Kolmapäev, 19. september 2018

Kuidas reageerida

...
Või kas üldse reageerida?

Tegelikult see nii ongi. 
Paljud probleemid saavad alguse sellest, et ma valesti reageerin. 
Usaldan liigselt oma sisetunnet.

Reageerin ka siis, kui polekski vaja.
Vastata.
Sekkuda.
Arvamust avaldada.

Kunagi käisin mingil x koolitusel.
Seal oli selline nö vahepala, kus kõik pidid enda jaoks mingi eesmärgi või elutõe välja mõtlema, selle kaardikesele kirja panema ja siis rahakotis kaasas kandma. 
Et see ikka toimiks.

Kirjutasin mõtte, mis esimesel hetkel pähe tuli.
Naudin seda, mis mul on.

Mõned aastad hiljem, kui rahakotti vahetasin, tundus, et ka reegleid võiks uuendada.

Jällegi, esimese hetke mõte.
Ei vihasta. Ainult imestan.

Ma ei saaks öelda, et kirja pandud tarkusest teadlikult kinni pean.
Võimalik, et naudin igapäevaseid pisiasju pisut rohkem kui asi väärt.
Ehk vihastan mõni protsent vähem kui võiks... aga kindlasti rohkem, kui peaks. 

Igatahes reeglid mu rahakotis on endiselt täitsa alles.
Mõlemad.

Aga nüüd, kui taas aeg rahakotti vahetada... peaks ka reeglid üle vaatama.
Uue juurde kirjutama.
Näiteks: enne loen kümneni, siis alles reageerin. 
Vastan. 
Tegutsen.

Samas, sisetunde usaldamisest ja kiirest reageerimisest päris loobuda ka ei raatsi.
Ma arvan, et tänu sellele on nii mõnigi probleem saanud lahenduse.

Küllap mõni probleem ka juurde tekkinud.
Kui mõtlema hakata.

Kui nüüd need kolm tõde tähtsuse järjekorda panna.
Need elujuhised.

Siis nii ongi.
Esimene sõnastatud mõte on kõige olulisem!

Naudi seda, mis sul on.

Huvi pärast vaatasin, kas olen blogisse midagi ka nautimisest kirjutanud.
Ikka ongi!
Siin naudin ma magamist, siin laevasõitu, siin hundiks olemist, siin kella keeramist ja siin lähedaste lähedust.

Siin Anneliga, fotonäitusel.


Näitus maailma mainekaima pressifoto konkursi World Press Photo auhinnatud töödest.
...

3 kommentaari:

Udo ütles ...

Nii tuttav küsimus. Kui teise inimese öeldu või tehtu vaimustust tekitab, kuidas öelda et see ei kõlaks tühipalja meelitusena, vaid olekski vaimustus. Või kui näed et teine eksib, kuidas öelda et ei kõlaks solvanguna vaid olekski nõuanne. Kuidas öelda arusaadavalt, et teise inimese mõttemaailma jõuaks minu mõte samasugusel kujul. Iseenda ekslikusest ja puudulikusest teadlik olemine muudab sellise ütlemise veel suurusjärgu võrra raskemaks. Niiet tunduvalt lihtsam on mitte öelda, kui öelda. Kuid ma ju tahan et mulle öeldaks. Loota et mulle öeldakse ja ise mitte ütelda tundub ka alatu. Pealegi, kui me ei ütle ja ei reageeri, siis meie elu tarkused ei levi. Ka mina olen oma eluülessande kallal pusinud üksinda ja pole kuskilt nõu saanud. Ma jõudsin küll asja tuumani, kuid mul kulus selleks terve elu.

tegelinski ütles ...

Ehk just tänu sellele jõudsidki, et ise pusisid! Ei leppinud pinnapealsusega...
Aga jah, lisaks küsimusele, kuidas anda infot, on probleemiks ka, kuidas infot vastu võtta. Kui palju on see õpitav, kui palju lihtsalt loomuomane?

Udo ütles ...

Jah, küllap Sul on pusimise koha pealt õigus.
Info vastuvõtmise kohta on Sinul ilmselt õpetajana kuhjaga kogemusi. Ka mina olen tabanud end suutmatuselt seda teha.