile minnes oli lihtsam, viletsa ilmaga lihtsalt ei hakanud Kuivastu poole liikuma. Ootasid kodus.


ZIM oli omas ajas ikka eriti uhke ja silmatorkav auto. Nii polnud ime, et mõneski pulmas pruutpaar just selle autoga sõitis. Samas, piltide hulgas ma pulmaehtes autot ei leidnud. Küll aga pilt koos pruutpaariga, ja ega ma nüüd ei tea, kas selles pulmas oli Alfi pulmaautojuht või hoopis isamees... mõlemad ametid olid talle tuttavad. 


Selle kohta, et mina autoga sõita sain, mul pilti pole, küll aga on fotod, kus auto juures seisab koos tädi Ilsega ka Saaremaa vanaema. Küllap oli tegemist sõiduga, mil kindel siht, sest fotod on tehtud küll eri aegadel, aga taustaks olev hoone tundub olema üks ja seesama.

 1960  


Alumisel fotol on seltskonnas ka isa.

Ja siis minu lemmik-foto. Auto kui tank või kui maastur! Igalt poolt läheb läbi, ei loe ei mülkad ega tõkked!


Buss, mis kannul, annab märku, et tegemist on suurema seltskonnaga. Aga kuhu minek... ei oska arvata!

Pilte leidsin veel, aga kahjuks lugusid ei tea. Eks see nii on nende asjadega, et õigel ajal ei oska küsida. Ja isegi kui jutuks on olnud, ega ei mäleta. Sellest on ju juba rohkem kui 40 aastat aega merre voolanud. Inimesed, hooned, autod ajalooks saanud ja mis alles, on ajas muutunud.





...
ZIM oli Ilse-Alfi auto kuskil 70ndate tagumisse poolde. Igatahes, kui meie kaasaga 1975. aastal peale pulmi Saaremaale pulmareisile tulime, sõidutati meid veel selle autoga. Korra käisime isegi metsas marjul, Alfi hommikul viis ja õhtul tuli järele.

Selleks ajaks oli Alfi oma ameti kiirabi autojuhina maha pannud ja töötas kuskil majandis ehitusel. Siis oli ZIM auto, millega ta tööle ja koju sõitis.

Ja  aastal 1977 või 1978 oli Alfil juba uus auto, Žiguli.
ZIM  oli neid selleks ajaks rohkem kui 20 aastat truult teeninud.
...
Fotod tädi Ilse ja onu Alfi albumist.
...

neljapäev, 2. august 2018

50 aastat ja 1 päev

...

Täpselt nii pikk on vahe olla esimest korda ja viimast korda fotoaparaadiga pulmas. Ausõna, 1968 oli esimene kord... ja 50 aastat hiljem teine kord. 

Vahepealsed pulmad on olnud ilma fotokata.

50 aastat tagasi olin alles pubekas. Kunagi varem pilte teinud ei olnud, aga siis andis Enn mulle oma "Smena", et võta ja pildista. 

Juhtus nii, et kuna just pulmad, siis pildistasin terve filmi täis. Seal, kus pulmapidu toimus.
Lapsepõlvemaal.


Pärast selgus, et rohkem pidu-pilte polnudki, päris-fotograafil sai film miskipärast valgust ja piltidest asja ei saanud.


Loomulikult ei kandnud ma tiitlit pulma-fotograaf

Juba siis olin puhtalt enda lõbuks pildistaja, piltide kvaliteet oli nagu oli.  Paraadpildid tegi ikka asjatundja... aga neid ma siin näitama ei hakka.


See pilt pole samuti minu tehtud, aga see on märgiks, et selles pulmas olin ma lilleneiuks. Enne kui minust fotograaf sai. 


19.07.1968

Seljas on mul Itti-tädi tehtud kleit, taaskasutus, tehtud ühest juba käigus olnud kleidist, mis vanaema Rootsist kaasa tõi.

Pruut tahtis pikka loori, see sai väljamaalt tellitud, aga jõudis kohale, kui pulm juba läbi oli. 

Nii et oli pikk kleit ja lühike loor, tollane kaubandusvõrk rohkem ei võimaldanud!

Aga kaunis ikka!



No ja see järgmine pulm, kus vabatahtlikult fotograafi mängisin, toimus umbes-täpselt 50 aastat hiljem. 20.07.2018

Hea küsimus... kas ma siis vahepeal polegi pulmas käinud? Ja lihtne vastus, et viimased 25 aastat küll mitte. 

Aga vahepeal polnud mul ka sellist tüütut pildistamise kommet.

Ise olen väga rahul.

Sellega, et oma kõige noorema onu pulmades sain fotograafi mängida, kuigi ametlikult lilleneiuks määratud olin.

Ja et 50 aastat hiljem taas väikest viisi isehakanud piltnik olla sain. 

Kuigi ametlikult ämmaks tituleeriti.

Vanem poegadest võttis naise.

Ehk siis... kooselu sai ametlikuks registreeritud.


20.07.2018


Loomulikult püüdsin hoida madalat profiili ja pildistasin pigem olustikku. 

Ja rohkem seda pulma teist päeva, mõlemas pulmas.





Noorpaar on vähestele piltidele jäänud. Või kui, siis ikka rohkem teisel päeval.


19.07.1968




Aga peigmehed olen  jäädvustanud!

Sugulaste värk ;)

2018

1968


Pulmaväravad  olen pildile saanud.



Üks kiiksuga pilt.



Ja viimases pulmas noored pulmalised.





Suurem piigadest oli seekord lilleneiuks!

Sobib teemasse "100 head asja"
Kuuekümne viies.
Pulmapidu.
...