Minu südametunnistus

......

Mul on kahtlus, et mu sisemine südametunnistus on mind maha jätnud ja uuel kujul ennast kehtestab. Juba eile õhtul, kui end arvutisse unustasin, oli ta ülesannete kõrgusel. Tüütumat tüütajat on raske ette kujutada. Aga siis ma veel mõtlesin, et niisama kärbes (hmm… detsembris... naiivne mina).

Aga täna hommikul, kui ma tavapärase krapsaka tõusmise asemel voodisse vedelema ja lehte lugema jäin, oli ta jälle kohal. Mitte niisama vaatlejana, vaid ikka täiesti ülesannete kõrgusel. Mul ei jäänud muud üle, kui et tõusta ja tegutsema hakata.

Kärbse suhtes olen kahevahel… ikkagi nagu osake minust... mis ma temaga nüüd ette peaks võtma?

Pildil oleval putukal pole seost minu südametunnistusega, tema käis niisama suvel külas. Küttkärbes.

...

Päikesest ja kuust

...

Ega ma pole mingi varahommikune päikesetõusu nautija. Mitte et ma ei ärkaks, aga meeles pole. Kui just midagi erilist lausa aknast sisse ei vooga. Aga selle aasta 12. augustil käisin noortega rabas, et vaadata päikesetõusu. Oli veel üsna hämar, kella viie paiku me läksime.

Ja siis millalgi ta tõusis. Mis sest, et pilved olid ees, aimata ikka võis. Loodetud-oodatud valgusemängud jäid aga nägemata. Kui väga hoolega vaadata, siis päike iseenesest on olemas. Aimatav. Pilvedetagune. Aga et päikesetõusupilt... seda on jah raske uskuda.
...

Loojuva päikesega on nii, et ega tedagi ma tihedasti ei kohta. See pole minu toa aken, kuhu see leegitsev taevas kätte tuleb. Aga kui ikka punades looja läheb, siis on seda raske mitte märgata. Ilus on.

See õhtutaevas on pildistatud 23. augustil.
...

Öist taevast ma märkan. Mõnikord käin lausa õues vaatamas. Kummalisel kombel tuttavam kui muu taevas.
Kunagi olevat ma kuutõbine olnud. Katuseid mööda just ei kõndinud, niisama jalutasin öösiti ringi, silmad kinni ja padi kaenlas.
Täiskuu lummab senini.

Ja mitte ainult mind.

Täiskuu, ma kardan näha, et sa langed,
ja minul samal hetkel soov on suul.
Kui juba tähed palveid täitma kanged,
mis võluvägi võib veel olla kuul!

Täiskuu, end taevavõlvil hoia lukus!
Kuldnööbis kinni seisku ööde hõlm!
Üks kord mu ellu tähevalgus kukkus –
läks täide kõige uskumatum ulm...

Täiskuu, sa ära iial alla saja.
Su valguses las vahel kümbleb aed.
Mind ülalt vaata, meeldetuletaja,
et soovidel on täitumise laed.

See on KK pihtimus ühel täiskuuööl

Aga fotol on täiskuu ja tänavalatern. Täiskuu siis see madalam.
Täiskuu, ma kardan näha, kuidas langed...

...

Üks foto on veel, mida võiks taevaseks nimetada. Maailm kõverpeeglis. Sealhulgas siis taevas ka. See pilt iseloomustab mind kõige paremini. Mulle ei meeldi nööri mööda...

Pildistatud 1. novembril.
...

Seitse helkurit

......

Tegelikult sain ma Teeviidalt kaks helkurit.

Üks oli jah, reformikate kingitus. Aga teine oli veel, see siis Mõdriku. Tänutäheks kindlasti tutvustan tuttavatele noortele, et mis kool ja kus kool see on. Enne teen endale selgeks. Ja lõpuks ehk kingin ühele ammusele tuttavale, kes mu meelest Mõdrikul õppinud on. Jõulukingiks näiteks.

Aga need helkurid tekitasid mul soovi teha inventuur oma tagavarades. Et mitu on ja missugused on.

Kokku koos uutega seitse tükki.

Üks kannab teksti “Tantsija teel!” Selle ostsin kohaliku pealinna kultuurikeskusest, kui mingi tantsuürituse lõpus väikest sõpra ootasin. Pidin talle ära kinkima, aga miskipärast jäi.

Teise helkuri tekst on “Ma oskan!” ning teisel pool “Saan tugevaks ja hea tuju” ja energiakõnd.ee. Sellega oli selline kurb lugu, et tuttav autojuht kurtis, et ma pimeduses halvasti nähtav. No ma eitea, helkuri viga see nüüd küll ei ole. Sain selle millalgi valla sügisesel spordipäeval, kui olin 5 km kepikõndi teinud. See nüüd vilets küll olla ei tohiks.

Kolmas helkur on Comeniuse oma. No kes nüüd Comeniust ei teaks :P

Edasi Maanteemuuseumi oma. Peal lahtiolekuajad ja neti-aadress. Ja veel üks vana uhke auto ka. See oli väga hea muuseum ja pileti asemel helkuri jagamine (iga päev uut värvi paelaga) on ju igavesti vinge idee.

Viimane siis kannab teksti “Tahan saada sõduriks!" Ma ei mäleta, millisest militaarsest ettevõtmisest ma viimati osa võtsin. Aga sõduriks ma tõesti saada ei taha. Ehk sellepärast, et sõbrants (kes lumetormi kardab) omab sõjaväelist kraadi (või on neil seal mingi auaste või mis iganes) ja need Kevadtormid ja kaevikute kaevamised mõjuvad pisut hirmutavalt. Millegipärast ma kahtlustan, et selle helkuri olen ma leidnud. Aga see on tõeliselt ilus helkur. Teisel pool on vapp kolme lõviga ja kiri Eesti Kaitsevägi. Kui ma mõne väärilise leian, siis äkki kingin selle ka ära.
Päris kindel, selle helkuriga jõuab kaugele.

...

Teeviidal käidud

......

Teeviidal käidud. Kolleegidele põhjendasin, et valikuid teha pole kunagi hilja. Elukestev õpe ja muu selline. Et nüüd ma lähen ja otsin ja hakkan otsast peale.

Tegelikult läksin saatjana. Et noored ikka koju tagasi jõuaks… mine seda reklaami tea, äkki lasevad ära rääkida ja leiavad uue kooli enne õiget aega.

Aga kui siis paari priske peotäie infomaterjaliga tagasi bussi naasin, tuli välja, et mul edasine kodutöö-võimalus tunduvalt suurem kui noortel teeviidalistel. Ju nad omad valikud kohapeal tegid. Loogiline ka, noores eas otsustusvõime ikka erksam.

Mina veel loen. Ja mõtlen.

Töötamisvõimalused Euroopas

Täiskasvanute koolitus Tartu Kutsehariduskeskuses

Või ehk on hoopis olulised need teised voldikud?

Kuidas leida sobiv töö? Abiks töötule ja tööotsijale.

Kvalifitseeritud tööjõu pakkumise suurendamine… programm

Või siis loobuda uue otsimisestja pühenduda muule... sõidaks Hispaaniasse… Kanaari saared, Madriid, Barcelona, Mallorca, Ibiza, Granada.
Peotäis brošüüre.

Ehk siis niisama Rohelistega kaasa mõelda: et "Kuidas olla lihtsate nippide abil keskkonnasäästlikum"

Reformikatega võiks ju ka kaasa mõelda, nemad kinkisid helkuri.

Ja Eorodeskilt marker.

Ja Väike-Maarja õppekeskuse kaunis kinkepakis piparkook.

Tuttavatele kuttidele krabasin kaasa kingituse, voldiku… “Näpunäiteid noormeestele sukeldumiseks allpool vööd peituvatesse saladustesse”.

Selline lugu siis eilses päevas.

...

Lund otsimas

...

Käisin täna lund otsimas. Kes teab, millal järgmine kord antakse. Kui üldse antakse.

Aga tänasest tunne, et lumi pole kuhugi kadunud. Lumi on oma olekut muutnud. Vedelaks läinud. Liinialune oli nii vesine, et kõrgetes kummikuteski raske läbida.

Kraavis oli veetase märgatavalt kerkinud ja kaldaperved varakevadiselt lumelaigulised.

No ja kui “pajutudud” kah vastu muhelemas… ainult kella kolmest ähvardama hakanud hämarus annab märku: kannata veel, kannata veel.

Kannata, oota ära talve algus, ja küll siis kevad ka ükskord tuleb.

...

Lura ögat!

...

Petetud silmad... seda tehti väljapanekul Nationalmuseumis.
Stockholmis.

Aga seal oli muudki huvitavat.

Mulle need Rootsimaa suured ajaloolised hooned meeldivad. Mõnikord ma mõtlen, et mis majad need küll algselt olid. Kas tõesti ehitatigi eesmärgiga, et siia rajame muuseumi ja kogume kokku aarded üle kogu maailma?

Aardeid seal igatahes jagus. Kunstis suht võhik, kujunesid mul seal kohe oma lemmikud. Kuna pildistamine oli lubatud, püüdsin pildile kõigepealt need pisikesed paksud inglid. Osake suurest maalist, aga terve pilt poleks nagunii peale mahtunud.

Neid lapsukesi vaadates meenuvad suvised olümpiamängud.
Et kuidas neil seal Hiinas küll õnnestus sadade kaupa ühesuguse pikkuse, saleduse ja naeratusega noori naisi kokku saada?
Ja kas selle Rubensi maali modelliks oli ainult üks pisike pontsakas tiibadega inglike?

Osake suurest maalist on ka Rootsi kuninga Karl XII kojutulek. Sõjakäigult. Kilbil.
Koju toodi Norrast, kus ta hukkus Fredrikshaldi kindlust piirates… see võis väga ränk teekond olla.
Gustaf Cederströmi maalil nad tulevad: vaevatud sõdalased, hukkunud kuningas õlgadel.

Karl XII oli vist küll üks üsna sõjakas kuningas. Vähemasti poole oma lühikesest elust (mis on umbes-täpselt 36 aastat) veetis ta sõjakäikudel ja lahinguväljadel. Lapsi tal ei olnud. Ei tea, mis oleks Rootsi elus tänasel päeval teistmoodi, kui Karl XII–st oleks alles jäänud üks pisike pontsakas järeltulija, tulevane valitseja?

...

Tegelikult läksime me Stockholmi Rahvusmuuseumisse vaatama näitust "Lura ögat!"

"Peta silma!"

See oli hea.

Mõne pildi puhul oli tõesti tunne, et mis see siis on, kas pilt või päris.

Näppida oleks tahtnud… aga ei tohtinud. Pildistada vist ka mitte.
Aga netis on pilte üleval, nii et pole hullu, saab vaadata.
Seal on näha see poiss, kes pildi seest välja ronib.
Ja siis see mees, kes end veeämbrisse uputab. Pildi pealt muidugi ei paista, kuidas protseduuri käigus näoilme muutub. See viimane muie oli nagu kõige õnnelikum.

...

DANZUMEHE blogis leidsin pikema jutu ka, nii et sinna saan lugema minna, kui endal meelest ära läheb.

...

Sundbybergis siis

...
Normaalne oleks alustada algusest, mina aga veeretan tagant ettepoole.

Kuidagi lihtsam ja loogilisem on meenutada.

Ehk jõuan algusesse välja.

Et kõigepealt see, kuidas tagasi tulin.

Ja nüüd see, et kohapeal olin ka. Napilt kaks päeva, aga päris kindlasti ühe terve öö.

Sundbybergis siis.

Kõik oli turvaline ja tuttav: hommikune kohvitamine ja õhtune campari apelsinimahlaga,

ahjukala peekoni ja spinatiga, salat avokaadoga, voodi a`la printsess herneteral (5 madratsit), tuttavad pildid klaveril ja tuttav vaip seinal.

...

Ja lähedane inimene, kellega meenutada ja kelle käest küsida.

Tegelikult oli ju nii, et 1. septembril ma juubelisünnipäevale ei jõudnud. Pidustustest ülevaade on küll olemas.

Ja veel sellest, kuidas heaoluühiskonnas sotsiaaltöötaja sünnipäevajärgselt kohal käis, väike uurimus, et millist abi eakale.

Sünniaasta jah 1928.

Ikka ise õues, poes ja turul, tugiraami ei vaja... kui 8 km jalutuskäik pole mingi probleem.

Loobuda on tulnud küll, autot enam juhtima ei kipu.

Ja pojale on lubatud, et enam püsti köögilauale ka ei roni, jäägu need laed pesemata.

Lõbus oli kõigil. Juubilaril. Ametnikul. Ja minul kuulata.

Meie käimistest siis ka. Solna centrumis. Åhléns`is. Drottningatanil. Nationalmuseumis.

Vahepeal oli küll tunne, et kas ikka jõuan kannul püsida. Õnneks ma veidi enne treenisin.
Sain hakkama.

...