Pühapäev, 23. september 2018

Kuidas kinkida

...
Ma olen väga vilets kinkija. Isegi kui kingituse suudan välja mõelda, siis kauni (huvitava, originaalse) pakendini ei jõua. Jõulukingid võivad olla ammuilma olemas, aga ikka on nii, et viimasel hetkel ostan poest peotäie valmis kingikotte... heal juhul. Halval juhul püüan hakkama saada taaskasutusega.
Mis on keskkonda silmas pidades muidugi kasulikumgi.

No ja kui siis paar aastat tagasi sain kingituse... ausõna, ma isegi ei mäleta, mis paki sees oli. 

Pakk ise on alles, jõulude ajal panen jälle lauakaunistuseks!


Või siis see kingitus, mis aasta tagasi kolleegidelt sain. Kõik oluline info on pakendile paigutatud. Pakend ise kui reisikohver, võta sangapidi pihku ja mine.

Reisile.

Või käsitöölisest koduperenaiseks.
Lõnga ja varrastega.
Nagu hetkel plaan oligi.


Ükskord ma ise ka. Võtsin kätte ja olin teistsugune.


Tegelikult on pakendil oma lugu. Joonistasin/värvisin peotäie neid x pilte, kui oma vana aeglase arvutiga tööd tegin.
Et pikki ooteaegu sisustada.
Juba paar aastat tagasi.

Ühel hetkel oli pakendit vaja, ja õnneks meenus!
Küljed kokku, paelad külge... tehtud!

Oluline on ka üllatusmoment. Olin just tellinud mingist kataloogist mõned vidinad, kui päev-paar hiljem tuli pakiteade!
Uskumatu, et nii ruttu, aga tore ju ikka!

Kui paki kätte sain, oli veel toredam. Ei olnudki minu tellitud pakk, oli hoopis sokisahtli kinkekarbike, sees kaks paari sokke, peal  tähenduslikud sõnad. 

Parim vanaema.
Parim vanaisa.


Nojah, vanavanemate päev ju tulemas!
Üllatus missugune!

Lapsed oskavad alati kinkida, neid pole vaja õpetadagi ;)

...

Kommentaare ei ole: